Sunday, November 25, 2007
Lumeilves, K-Klubi ja koerad
Niisiis kell 9 hommik 19. november 2007.a. ja Uue-Saaluse. Külma on kuskil 6 kraadi ja lund on ka kõvasti, kohati isegi üle poole sääre.
Ja sel aastal võtavad klubiretkest osa ka Roosi ja tema tütar Athena ja poeg Lasse.
Ka Marise ja Mati taks Dixie oleks tahtnud osa võtta, aga ta veel nõnda noor ja ega lumeoludki kõige soodsamad tema jaoks ei olnud.
Ja nagu ikka, võtavad matkal (jahil) juhtohjad enda kätte (jalga) meie koerad.
Tee äärde jäi Kavadi järv, siin oli veel jäävaba vett, mida kasutasid laululuiged.
Kohati oli meie teel mõni mägi päris kõva tõusuga - nagu Vällamägi. Nii et isegi koerad tegid peatuse.
Aga tipus olid nad enamik aega kuskil, nii et pildile ei õnnestunud neid kõiki 3 korraga õieti saada
Matka algus möödus meil Pillega veidike pinges. Roosi ja Athena viib Pille iga päev jalutama ja tavaliselt on see ilma rihmata, eks nad siis ka hulguvad veidike. Ka seenel käia ei ole nendega häda, kaovad ehk vahel kuni 10-ks minutiks, kuid alati tagasi. Kuid täna oli Athena väga iseseisev ja pidime vahel mitu korda tagasi minema (eriti jama kui mäkke üles tagasi), sest koera lihtsalt ei olnud. Aga alati ta ilmus rahulolevalt ja lõõtsutavalt, temal oli oma ajagraafik meie jälgimiseks. Eks meilgi see kadumise hirm oli juurde mõeldud, aga võibolla oli ikka ka põhjust - 10-d talud ja sealsed koerad ja metsalõhnad-jäljed. Ahvatlusi kui palju.
Aga peale paari tundi ka koerad olid ammendanud oma uudishimu iseseisvateks retkedeks ja saatsid siis meid pidevamalt.
Aga Pille Lasse oli tõeline unistuste matkakoer, kuhugi ta kaduma ei jäänud ja soostus ka mõne vallutatud mäetipu ühispildile jääma.
Kuid ega meil ainult tipud teele ei jäänud, vahel tuli ületada kopratamme ja igasugu rägastikke. Päeva lõpuks suutsid mõned meist isegi jala kuhugi vette poetada. Lisaks oli maa värske lume all üprid porine ja pehme.
Aga vahel oli lust käia mööda mingit taludevahelist teed.
Ja kuskil peale ühte olime ennast läbi metsase nõlva murdnud Suure Munamäe tippu.
Koerad jäid välja, aga inimesed tegid poole tunnise tee ja pirukate söömingu torni kohvikus. Aga eks koeradki said kohe varsti puhkust. Naised ja koerad lahkusid meeste matkakambast
ja läksid suitsusauna küdema.
Täpselt nüüd enam ei teagi, kui mitu tippu siis sel päeval ära sai võetud. 17 äkki?
Võibolla oleks ehk 2 tippu veel võetud, aga juba 2 viimast mäge sai vallutatud pimedas (kella 17 paiku jõudsime tsivilisatsiooni). Hea, et ilmus välja poolkuu ja lumi peegeldas valgust, muidu ehk oleksime seal rägastikus tänaseni konnanud. Aga samas, mis meil oli põhjust karta? Koerad näitasid matkal, et neil on jäljetöö käpas ja meid oleks seega kindlasti üles leitud.
Monday, November 5, 2007
27.10.2007.a kuldsete sügispäev
Esimene asi, mida siis nägime oli näituseõpetus, mida viis läbi Mairi. Kuldsete pealik Merike näitas siis ideaalasendis ideaalkoera. Ning Mairi kommenteerib, milline peab olemakoera pea-kaelaasend ning kuidas seda saavutada.
Ning samuti, mis asendis peab olema saba ja kuidas seda hoida.
