Tuesday, December 30, 2008

Jooksuaja võlud

Athenal on siis oma jooksuaeg lõppemas. Aga 26. detsember algas Silval jooksuaeg. Tõsi küll, kuna Silva on aedikus, siis tema esimesi verejälgi ei tarvitsenud me tähele panna ja see kuupäev ei tarvitse olla lõplik tõde.

Aga meil on alati üks (või mitu) oma emaste koerte jooksuaja aktiivsuse indikaatorit. Nimelt meie külas elab Reku. Naabrite naabri vabakäigu isane, kelle esivanemaid ei oska me isegi oletada.


Pisike tore koerake, tavaelus meie kuldsete suur sõber. Aga praegu meile nuhtlus pisukeselt.

Et vaatab küll arglikult meie siseaaeda, et poleks nagu ohtu....

a
Aga see terav ninake (+ kere muude ohtlike atribuutidega) siiski kuidagimoodi meie kuldsete aiatsooni sisemusse jõuab.


Seal ta küll ohustaks ehk ainult meie siseaias vabalt kondavaid kuldseid. Kuigi ei suuda aru saada, mis valemiga see võiks toimuda.

Aga pildimasinasse ei ole ma suutnud jäädvustada Rekust pisut väiksemat koerakest (päritolu, kodu asukoht jne teadmata) . Tore valge koerake, aga Silva jooksuka esimesel päeval õnnestus tal tungida isegi gröönude aedikusse. Olin jätnud värava ja maapinna vahele kuskil 15 cm vaba ruumi (nüüd on sinna laud löödud), sellest piisas, et ta gröönude aeda jõudis. Sellepeale pistis Torbik undama (aga ära teda ei söödud) ja mina jõudsin kohale ja peletasin siis koerakese.

Pisikoerad seega gröönude aeda enam ei pääse, aga vahetevahel on meid kasvõi öösel ärevile ajanud pahase ja ärevil Torbiku jõuramine. Pulmaisased on ümber gröönude aia ja meie krundi aia välisäärtesse sissetampinud tõsised teerajad. See pidev trampimine õnneks Torbikule senini ei meeldi. (kuhugi on kadunud üks tõsine kollilaadne tegelane, kes võibolla oma müstilist hüppevõimet kasutades jõuaks ka üle aia emaste manu).

Aga eks kunagi on ju lähenemas Torbiku esimene jookusaeg (9. jaanuaril saab Torbik 9 kuuseks) ja siis ta äkki otsib juba ise isaseid.

Tore on olla 4 emase koera omanik. Kohe-kohe peaks ka Roosi jooksukas hakkama. Arvatavasti tulevikus peaksid meie koerad kõik üheaegselt indlema - aga hetkel on küll kõige mustemas perspektiivis 4 korda 3 nädalat pidevat järjestikust valveaega ja seda äkki isegi 2 korda aastas. Ise veel harjud, aga eks meie inimkülalistel ole meie juures ebameeldiv olla, kui hakkame nende uste ja väravate avamise vabadusi piirama.

Siis on olemas veel üks koerake Pressi külast, kes küll meie taluni ei konda, kuid meie jooksukas emaste jalutuskäikudel tuleb temagi kiibitsema.

Ja üleüldse, meie kelguõppe treeningud on ka veidike häiritud. Reku on tubli koerake ja siis meie seltskonna edasi-tagasi liikumistel on ta paralleelselt kaasaliikuja. Eks selline tegelane tõmbab isegi tööst (kelguvedamisest) haaratud gröönud metsa poole.

Kelgukoer retriivimist õppimas

Prooviks nüüd kiiruga veel kirja panna aasta lõpu sündmusi. Sündmusi erilisi ei ole, seetõttu jäävad silma ka tavalised asjad.

Vahetevahel oleme omi kuldseid retriivereid toppinud kelgu ette. Erineva eduga.

Aga kelgukoer Torbik otsustas iseseisvalt retriivimisega tegeleda:



Muidugi tegemist on minu poolse liialdamisega. Retriivimine siiski eeldab ka asja peremehe (ehk minu...mhmhh...) kätte toomist. See tühi kast jäi siiski Torbiku purustustöö ohvriks.

Saturday, December 27, 2008

Athenaga Soomes

Esmaspäev - 22. detsember. Võtsime Athena tööle kaasa ja saame kohe teada; Tartusse saadetud viimane vereproov näitab, et peame Athenat paaritama 24. detsembril. Ning alles õhtul otsustame - sõidame Soome.

Esialgu sõidame Tallinna ööbima ning järgmine hommik - pool 7 oleme sadamas. Selgub kurb tõsiasi; Soome saab küll laevaga üle, aga tagasi ei tarvitse autoga saada. Üks laevaliin isegi enam ei sõida jõulude tõttu. Tagasisõitu broneerida enam ei saa. 10 minutit oli järelemõtlemiseks, ostame piletid.

Helsingi sadama piletikassas saame aru ainult seda, et peame laevale pääsu ootama kuskil elavas järjekorras enne laeva väljumist. Helsingist siis suundume Mikkeli suunas (kuskil ligi 300 km). Tundub, et Helsingis ei ole lund olnud. Aga jõulud peavad ju valged olema, ning täna hakkaski lumi sadama. Sõiduks ilmastikuolud ei olnud just kõige paremad, autoklaas jäätub pidevalt.

Teeme tee peal ka paar peatust. Mida põhja poole sõidame, seda rohkem ka lund teedel.


