Pille magas eelmise öö siis samas toas kus Roosi ja kutsikad. Olla kuskil 20-25 korda öö jooksul Roosist irdunud kutsikaid tissi otsa suunanud. Minu arust enam pidevat viginat ei kostu, vahel suudavad jõnglased kõik koos magada. Aga valdavalt keegi ikka neist toimetab ja ajab tissi taga. Ja kui kooris häda lahti..., nagu toimuks mingi sügisene rändlindude ülelend - kureparv ajab haneparve taga.
Lõuna ajal sai tehtud ka kutsikatest individuaalpildid. Nojah - kutsikad on tõesti ilusad, aga näod neil siiski veel fotogeenilised ei ole, nagu mingi roosad tulnukad.
Eks vahel minagi tõstan kutsikaid sinna-tänna. Kuni ükskord märkan, et peos mul Roosi edejalg ja proovin seda tõsta tagajalgade vahele, kus priskemad piimalähkrid.
Tegeleme ka arvutitöödega. Blogi, fotode üleslaadimine, ametliku info saatmine tõuühingusse, Leo omanikule jne. Pille sätib veel mõnele kutsikale uued ja erksamad eristuslõngad kaela, säilitades järjepidevust; näiteks teisena sündinud isane saab pruuni asemel helerohelise lõnga.
Aga homme-ülehomme hakkame juba nimesid otsima. Sest et eristada ja kutsuda neid lõngavärvi järgi - meile ei meeldi. Tobe on seletada; "See lilla isane on hoopis raskem kui tumeroheline isane". Ja muidugi alustasime ka kutsikate kaalumistabeli täitmisega.
Niisiis on teada vaid esmane idee kutsika ametlikul nimel - Briti või Šotimaa pühakud, kelle nimi algab B tähega. Teada on esimene nimi; Skylinedog Rose Brigitta, aga kellele... Brigitta nime pakkus eile välja Kirke ja kuna minu teada on tegemist pühakuga, siis peakski ehk teemaks olema pühad olendid - usuline järjepidevus ehk ka siis olemas (A pesakond koosnes A tähega algavatest kreeka-rooma jumalate nimedest). Huvitav - kas on olema Briani nimelist pühakut - et siis oleks Skylinedog Rose Brian. Aga näis siis, mis saab? Äkki keegi ütleb mõne ilusa poisslapse nime - a la Bruno, Benno, Bernhard.
Aga nüüd aitab. Kaua võib jahuda.
Wednesday, January 30, 2008
Kutsikad on käes
Liginemas on 29. jaanuari hommik. Aga Roosi olukorras ei ole muutusi. Käime mitu korda väljas, koer käib mööda aiaäärt ja otsib midagi. Tuppa jõudes, alustab ta edasi-tagasi käimist. Nagu oleks vangikongis. Mingi hetk märkan, et siin ja seal on mingid läbipaistva vedeliku piisad. Huvitav, kas need siis on looteveed? Paar-kolm korda Roosi teeb mingit imelikku häälitsust. Väited - selline huvitav väljend poegiva koera tõmbluste kohta. Aga midagi on toimunud ja jään ootama, et ligema tunni jooksul siis ehk...(esimene pesakond alustas teekonda maailma pool 4 hommikul). Roosi on hädas, ta on paksem kui esimene pesakonna ajal ja ta ei ulatu kuidagi oma tagaotsa juurde näkitsema-lakkuma. Aga võibolla hoopis mina olen hädas ja sellest arusaav Roosi, lakub seetõttu minu käsi. Pillet ma üles ajama ei hakka, viimati kutsub veel kiirabi. Teda on vaja väljapuhanuna, mitte aga närvipuntrana. "Õnneks" koerte kiirabi ei ole olemas.