Siis tulid õppe näituse ringi kennel Meiepere suvised kutsikad, kas nüüd just kõik 11, aga neid oli palju. Kutsikatel oli niipalju huvitavat ümberringi, aga kui suuta koera tähelepanu köita (leida kontakt), siis mingiks hetkeks suutsid nemadki ilusat seisu näidata.
Samalajal siis ülejäänud rahvas vaatas omi, tuttavate ja võõraid koeri ja ajas niisama juttu, millest muust ikka kui koertest.
Kui me algul kohale jõudsime, siis paluti koera nimi kirja panna. Eks Pille panigi, aga mis selgus, tegemist on näidis näituse nimekirjaga. Aga õnneks oli kaasas Kirke (eestpoolt teine paar), kes oli nõus näitusekogemusi omandama (suvel kuldsete erikal tal õnnestus siiski debüüt teha "Laps ja Koeras" ainuvõistlejana). Ka Anna läks Lassega ringi (eestpoolt kolmas paar), aga see oli nende elu esimeseks kogemuseks. Eks Annal kulus teiste seas rohkem energiat koera taltsutamisele, kui ideaalasendi saavutamisele.
Aga ega Kirkelgi kõik ideaalselt läinud, "tore" on näidata oma koera taguotsa, seni kui teised aga demonstreerisid külgi.
Aga jooksud tulid Kirkel ja Roosil hästi välja. Tõsi küll, korra oleks Roosi peaaegu ringist lahkunud, kui nägi boss Pillet piirde taga.
Aga lõpuks peab kohtunik ka õppenäitusel koertele koha kätte näitama. Parimaks isaseks tuli siis Anna Lassega, seda konkurentsitult, sest rohkem isaseid ringis ei olnud. Aga see ei vähenda ju võidu väärtust. Eks Eestis ole näitustel koeratõuge, kes võistlevad vaid iseendaga ja saavutavad toredaid tiitleid lõpuks. Sellist luksust kuldsed ei saa iial lubada, harva on näitust, kus kuldsete arvukust mõni teine tõug ületab.
Ja näituse parimate demo ajaks saavutas ka Anna koostöö Lassega juba tõelise proffi stiilsuse.
Näitus läbi, siis vaja süüa. Kuna ilm oli pisut rõske (brrr...), siis tee ja supp olid parim.
Aga õhtupimedus ei olnud kaugel. Uuesti välja ja hakkas dummyõppus. Seda viis läbi Monika, kellel oli ka kaasas dummypüstol. Mairi siis oma koeraga ootab dummy lendu. Kõlab pauk ja punane dummy lendab kuhugi kaugele-kaugele (100 ? m).
Ning koer saadetakse äratooma. Tunnistan, et mina ei näinud, kuhu dummy kukkus.
Väike otsimine ja koer on saagiga-dummyga tagasi teel.
Ja kohe-kohe on dummy siis Mairi kätes. Tõsi küll, targem on koeraomanikul ennast pisikeseks teha (kükitada) ja natuke ikka tuleb ka meelitada koera ligemale. Ikkagi ju koera saak...
Aga siis pidime ära minema ja nägemata jäid paljude teiste kuldsete retriivimistööd - nii maal kui vees.
Aga sellega meil nädalavahetus Lassega ei lõppenud, sest nad tulid meile külla. Saime proovida oma pere ja majapidamise turvasuutlikust (Athenat ja Lasset tuli eraldi hoida).
Aga järgmine päev käisime siis Lindora laadal. Loomi siin müüdi palju; kitsed, lambad, linnud, isegi metsea ja kodusea ristandpõrsaid olla olnud, kassipojad ja koerakrantsid. Ning eks teisigi koeri liikus rahva hulgas; afgaan, sheltie, mingi hagijas jne. Lassel oli huvitav; "Oi, kes see veel on?"
"Äkki mängime?"
"Aga tegelikult äkki sa oled see metsjänes, keda mu esivanemad on metsast inimesele toonud?"OK - nagu ikka tuleb asjad lõpuks kokku võtta ja parim selleks on osalistest ühisfoto.