Pool 2 jõudsime siis Mikkeli keskturule, sealt suundusime siis mõni kilomeeter linnast välja. Ning lõpuks nägime ka Kaukot ehk Remington Razzle Dazzle`t kennelist Golsett`st. Athena suhtus Kaukosse, kui sõbralikku koera - erilist huvi üles ei näidanud. Kauko aga oli kohe huviline. Paneme siis koerad autosse tagasi. Lõpuks on meil koos neli inimest, laseme siis rihmas koerad uuesti tutvuma. Athena kõik tunnused viitasid, et õige päev saabub tema jaoks homme. Aga Kauko jaoks on alati õige päev. Koerte omavahelist kinnijäämist ei toimugi, kuid Kauko kogenud koerana siiski saab omapoolse panusega hakkama. Seetõttu hoiame siis neljakesi koeri tubli 5 minutit koos. Athena suhtub toimunusse stoilise rahuga. Paneme ta siis lõpuks autosse ja arutame, et arvatavasti tuleb suvel uuesti tulla. Homset päeva me ootama ei jää, tahame jõule siiski kodus veeta.

Kuidagi on vaja koju jõuda, siin tulevad meile appi meie soome partnerid. Helistavad sadamasse ja peale 5 minutist info vahetust, on meile õhtusele laevale piletid broneeritud. Kibekähku hüppame autosse ja alustame kulgemist Helsingi suunas. Mikkeli lähistel veedetud 1,5 tundi on läbi - ja sellestki kulus koerte paaritamisele 10 minutit. Valge aeg on kohe otsa saamas, tahaks sõita paremates tingimustes. Kottpimedus tabab meid õnneks alles 4-realisele kiirteele jõudes. Aga eks sealtki pidevalt vastutulevad autokollonnid meid pimestavad.

Aga lõpuks oleme laevas, mis on täitunud eesti ehitajate ja soome turistidega, kes suunduvad Tallinna. See jäigi meil teadmata, kas me iseseisvalt oleks laevale jõudnud.

24. detsembri esimesed minutid veedame küll laevas, aga vähemalt Eestimaa vetes - Tallinna sadamas.

Wednesday, December 17, 2008

Pilte ja hääli jõulurahu eel.

14. detsember oli siis esimene päev detsembris - kui näha võis päikest siin Haanjakandis. Päikest jagus ka poolele esmaspäevale, aga siis ta jälle kadus. Aga kasutasime siis võimalust ja jäädvustasime kella 3 aegsed loojangueelsed päikesehetked pildimasinasse. Loojuv päike tekitab vahel segadust, vaatan nüüd Torbiku saba vaatepiiril (skyline`l) ja mõtlen, kas tal tõesti on pooleldi must ja pooleldi valge saba.

Igatahes eestotsast on meie gröönud küll must-valged.

Ja meie kuldsed on siis kuldsed.

Ja metsapiirgi on kuldne.

Lund küll väljadel oli, aga teepeal oli kohati kruus väljas, ka kergekaalulust kelgujuhti Kirket ei olnud ja seetõttu me lihtsalt jalutasime.

Või lasime valitud koertel veidi omapead jalutada.





Ja kuigi oleme teinud sadu pilte meie koertest, siis senini ei olnud meil olemas pilti sügavast koerast.

Aga veidike pean minagi oma pead sügama. 11. detsember hakkas Athenal jooksuaeg. Joosta vabalt me teda muidugi ei lase. Sest nii kolkas me ka ei ela, et meie talu aiataguseid ei väisaks isased talukoerad. Ja ega siis aia seeski enam Athenal vabadust ei ole. Sest et osad kosilased on üpris pisikesed ja ehk pressivad ennast värava vahelt sisse.

Kui pühapäeval oli päikest näha, siis eelneval ööl oli ka kuud näha. Pidavat 30% neil päevadel suurem olema, kui muidu aegadel, Kuu olla tavatult Maale ligidale sattunud. Aga kui ärkad siis keset ööd Torbiku ulu-haukumise peale üles, siis välja asja uurima minnes kuu imetlemine nagu ei tule pähegi. Millest Torbik küll märku andis, kas Athena kosilastest rääkis? Aga midagi eripärast ma väljas ei näinud. Komberdan tagasi magama, vaatan aknast maja tagaõue poole; 15 meetrit eemal metskits kapsa-porgandi ja teiste juurikate aiamaalt kokkutassitud juurikalehtede kompostihunnikust söödavat otsimas ja näsimas. Tore. Aga tahaks magada.

Ja siis teeb Athena häält, jälle välja külma talveilma.

Athena on üpris häälekaks muutunud, kui mind näeb, siis koheselt laseb pisikese vingu lahti ja lõpuks isegi haugatab, kui ignoreerin teda. Kui üldiselt koertega tegelemine on seni tundunud üks lust ja lillepidu olevat, siis pidevalt häälitsev Athena nüüd küll jäägitult meeldiv ei ole. Pean nüüd pidevalt kontrollima; kas joogikausis vett on, äkki pean päevalihaportsu talle koheselt ette andma, äkki vajab pissitamist jne. Ja seda kõike hoolimata kellaajast. Ja kõige suurem nõudmine on Athenal, et ma teda pidevalt tundide kaupa sügaks-paitaks.

Aga eks elu koerte kõrval pakub pidevalt üllatusi, mida ennem kogenud ei ole. Pean vist ikka mõne targa koeraraamatu või koerakuulaja üles otsima, et teada saada; "Mida teha, et Athena sangviiniline temperament taastuks." Ju olen ma midagi valesti teinud. Sest et seda Athena pealetükkivat nõudlikust minu vastu oli osalt juba varemgi viimase poolaasta jooksul nähtud, jooksuaeg on vaid seda süvendanud.

Wednesday, December 10, 2008

Blogid koertest

Oma koertest blogimine on Eestis tõeline niššitööke. Ja eks ta nii peabki olema.

Mõtlesin kunagi, et koguks enda jaoks internetis ettesattuvad eesti koerteblogid ühte kohta kokku. Eks nad siis siin blogis tükk aega on ka paiknenud. Kindlasti ei ole mul täielik kogu, aga kui keegi teab (mida mina ei tea) veel koerablogisid, siis oleks tore vastavat linki saada.