Ja nagu ikka, algavad olulised sündmused siin ilmas suht märkamatult. Mingi hetk (3.45) on Roosi püsti ning minu magamismadratsile on valgunud midagi uudset. Esimene hetk olen mina vähemalt ähmis, siis meenutades eelmist korda torkan näpu "kilesse", miski "rotipoja" taoline lootekotis, kes veel mõni aeg tagasi tundus laip olevat, hakkab hoopis liigutama. Hüüan nii et maja kajab; "Pille, esimene on olemas. Tule kohe ruttu alla..." Aga veel ennem on kohal Roosi, kes hakkab lakkuma ja nosima seda lootekoti-päramiste-misiganes ollust. Siis võetakse lakkumisega koheselt ette ka poeg, kes ka tragilt juba vigiseb. Saabub Pille ja võtab konveieril asendi sisse - kuivatab poegi, hoiab neid kui vaja, sõlmib paelu, lohutab Roosit, jagab infot - mida siis logiraamatusse kirjutan jne. Roosi jaoks aga, pole meid edaspidi vist üldse vaja. Nüüd ta juba ulatub oma koonuga sabaalla, mingi nakitsemine ning päramistest-nabanöörist vabastatud poeg on juba roomamas-vigisema-otsimas tissi. Kuigi kogenud koerakasvatajad ei soovita üle 1-2 päramise koeral lasta ära süüa, siis meie Roosi pani pea terve pesakonna päramised praktiliselt nahka.
Kui juba 3 poega käes, siis sokutame need Roosi külje alla, ehk saavad ka mõne suutäie juba. Vähemalt minu arvates on küll juba kuulda väikest lutsimist, lurinat.
Esimene poeg oli just seda karva (tumekuldne), mida paaritusest lootsime. Pärast selgus, et siiski kõige heledam. Aga kõik kutsikad on hästi elujõulised, tragid. Võibolla on neid liialt palju, ja seetõttu ei suuda me eristada veel väetimaid, kes hakkama ei saaks.
Aga Roosi poegib muudkui iga poole tunni tagant poegi. Kuhu siis emased kutsikad jäävad? Seda Roosigi vist mõtlema jäi ja tegi meie jaoks piinarikka pausi - 1 tund ja 15 minutit ja ometigi siis esimene emane.
Teen mingi hetk 20 minutilise kiiruinaku, vaja tööle minna. Aga pool 7 jälle üles, ka Kirke ärkab. Läheb suureks sebimiseks. Mingi hetk lähen vaatan Roosit, 6 kutsikat tema ees rivis, äärmine millegipärast tumedam. Kutsun Pille, selgub et Roosi oli iseseisvalt graafikust kiiremini ühe kutsika meie mittekohalolu kasutades toonud ilmale.
Lähme siis pool 8 Kirkega Võrru - mina tööle, Kirke kooli. Pille jääb veel 3 kutsika ilmale tulekut vaatama.
Lõppseis; 6 poissi, 3 tüdrukut. (minu ennustus läks täppi).
Aga lisaks siis veel sünniajad:
1. 3.45 - isane
2. 4.14 - isane
3. 4.45 - isane
4. 6.02 - emane
5. 6.40 - isane
6. 7.00 - isane
7. 7.20 - emane
8. 7.35 - isane
9. 8.10 - emane
Muidugi, täielikku rahu me siiski veel ei saa. Pille helistab mulle järgi ja saadab mind loomaarstilt mingeid ninna pandavaid tilke ostma. Et Roosil siiski mingi asi veel kõhus? Aga tilgad pidi miskit asja kiirendama.
Tore oli siis minusugusel poisslapsel kirjeldada protsessi, millest eriti ei jaga. Ning eks tänane blogikirjutis on samuti veidi hilinenud - 2 ööd on magamata ja alles nüüd leidsin aja sündmusi tagantjärgi kirja panna.
Ja nagu ikka, algavad olulised sündmused siin ilmas suht märkamatult. Mingi hetk (3.45) on Roosi püsti ning minu magamismadratsile on valgunud midagi uudset. Esimene hetk olen mina vähemalt ähmis, siis meenutades eelmist korda torkan näpu "kilesse", miski "rotipoja" taoline lootekotis, kes veel mõni aeg tagasi tundus laip olevat, hakkab hoopis liigutama. Hüüan nii et maja kajab; "Pille, esimene on olemas. Tule kohe ruttu alla..." Aga veel ennem on kohal Roosi, kes hakkab lakkuma ja nosima seda lootekoti-päramiste-misiganes ollust. Siis võetakse lakkumisega koheselt ette ka poeg, kes ka tragilt juba vigiseb. Saabub Pille ja võtab konveieril asendi sisse - kuivatab poegi, hoiab neid kui vaja, sõlmib paelu, lohutab Roosit, jagab infot - mida siis logiraamatusse kirjutan jne. Roosi jaoks aga, pole meid edaspidi vist üldse vaja. Nüüd ta juba ulatub oma koonuga sabaalla, mingi nakitsemine ning päramistest-nabanöörist vabastatud poeg on juba roomamas-vigisema-otsimas tissi. Kuigi kogenud koerakasvatajad ei soovita üle 1-2 päramise koeral lasta ära süüa, siis meie Roosi pani pea terve pesakonna päramised praktiliselt nahka.