Thursday, October 4, 2007
Kui toorest liha pakun üks kord päevas, siis teiseks toidukorraks selsamal päeval on kujunemas paljas puder (kaerahelbe näiteks) või keedetud ning siis puruks tambitud porgand. Igaksjuhuks veidike ka hapukoort peale. Ja koerad söövad neidki asju. Hommikul vaatan, mis nägu tehakse purustatud toore spinati peale.
Monday, October 1, 2007
Artemisel külas
Artemisega tulid kokkusaama muidugi ka Roosi ja Athena. Kui Roosist oli ette teada, et ta ei ole teiste koertega eriline mängija (väljaarvatud muidugi teine perekoer Athena), siis üllatuseks ka Athena ja Artemis esimesel hetkel kokku saades, ei tormanud koheselt maadlema ning puntratantsu tegema. Võibolla võõras koht pärssis Athena mängulusti? Meie kodus on tihti käinud Athena vend Lasse ja õde Loora, külaliste autouksed avanevad ning koheselt on alati üks kõva andmine, mis vist sekundikski ei rauge.
Aga mõne aja pärast olid ka Artemis-Athena ühes eristamatus puntras. Ei saa siiski ütelda, et Artemis ja Athena olid kloonid. Artemis tundus kuidagi suurem olevat, kui Athena. Ning ka nägu-kolju-ilme – olid Artemisel ja Athenal siiski erinevad. Artemis sarnanes ses mõttes kõige rohkem oma venna Lassega. Lisaks suutis Athena ennast lühikese ajaga teha kinnikasvava tiigi poriga selgelt eristatavaks. Aga samas - ega me lasknudki Artemisel eriti omapäid olla. Eesmärk oli saada endale üks seisupilt Artemisest. Me ei tea, mida pererahvas meist mõtles, aga varsti olid nad küll meie koeri kinni hoidmas või siis Artemist kantseldamas. Artemis oli küll saanud hulgi eluks vajalikke õpetusi, mida ta ka vastuvaidlemata täitis. Kuid näituseseisakuks ei olnud teda treenitud, ning seega oli see tema jaoks liig mis liig. Presenteerime siis kahte "õnnestunud" fotot;
Tegelikult oli juba teist päeva üks kuum sügispäev. Ning koerad eelistasid teatud hetkest hoopis vaikselt siestat pidada; vahetevahel õues – kuid kõige paremad kohad olid ikka kunagine tall või toa jahe põrand.
Pidasime siis meiegi ühe kohvipausi, mis võinuks olla ehk tundide pikkune (koeraomanikud tahavad alati ju oma lemmikutest rääkida), aga pidime siiski lahkuma. Pealegi – talu vajab ju taastamist ja laseme siis pererahval tööd rügada. Varsti saab neil suitsusaun valmis…
Friday, September 28, 2007
Öö võõrsil kodukat pusides
Mina ei tee õieti midagi, sest ei oska. Seepärast kästi mul koduka juurde käivat blogi teha. Vahetevahel vaidlen Merikesega. Ja ei oska talle selgitada, et miks need koerte kodukad nii keerulised ja raskestiloetavad on. Isegi seda ei oska õieti öelda, milleks ja kellele me seda teeme.
Aga eks ikka endale. Mitte oma koertele. Koerad on kodus maal ja näevad unenägusid õhtusest ärajäänud jalutuskäigust.
Ja kell on juba pool 2. Aga alustasine 7 ajal. Ning Alan ütleb midagi sarnast; "Hakkame siis koduka struktuuri üles panema". AZPRYOOQ
Ja polnudki midagi hullu, Alani õpetusi järgides saime isegi menüü püsti ning paaris kohas isegi sisu luua.
Kell saab 3.
Pille tegi controllalt:
"Ja katsuks nüüd mõned tunnid magada, et siis hommikul ...."
Mõisted; "Skylinedog`i kodukas" - tulevikus ? kuldseid retriivereid Roosit ja Athenat tutvustav kodulehekülg (kennel Skylinedog).
Tegelased: Pille - kuldsete kasvataja
Aulis - Pille mees
Merike - Aulise õde
Alan - Merikese poeg