Viimati tegelesin koerteblogide otsimisega novembri tuisuste päevade järel. Siis oli hea saak, inimesed kes oma blogides ehk omi koeri eriti ei mainigi - hakkasid oma blogides põhiuudisena koertest kirjutama. Sest et ootamatult suured lumehanged ja nende koer seal lõbusalt lendlemas või uppumas. Ning loomulikult ka pildid. Blogosfäärides otsides sõna "koer" - andis siis koheselt tulemusi.

Aga samas sai mindud liiale. Kui kellegi blogi põhisisuks on tema vaated elule või juhtumused (kus vahetevahel tegutseb ka koer-koerad), siis ei ole tegemist ju blogiga koertest. Otsustasin need siis oma linginimekirjast ära korjata. Aga samas leidsin vägagi toredaid lugemisi, säilitan seega need siinsamas tänases kirjes (ja ehk täiendan edaspidigi seda nimekirja).

Muidugi vaevalt nüüd keegi teab, mis elukas on blogi koertest. "Kutsus" vist võib leida juba sadu koerablogisid, aga kahjuks mina ei suuda neid lugeda. Nende põhiline ülesehitus on vaade ümbritsevale läbi koera silmade. Umbes nii; "Vaatasin, et perenaine annnab mulle vorsti. Selle peale hakkas mul sülg jooksma. Ohh kuidas ma armastan perenaist".

Akadeemik Pavlov keeraks hauas ringi selle jutu peale.

Muidugi, eks sellist tüüpi koerasilmsetes-inimmõttelistes koerablogides on ka väga häid kirjutisi. Seetõttu jätan ka ühe sellist tüüpi blogi alles oma linginimekirja.

Linginimekirjast eemaldan (loodan et ajutiselt) ka blogid, mille kirjutamine on soiku jäänud või minu subjektiivse tunde järgi ehk harva toimuv. Või ehk ka ajutiselt pooleli jäetud. Seetõttu panin ma ootenimekirja isegi Manni kelgukoerte blogi...

Niisiis nimekiri blogidest, kus vahetevahel kirjutatakse ka koertest:

http://hundiorg.wordpress.com/
http://ebadiip.blogspot.com/
http://rameshwar.wordpress.com/
http://rooba.blogspot.com/
http://moosivaras.blogspot.com/
http://villaloomad.blogspot.com/




Ja nimekiri blogidest, mis veidike soiku jäänud:
http://www.samojeed.ee/?go=article
http://elvendor.multiply.com/
http://russellremus.multiply.com/
http://kleinsonne.blogspot.com/
http://peremies.blogspot.com/
http://suslikute-teravmaed.blogspot.com/
http://koera.meeste.net/
http://astersland.blogspot.com/
http://www.artgarage.ee/yarko/blog/

Monday, December 8, 2008

Talve alguse tegemised

Nädalavahetused on juba sellest toredad, et saame ka Kirke kelgukoerte õppesse panna. Silvast ja Torbikust ei piisa, et näiteks mind vedada. Aga Kirke on isegi raske lastekelguga neile jõukohane raskus.

Tõsi küll, kes keda õpetab on kohati kahtlane. Meil kogemusi ei ole, natuke oleme seda vähest eesti keelset kelguõppe teooriat lugenud ja eksime nendegi tõdede vastu. Kirke ei ole sedagi lugenud ja eks lastel ole asjadest omad kujutlused ning võimed asju kammitseda (juhtida). Loota tuleb vaid, et me gröönude loomupärast vedamise tungi ära ei rikuks ja ka meie ja koerte ühistöö edeneks. Nii et asjad käivad isevoolu teed, vastavalt omandatud kogemustele ja meie oskusele asjadest arusaada ja uusi õigeid (või valesid?) meetodeid ellu rakendades. Nädalavahetusel oli küll Toris alaska malamuutide aastapäev, kus olla ka vedamisõpe, aga ega igale poole ka ei jõua.

On mis on, aga koerad ja Kirke olid tublid. Pühapäeval sadas kolmandat päeva lund, tõsi küll - selline raske ja vettinud lumi - ja kuna teekesele oli vaid autorataste paari jäljerida, siis ülejäänud osa teest oli üks suur takistusriba hoopis (kui kelk sinna kaldus). Aga gröönud-kuldsed-Kirke olid kelguga esimene kilomeeter vaimustav vaatepilt. Nad kimasid niivõrd ruttu Pressi küla poole, et ei jõudnud mina neile joostes järgi. Rääkimata pildistamisest.

Eks Kirkegi oli algul isegi mõni mäest alla kihutamine hirmutav. Seepärast võttis ta hoo maha ja ootas meid.


Nüüd sai ka Pille kelgutamist proovida.




Aga siis hakkas ka raugema koerte ühistöö. Kuldsed vist mõtlesid; "Mille kuradiga nüüd meie tegeleme" ja pöörasid pilgu metsa poole.


Meie ühiskelgurakendi töö kippus metsa minema. Ja nii oligi, mingi hetk hiljem olid neli tankisti ja koer (või neli koera ja tankist) metsas. Koerad, rihmad, rakmed, kelk, lumi, lepapuud olid üks suur puzzle. Tõeline Gordioni sõlm. "Raiusime" siis selle läbi ja lasime kuldsetel omateed minna.

Korraks lasime ka gröönudel omaette mäkke tulla. Aga kelk vajus varsti külili ja hakkas paksus lumes hoopis pidurina töötama.

Niisiis kokkuvõtlikult; "Päris kena kelgutamine oli".
Aga kõik päevad pole pidupäevad. Argipäeval ehk argiõhtul me kelku ja Kirket kaasa ei võta. (kui just lähiaegadel mingi mõistlikuma kelgutuletise ei leia).

Gröönud on rihma otsas, ja rihm minu vöö küljes. Kui just vabalt liikuvad kuldsed Silvat ja Torbikut möödaminnes segama ei satu, siis päris mõnus on niimoodigi tuiata.