Kui juba 3 poega käes, siis sokutame need Roosi külje alla, ehk saavad ka mõne suutäie juba. Vähemalt minu arvates on küll juba kuulda väikest lutsimist, lurinat.
Esimene poeg oli just seda karva (tumekuldne), mida paaritusest lootsime. Pärast selgus, et siiski kõige heledam. Aga kõik kutsikad on hästi elujõulised, tragid. Võibolla on neid liialt palju, ja seetõttu ei suuda me eristada veel väetimaid, kes hakkama ei saaks.
Aga Roosi poegib muudkui iga poole tunni tagant poegi. Kuhu siis emased kutsikad jäävad? Seda Roosigi vist mõtlema jäi ja tegi meie jaoks piinarikka pausi - 1 tund ja 15 minutit ja ometigi siis esimene emane.
Teen mingi hetk 20 minutilise kiiruinaku, vaja tööle minna. Aga pool 7 jälle üles, ka Kirke ärkab. Läheb suureks sebimiseks. Mingi hetk lähen vaatan Roosit, 6 kutsikat tema ees rivis, äärmine millegipärast tumedam. Kutsun Pille, selgub et Roosi oli iseseisvalt graafikust kiiremini ühe kutsika meie mittekohalolu kasutades toonud ilmale.
Lähme siis pool 8 Kirkega Võrru - mina tööle, Kirke kooli. Pille jääb veel 3 kutsika ilmale tulekut vaatama.
Lõppseis; 6 poissi, 3 tüdrukut. (minu ennustus läks täppi).
Aga lisaks siis veel sünniajad:
1. 3.45 - isane
2. 4.14 - isane
3. 4.45 - isane
4. 6.02 - emane
5. 6.40 - isane
6. 7.00 - isane
7. 7.20 - emane
8. 7.35 - isane
9. 8.10 - emane
Muidugi, täielikku rahu me siiski veel ei saa. Pille helistab mulle järgi ja saadab mind loomaarstilt mingeid ninna pandavaid tilke ostma. Et Roosil siiski mingi asi veel kõhus? Aga tilgad pidi miskit asja kiirendama.
Tore oli siis minusugusel poisslapsel kirjeldada protsessi, millest eriti ei jaga. Ning eks tänane blogikirjutis on samuti veidi hilinenud - 2 ööd on magamata ja alles nüüd leidsin aja sündmusi tagantjärgi kirja panna.
Tuesday, January 29, 2008
Roosi enne poegimist
Käime ikka iga päev Roosit jalutamas, hoolimata tema suurtest mõõtmetest. Siiski tiinuse 59 päeval vähendame jalutusteekonda. Ka Roosi ei kargle enam ringi, liigub ühtlaselt nagu õmblusmasin.
Muutunud on ka Roosi suhtumine ümbritsevasse. Sai näiteks hommikul söögiks toore liha-kondi tüki, kuid ei söö. Valvab seda ja uriseb ligineva Athena peale.
Pühapäeval tulid meie poolt läbi Loora pererahvas. Veel Võrus arvasid nad et jutt, et Haanjas lumi on, on jama. Aga said siis selle aasta esimese suusatamise ikka tehtud Haanja suusarajal. Üldiselt meie oleme enam-vähem ilmadega rahul, kuigi ka siin on lumi 3-4 korda peaaegu lõpuni ärasulanud, siis siiski niipalju on kasvõi jääd jäänud hoovile, et koerad pori tuppa ei tassiks.