Tegelikult on gröönudel metsik jõud. Ja Torbik vaata et on kohati isegi innukam edasikaapija.



Kui ketile rakendada jõudu, siis esmalt puruneb keti kõige nõrgim lüli. Minul on selleks olnud vöörihma pandlad. Seniajani ei ole sattunud kuhugi hästivarustatud poodi, kus müüaks tavaliste plastmassjunnide asemel gröönukindlaid pandlaid. Neid plastpandlaid on meil korduvalt purunenud. Lõpuks sidusin vöörihma otsad tavalise umbsõlmega kinni ja iga kord enne koertega jalutama minekut ajan seda vöörihma endale selga - nagu naisterahvas ajaks seelikut puusadele saabaste poolt alustades.

Eilses öös siis käis järjekordne raks ja Silva-Torbik suundusid omasoodu edasi. Kuhugi pimedusse. Panime siis pimeduses üürgama oma häälepasunad; "Roosi-Athena-Torbik-Silva - siia". Kui juba üks koertest kuuletub meile, siis tulevad ka teised järgi. Isegi kuulekuskoolituseta gröönud. Siiski tasapisi on ka Silval ja Torbikul "siia" käsklus selgeks saanud. Aga nende kuuletumine on kuidagi teistsugune (isegi ei oska kirjeldada), kui kuldsetel. Ja tegelikult ei ole Torbik ja Silva mingid maailmarändurid. Paaril korral oleme proovinud, et ka väljaspool koduaeda vabalt olles ei kihuta nad kuhugi Alutaguse laantesse või Pihkva raudteejaama. Siiski kahekesi me neid koos lahti ei julge lasta, mine tea...
Niisiis võtan kätte gröönude järgse rihma ja suundume kodu poole. Vahetevahel pean kätt vahetama, tugeva ja pideva jõuga veetav pingul rihm väsitab käe ikka väga tugevasti. Aga tore, saan ka omi käsi treenida. Maainimene ju ei lähe peale päevatööd kuhugi jõusaali müttama, külarahvas hakkaks naerma.

Kodus valguse kätte jõudnuna uurin siis, et mis minu umbsõlmes vöörihmast järgi on jäänud. Sellega on kõik OK, aga minu püksirihm on poolitunud - kogemata olin ennist veorihma püksirihma külge ühendanud.

















Posted by Picasa

Tuesday, December 2, 2008

Agility Artemis.

Eks meil siin Haanjaski põldudelt lumi läinud ja tibutab vihma. Selline masendav novembrikuu ilm. Pori.

Seepärast on rõõmustav kuulda häid uudiseid. Nimelt Artemis esines 27.11.2008.a Tartus mitteametlikel agility võistlustel ülihästi. Konkurents oli suur, algajate seas 19 koera. Ja nad said 3 koha. Ja asjatundmatuna veel seda, et 2 esimest koera olid midid; Dessi on spanjel (täpne nimi jäi leidmata internetiavarustest) ja GLADLYSTONES CINY CINDERELLA (Ciny) on portugali lambakoer. Seega oli Artemis parim maxi (muidugi mitte maksikoer Fik). Ja tegemist oli siis agylityraja ja hüpperaja kokkuvõttega. Artemisel õnnestus kiireima agilityraja läbijana saada mingid 10 miinuspunkti, aga veidi aeglasemalt (4 aeg) läbitud hüpperada oli siis veatu ja siingi vahe väga väike - alla sekundi. Eks seepärast nad peavadki aega fikseerima suisa sajandiksekunditega.

Oehh - väga tore on kommenteerida asja mingi võistlus kokkuvõttetabeli põhjal. Ma ei ole isegi Artemist seal kohapeal vaatamas käinud. Agilityst ei tea suurt midagi. Ja Ilmari muljed ka seni kuulmata.

Aga Pille see-eest on käinud kunagi agility trenni vaatamas seal ja oli suures vaimustuses nähtust.


Panen siia blogissegi mõned pildid otse ülesse meie fotoalbumist. Osad pildid on meile saadetud. Kellelt, seda ma hetkel ei tea.





Võistlustulemused on kirjas TAKOT kodukal. Takot tähendavat Tarkade Koerte Klubi Tartus. Ja leidsin ka Tuuli Kaueri poolt võistlustel tehtud pildialbumist ühe pildi Ilmarist ja Artemisest ja III kohast ja konkurentidest.

Tegin nüüd siis selles blogikandes veidike vigade parandusi. Ilmar nimelt arvas, et ega ikka ei esinenud ülihästi. Ülihästi olnuks esikoht. Ja selle -10 punkti puhul koerajuht (st Ilmar ise) võiks ikka rada ka teada.

Thursday, November 27, 2008

Lumesadu jätkus


See oli siis minu lemmikpilt Silvast. Kolmapäeval lumesadu veel jätkus, aga karta oli lume kiiret kadumist lähipäevadel. Seepärast sai tehtud pilte gröönudest: lumes ja öös.





Tuesday, November 25, 2008

Esimene kelgusõit

24. november - esmaspäev. Istume oma talus. Hommikune autoga sõiduproov lõppes tee peal lumme uppumisega. Kui ikka tuulest kuhjatud tee oli läbimatu ja samal ajal uus hoogne lumesadu kallal, siis linna minna ei saa. Ligi pääsenuks meile ehk helikopter või sahk. Aga sahk tuli alles teisipäeva ennelõunal.

Ootamatult tekkis vaba aeg oma hobiga tegelemiseks. Võtsime koerad ja läksime siis suurele teele jalutama, kartmata et mõni auto meid häiriks. Kohati oli tee päris hea, tuul oli puhunud ülearuse lume minema. Aga sealsamas edasi leidsime selle lume juba kuhjatuna teel.

Panime Silva ja Torbiku ühele veel vene aegadest pärit ja pööningul tolmunud lastekelgu ette. Ja kelgule istus Kirke. Ise jooksin Roosi-Athenaga siis ees ja Kirke kelgutas gröönudega järel. Ja Pille tegi pilte, niipalju kui talvise ja tuisuse õhtupooliku valgusolud lubasid.



Kelk oli isegi juhitav esisuusa kaudu ja isegi mingid plastist pidurilaadse oli küljes.




Väga tore oli, meie koerad olid tublid vedajad. Ei saa kelkimata jätta, et unistus kelgukoertest oli meil käes.

Iseasi, et 2 koerast minu kaalulise vedamiseks jääb siiski vist väheseks. Panime siis ka Roosi ja Athena kelgu ette. Ka vedasid. Lõpuks hüppasin isegi kõhuli kelgule ja kõu-kõu-kõu.... (minu veo alustamiskäsklus, tuletus "go"-st ja kõust). Isegi paksus lumes liikusime edasi.



Muidugi, ega siis kõik ka libedalt ei läinud. Roosi tundus veidi solvununa, sest ei olnud juhtkoer. See on muidugi minu suva oletus, raske on ikka koerte tegutsemismotiividele panna inimlikke silte ja selgitusi. Ja Athena kippus vahel seisatuma, sest tee kõrval põõsaste vahel oli midagi huvitavat vist. Aga ei tasunud pahandada, kuldsed ei ole ju kelgukoerad.



Aga sättisime erisoovides koerad oma kohtadele ja edasi. Kaks kilomeetrit kelgutamist möödus märkamatult.


Teisipäeval helistan Hellele (kennel Hellekantri kelgukoerte kasvataja) ja saan siis teada, et unistused see talv kuskil Kirke juhitava gröönude kelguga võistlustel esineda on siiski ennatlikud. Torbik peab saama enne aasta vanaks, et vedada suusatajat enda järel. Ja alles pooleteise aastaselt lubataks noort koera kelgurakendisse. Aga need piirangud on võistlustel. Treenida-õpetada ikka võib (Torbik hakkas rakmetega jalutuskäikudel käima 5 kuuselt). Muidugi, tähtis oli teada, et Torbiku treeningutega ei tohhi ülepingutada. Siiski noore koera liigesed.

Samas saime tänaõhtusel koertega jalutusel Pressi külla tunda, mida tähendab väga-väga-väga innukate grõõnude järel lohisemine. Kelku sellel pimedal käimisel siiski ei olnud. Aga see külavahetee oli ka puhtaks sahatatud ning paljastunud oli jäätunud teepõhi. Üksina kõndides oleks pidevalt pikali lennanud. Aga pingul veorihm gröönude järel hoidis mind püsti. Vähe sellest, minu küljes rippus veel kättpidi ka Pille.

Ja eriti tugevaks vedamiseks läks tagasitee. Peaks vist käskluse "tasa" õpetamisele mõtlema...

Lohiseme siis pimeduses koerte järel. Aga silm on harjunud pimedusega ja tegelikult ka pimeduses annab lumi heledat valgustust. Järsku hakkab eesmine vabalt kulgev Roosi-Athena eessalk haukuma. Selgitust leidis hobusesõnnikulõhn meie pimedal teekonnal. Vastu tuli Pressi küla elanik; hobuse ja saaniga. Kui ma ei oleks gröönudega astunud teepealt kõrvale lumehange, siis oleks minust saanud üks lohisev kelk. Ikka väga tugev jõud on gröönudel.

Sunday, November 23, 2008

Lõpuks ometigi oodatud koerailm.

Kunagi lugesin Võru maakonna ajalehest, et Haanjassse saabub iga aasta esimene lumi 16. novembril. Sellest kirjutas üks legendaarsemaid eesti suusagurusid hr Neeme Harri. Eelmine aasta see kuupäev täppi ei läinud. Aga eelnevatel aastatel küll ja ega siis 17. novembri algus tundidel maha tulnud selleaastane lume tulek ei olnud ka möödapanek.

Hommikul siis vaatasin Torbikut. Tema elu esimene lumi. Tundus kuidagi ärevil olevat. Ka Silva oli silmnähtavalt elevil. Kappasid nagu meeletud mööda meie hoovi. Et äkki on möödas nende jaoks tobedad ajad, mingi vihm ja siis veel vahelduseks vihma ja kui vihm otsa saab, siis tuleb vahelduseks jälle vihma.

Vihm vihmaks, aga meie ja meie majapidamise õu ja toapörandad olid väga õnnetud porilaadungitest. Gröönud olid küll väljas, aga kuldsed tahavad ju toas meie seltsis olla. Igavene jama nende tuppa saamisega.

Õhtul proovisin Torbiku jaoks ajaloolise hetke ka jäädvustada. Nojah, ega pildid nüüd küll ei õnnestunud.





Nagu näha, eriti palju seda lund nüüd gröönudel ei olnud nuusutada-limpsida.

Aga eks iga päev tuli veidi juurde. Ja laupäeval vaatan siis aknast välja, Kirke ja koerad on "kelgutamise" aktsioonis. Kirke oli üles otsinud meie suure alumiiniumist lumelükkamissaha, sidunud kõik 4 koera selle käepideme külge ja kelgutas siis koerte järel. Tõsi küll, ega eriti palju üle 10 meetri ei õnnestunud. Siis koerad seisatusid nõutult, või tahtsid neljas ilmakaares omi asju ajada. Ja siis oli Kirkel veel meelitusleib ka koerte koonude ees. Tekkisid mingid pinged koerte vahel. Lõpetasime siis selle ürituse. Viimasena jäi saha ette Torbik, meelitame teda siis edasi. Liigub ja siis seisatub - et mis imelik asi tema taga koliseb. Pikk talv on ees, eks ehk järgmine päev katsetame edasi.

Aga pühapäeval on väljas üleeestiline purgaa. Tegemisi palju, ei hakka täna katsetama. Vaja on koerteaediku 1 etapp lõpetada. Õhtuhämaruses sõlmime koos Pillega aeda. Kuidagimoodi on meil ümber kunagisest laudast järgi jäänud vundamendimüüride ümber püsti aetud traataed. Et sellisesse avarasse aedikusse gröönud kindlalt? sulgeda, oli veel viimased 10 meetrit maaalust võrku vaja kinnitada maapealse võrkaia külge. Eks me siis tuisus seda tegimegi. Ja gröönude kuudi ukseauk sai ka villateki ette.

Ja kuna eile me igapäevasele õhtusele koertejalutamisele ei jõudnud, siis pidime tingimata tänasesse tuisku sukelduma. Aga oli juba üpris pime ja taskulampe meil ka kaasas ei olnud. Oht oli, et eksime pimeduses (eelmine aasta kuldsetega veidi eksisime teelt põllule). Aga gröönud olid täna hämmastavalt innukad vedajad, pea pidevalt oli rihm pingul, vaid mõnel korral nuusiti tee kõrvalt. Tegelikult teed enam ei olnud, oli üks lumeväli, erineva paksusega - mõnes kohas oli paksemalt lund kokku tuisatud, nii et raske oli põlvini lumes läbi sumada. Aga Silva ja Torbiku vedamisinnukus siiski tekitas meis kindluse, et me ei eksi teelt. Silva teadis kuhu minna. Torbik vahest veel nii kindel ei olnud. Minnes oli korraks Pille koos Torbikuga ees minemas, aga siis pööras mitmelgi korral Torbik pead, et mis värk - kas edasi? Aga kui Silva oli ees, siis panid nad nagu õmblusmasinad.

Roosi ja Athena sumasid meist veidi eespool. Mitmelgi korral näen juba ööpimeduses, et teepeal on midagi mustavat. Aga kas Roosi või Athena olid heitnud maha ja puresid omi käppi lumest puhtaks. Aga ega nemadki ei olnud õnnetud, et selline koerailm jalutuseks. Eks nemadki välioludega sõbrad.

Olgu või väljas koerailm.

Monday, November 17, 2008

Hakkame veosportlasteks...

1. novembril olime kuldsete sügispäevadel Rapla ligidal. Toimunust on ülevaade kuldsete kodukal. Ja kuna liialt palju asju tagantjärgi kirjutama pean, siis ei hakka omi heietusi tollest toredast (kuid veidi külmatuulelisest) päevast kirja panema.

Niipalju ehk juurde, et Athena osales ka õppenäitusel. Kohtunikuks Mairi. Ja vahel on eriti hea meel, kui tunnustatud koerakasvataja hindab ka meie koera ülihästi. Athena saavutas väärika teise koha emaste seas.

Peale ürituse lõppu, suundusime veel loode poole. Läksime Liviale külla. Ning siis järgmine päev kihutasime juba Aegviidu poole. Seal toimusid rakendisportlaste karikavõistlused.

Rahvast ja koeri oli kohal minu hinnangul ootamatult palju. Tõsi küll, väga paljud olid ka lihtsalt asja vaatamas-tutvumas.

Ei oskagi ütelda, et mis imelik katsetuse vaim mulle sisse lõi, aga panin ennast koos Silvaga kirja koerakrossi võistlusele.Tegelikult leidsin, et kuidas ma saan midagi rääkida koerakrossist, kui ei ole asja proovinud.

Kui tavaliselt ikka minnakse võistlema, et mingi tulemus saavutada, siis minu optimistlikumaks unistuseks oli see 4 km rada läbida (ilma katkestamata). Minusugune mees parimais aastates ja veel kaalukas mees ja ...mees, kellele kunagi jooksmine ei ole meeldinud - ei saanud nüüd küll kellelegi konkurentsi pakkuda. Aga tähtis on ju osavõtt.

Aga tore oli. Viimati vahest 25 aastat tagasi kandsin numbrimärki. Number 13-t ei antud, sain numbri 7. Saan stardis ilma Silva poolse puiklemiseta isegi minema. Tatsan siis edasi, algul on selline lai kruusatee. Kohati suundub Silva metsapoolsele teeservale, eks siis mina poolviltu järel. Aga kui rada kitsamaks läheb metsade vahel, siis on minu ja Silva vahel juba tugevalt pingul rihm. Aga ega ma erilisi kiiruslikke omadusi näidata ei suuda, hingeldan. Harjumatu asi. Kirun juba, et miks ma ikka mingeid jooksutossusid kaasa ei võtnud. Saabastega trampimine ei ole kõige lõbusam. Kuskil poolel maal möödub meist siis esimene koer-sportlane. Ja kohe ka järgmine paar. Nad oleks ehk kaugenud kohe, aga mingi paarkümmend sekundit saan nende järel siiski sörkida. Rada kahe konkurent koera vahel jäi kitsaks... Aga siis said nad minema ja mina jätkasin sõrkjooksu. Tegelikult minu jaoks oli tegemist siiski kohutava kiirusega. Kas nüüd ka Silvale? Seda ma ei tea, Silva olla Rootsis just jooksukrossiga tegelenud. Igatahes on Silva minuga meie õhtustel jalutuskäikudel siiski suuremat kiirust näidanud (ma siiski olen 2-3 jooksutreeningut ennem teinud, ükskord jooksin isegi 2 km järjest). Arvatavasti mul mingi kiirusjooksu nupuke veel leidmata. Aga olgem ausad, ega ma midagi kiiremini ka ei jõuaks.

Enne finišit on sildike - 900 meetrit veel. Aga on ka suuremad tõusud. Seisatun lõpuks veidi hingetõmbeks, ei taha rahvahulkade ette saabuda tuikudes. Samas teen veidi isegi viimastel meetritel kiiremat sammu. Olen läbi kui läti raha, aga rahuloev, suutsin endale midagi tõestada.


Pärast siis tuigun uurima enda aega. Mind lohutatakse, et mul ei olnudki kõige kehvem aeg. Olen sellest veidi imestunud, teatan seda ka Pillele. Siiski selgub, et olin kiirem eelmise aasta viimasest ajast. Ja ega vist sellegi üle ei tasunud eriti uhkeldada, eelmine aasta olnud ka rada raskem.

Tegelikult on rakendisport juba kujunenud tõsiseks spordialaks (isegi olümpiaalaks soovitakse saada). Lisaks minusugustele hobiinimestele (Saksamaal näiteks koerakross juba sisuliselt massiharrastus)tegelevad alaga ka tõsised tippsportlased. Pillele jättis sügava mulje krossijooksu võitja Lauri Reppo start, nagu pildilt näha on juba algus maksimum kiirendusega.



Nüüd on aega ka teiste alade võistlusi jälgida. Koer-koerad, koerajuht ja siis igasugu ratastel riistad; jalgrattad, kärud, tõukerattad, jalgratas - mis tehtud tõukerattaks (kett maha võetud).

Võistluste tulemusi saab silmata rakendisportlaste kodukal.

Ning koerteks; siberi huskyd, alaska malamuudid, samojeedid, lääne-siberi laika, dobermann. Meie kuldsed Roosi ja Athena olid lihtsalt pealtvaatajad. Ka Torbik oli meil siiski lihtne pealtvaataja ja samas pealtvaadatav. Üpris tihti tunti meie gröönude vastu huvi, keegi ju sellist tõugu ei teadnud.

Ning lõpuks 10 pealine alaska huskyde rakendi demo sõit. Juba see ette rakendamine oli omaette vaatepilt. Rakendi üks ots oli dziibi küljes, teine ots aga pingule seotud elektriposti külge.Iga koera lisarakendamisega suurenes lärm. Nagu oleks oodata mingit plahvatust. Igatahes mina ei oleks julgenud olla esiotsa lahtipäästja. Igatahes pooleldi pidur peal (pärast oli kruusatee veidi üleäestatud) liikumine rakendamiskohast stardi kohta oli juba muljetavaldav ja siis kui nad said vabalt minekule.... Oijee... Raketirakend.

Aga ühtteist õppisime veel sel päeval. Näiteks ei teadnud me sellist elementaarset asja, et kui veokoer ei tegele vedamistööga, siis kinnitatakse koera paigalhoidmiseks rihm kaelarihma külge. Rakmete külge aga vedamistööks vaid.

Ja siis ma sain tänu Sulevi ärgitusele (kennel Aptorhome) ka veidi proovida Silvat ja Torbikut tõukeratta ette rakendatuna. Minu elu esimene vedamisrakend seega... Hästi läks, hästi vedasid, kuni teepealt leidsid porilombi, millest aga oli vaja janu kustutada. Kuidagi siis pöörasin otsa ringi ja tagasi, aga pidin ka kohe lõpetama, sest olin koertega jõudnud tihedalt rahvastatud-koerastatud summa. Eks vedamine ole üks asi, peab ka juhtimist õppima kuidagimööda.




Kahjuks meie selle nädalavahetuse pildid said veidi kehva kvaliteediga. Mingi fotoka seadistuse kala.

Aga eks teisedki tegid pilte. Esmajoones hindan muidugi Mariini pilte, lisaks oli sealt tore leida ka meie koeri (eriti Torbik) kõrgkvaliteetsete piltidena.
Ürituse taustast jne saab lugeda sellest Koertekoja teemast. Siin on ka viiteid teistele toredatele fotoalbumitele sellest päevast.

Wednesday, November 5, 2008

Jahiõpe kuldsetega

Igasugu asju on vahepeal juhtunud. Aga ei ole suutnud neid kirja panna. Proovin siis ühtteist meenutada.

Tavaliselt kirjutan siin blogis õnnestumistest. Aga tegelikkuses on ka ebaõnnestumisi. Ja mis neid ikka varjata. Niisiis;

Käisime ühel ilusal päikesepaistelisel oktoobrikuu päeval verejälje katset-eksamit tegemas Athenaga. Ka Artemis ning Loora olid kohal. Ja kohtunikuks ja eelnevaks verejälje õppe läbiviijaks hr Lurich.

Ja mis selgus, Athena ei saanud aru asjast. Veri teda huvitas, aga rajal nuuskis niisama. Olin meeleheitel. Õnneks oli eksami järjekorrani aega. Ja siis sai kasutatud nippi, mida ennem ei oleks pidanud õigeks (toiduga jahiõppel ei mängita - arvasin), kastsin juustutüki metslooma verre. Siis panin oma õpperaja algusesse selle tükikese ning ka lõppu. Kohe oli teine asi, Athena sai aru, mida vaja teha.

Aga see lühike õpe siiski teda eksamilt läbi ei viinud (tol päeval ka ükski teine koer eksamit ei sooritanud). Vahendan siis händler Pille muljeid - et sõnakuulelikkuse osa tegi laitmatult, jäljel ka liikus tublilt, aga kõigis kolmes raja käänupunktis kaotas korraks jälje. Leidis küll jälje uuesti ja jõudis ka rajalõppu saagi juurde, aga kolm eksimust oli siiski liiast.

Niisamuti juhtus ka Artemise ja Looraga. Muidugi, Loora peremees oli sel päeval jahil ja seetõttu proovis seda jahieksamit teha Looraga Kai. Võibolla Loorale tundus imelik, et perenaine jahil?

Muidugi asja tragikoomika oli see, et kui pärast pikka päeva Loora siis Tartusse jõudis, siis ootas Kalle juba kodus. Et anna koer, üks lasust haavatud metskits metsa kadunud. Loomulikult Loora leidis kadunud saagi.

Artemise verejäljel tegutsemine ei olnud ka kiita (ei saanud aru, mida temast tahetakse ja kartis-võõrastas). Aga ega siis Artemis kunagi ka verejälge (ja muud jahivärki - pauke, surnud loomi jne) ei olnud näinud.

Meie ootepaigas oli ridamisi õppeverejälje radasid tehtud. Ja järsku päeva lõpus nägime Artemist järsku midagi imelikku tegemas. Ta suundus iseseisvalt ühele õpperajale ja meie hinnangul sentimeetri täpsusega (kõik käänakud läbiti ka nina maas) läbis rajakese.

Niipalju siis tolle päeva jahikatsest.

Aga kahjuks pidin see sügis veel ükskord tõdema, et Athena ei ole väljaõpetatud jahikoer. Käisime kuldsete sügispäeval Rapla ligidal. Kohapeal lasti ka dummy püssist, seda riistapuud Athena ei olnud kunagi näinud. Dummy veest toomist oli Athena proovinud vaid meie pisikesest kodutiigist - kuskil 10 meetrit kaldast ju sai visata seal. Aga siin oli veidi teistsugused olud. Piklik tehisjärv, koerad pidid jooksma pikalt piki kallast, enne kui said vette joosta, et dummyt tuua. Läksin siis Athenat katsetama. Nojah - tormas siis peale pauku õhinaga piki kallast, läks isegi vette õiges kohas, ujus isegi kümmekond meetrit... ja oligi kogu värk. Arvatavasti ta lihtsalt ei näinud seda dummyt enam, ei osanud ka otsida ja mida sa tühja ikka ujud.

Aga lohutuseks võin ehk endale ütelda: kuidas ta saigi tuua kaugelt veest - kui teda selleks ei olnud õpetatud.

Kurb on asja juures see, et kunagi (põhiliselt 2007.a. kevadel) siiski sai veidi tegeletud Athena jahiõppega. Ja täiesti edukalt. Athena oli 4 kuune, kui käisime isegi Võitla faasanifarmi juures toimunud üleeestilisel jahimeeste foorumirahva faasanijahis. Haavatud või surnud faasanit ta muidugi siis tuua ei saanud. Aga eheda jahipaukude värgi sai ta kütiliinil seistes ära kuulata. Pärast sai ka faasanit suus hoida. Athenale meeldis.

Aga eks ta sai sel kevadel siiski ka ise lindu retriivida. Tegime veidike õppust kodus (ei mäletagi kellelt me need sügavkülma pardid saime), täiesti innuga tegeles nagu allpool pildilt ehk näha on?



Ja siis osalesime ka kennel Meiepere poolt korraldatud kevadpäeval Ahja jõe ääres. Seal oli ka teisi Roosi kutsikaid; Loora ja Lasse. Verejäljed, linnud, nende toomine - kõik oli kutsikatele huvitav ja tehtav.



Siin nad tutvuvad jänesekarvalise dummyga:


Ja siin toob Athenake parti:



Ja väga tubli oli Athena Markku Santamäki poolt läbiviidud kuldsete jahikoolitusel Võitla kompleksis. Oli seal siis seal selline õppekatse; koer ja koeraomanik seisavad püssimehega samal liinil. Siis lastakse jahipüssist ja koeraomanik laseb koera lahti, et see hakkaks heina seest (tol kevadhetkel kulust-põõsastest) otsima lindu. Läksin minagi seda süüdimatult katsetama, kuigi rahvas arvas, et nii noore kutsika kohta oleks see liiast. Aga Markku naeratas ja lubas meil katsetada. Ja ennäe imet, Athena leidiski pardi ja tõi isegi minule käeulatusse. Aga pean tunnistama, lõpp läks siiski käest ära. Athena hakkas saaki ainult enda omaks pidama ja kahju küll, isegi veidi rebis seda. Aga sain siiski veidi räsitud linnu kätte. Et seda vältida, peab algaja koera õppes kasutama kas külmunud või näiteks sukkpükstesse mässitud lindu. Siis ei pidavat rebimiseks minema.


Ahjaa - mõnel korral korraldasime kodus ka verejälje katsetusi. Ka Lasse, Loora ja muidugi Roosi osalesid. Tegin põllule igasugu vereradasid. Milline hasart koerte poolt, saak leiti alati üles. Kutsid muutusid kohati pööraseks, et saaks ometigi rajale. Paaril korral pääsesid kõik väravast korraga välja ja tormasid siis üksteise võidu mööda põldu.


Ühesõnaga - kunagi tehtud kutsikate jahiõppe katsetused tundusid nii edukad olevat, et sigines arvamus; et kui vaja mingit jahieksamit teha, siis õpime veidi ja teeme selle katse ära... Et jahiinstiktid kutsikatel olemas, kuhu nad ikka kaovad.


Aga tundub et, võivad kaduda küll. See tähendab, et vaevalt nüüd jahiinstikt või tööhuvi kuhugi kadunud (varjusurmas ehk?), aga see tööoskus millegipärast ei avaldu koolitamata ja praktikata koera puhul. Ja selles on minu süü, sest Pille usaldas Athena jahiõppe minu kätesse. Aga praktiliselt aasta otsa ei ole meie koerad jahivärki näinud... Alati leiab vabandusi, et aega ei ole. Aga see aeg tuleb leida. Seega siis 2009.a. kevad ehk hakkab Athena uuesti "jahikoeraks".


Muidugi üks meie jaoks uudne segav asi koerteõpetamises on konkurents. Tavaliselt ju õpetad koeri õhtusel jalutuskäigul. Aga kui neid on kaks (Roosi-Athena), siis pead ühe neist üpris kaugele panema, et teise koera õpetamist ei segaks.




Meie esimesed Roosinupud said kahe aastaseks.

Amor, Apollon, Aristaios,

Artemis, Athena, Aurora, Aphrodite!




Õnnitleme kahe aastaseks saamise puhul.


Kennel Skylinedog

Ja palju konte kutsikatele soovivad: Roosi ja Wilson




MySpace Graphics