Eile õhtul käisime Ilmari pool suitsusaunas. Kuuldes, et pühapäeval on meie pool Loora, tuli temagi Artemisega meilt nüüd läbi. Ilmar teab, et Artemis on väsimatu ja ammendamatu energiaga koer. Aga meie seletasime, et kuskil maailmas on veel väsimatum koer - Loora. Nagu arvata võiski, alustasid Loora ja Artemis omavahelist lõppematut mängu. Kes neist võitnuks, jäigi teadamata. Athena sekkus harva, aga Roosi kehtestas 3-4 m suuruse ala, mida ükski tema kunagine kutsikas läbida ei julgenud. Ju ta kaitses uusi kutsikaid.
Öö vastu esmaspäeva. Kell 2. Roosi on muutunud väga imelikuks. Ähib. Igaksjuhuks kolin alla tuppa, heidan diivanile pikali, kõrvale heidab lõõtsutav Roosi. Panen siis käe Roosi turjale ja proovin edasi magada. Mingihetk aga avastan, et koer keda ma poolunes patsutan on hoopis valget karva Athena.
Hommikul jätkub Roosi ärev olek. Siia-tänna proovib ta pesa rajada. Trepialune tapeet on hävinud. Terve päev käib üks ärev Roosi tervise jälgimine. Roosi lemmiktegevuseks on kujunenud pidev edasi-tagasi saalimine. (esimese pesakonna puhul see nii aktiivne ei olnud, muidugui Roosi ei olnud siis ka nii paks).
Õhtul kolime eraldi seisvasse otsatuppa, sinna on meil rajatud "nurgavoodi" poegimiseks. Nurgavoodiks on sama ukselenk, mis esimese poegimise puhulgi. Ainult, et saagisin ta nüüd pooleks ja panin vahelauad eri lengi poolte vahele, et plats (voodi) laiem oleks. Ainuke, kes sellest nurgavoodist ei hooli - on Roosi. Ei jää midagi muud üle, kui tuleb ka ise sinna pikali heita. Õhtupooliku valvetunnid võtab seal sisse Kirke.
Ja kuskil peale 10-t siis ise. Aga tassin nurgavoodi kõrvale endale madratsi ja proovin siis seal aega veeta. Aga Roosi hakkas seda kohta ihaldama, kui järjekordselt rahustuskäigust õue - tagasi jõuame tuppa, siis Roosi on esimene, kes kõrvalmadratsi peal. Proovin ettevaatlikult teda ära trügida, aga ei õnnestu. Lõpuks kujuneb olukord, kus mina olen küll madratsil, aga siis minu peal paikneb Roosi oma veel kõhus paiknevate kutsikatega. Lõpuks alistun - mina proovin magada Roosi poegimisasemel ja minu asemel, siis laiutab Roosi.
Muutunud on ka Roosi suhtumine ümbritsevasse. Sai näiteks hommikul söögiks toore liha-kondi tüki, kuid ei söö. Valvab seda ja uriseb ligineva Athena peale.
Pühapäeval tulid meie poolt läbi Loora pererahvas. Veel Võrus arvasid nad et jutt, et Haanjas lumi on, on jama. Aga said siis selle aasta esimese suusatamise ikka tehtud Haanja suusarajal. Üldiselt meie oleme enam-vähem ilmadega rahul, kuigi ka siin on lumi 3-4 korda peaaegu lõpuni ärasulanud, siis siiski niipalju on kasvõi jääd jäänud hoovile, et koerad pori tuppa ei tassiks.
Eile õhtul käisime Ilmari pool suitsusaunas. Kuuldes, et pühapäeval on meie pool Loora, tuli temagi Artemisega meilt nüüd läbi. Ilmar teab, et Artemis on väsimatu ja ammendamatu energiaga koer. Aga meie seletasime, et kuskil maailmas on veel väsimatum koer - Loora. Nagu arvata võiski, alustasid Loora ja Artemis omavahelist lõppematut mängu. Kes neist võitnuks, jäigi teadamata. Athena sekkus harva, aga Roosi kehtestas 3-4 m suuruse ala, mida ükski tema kunagine kutsikas läbida ei julgenud. Ju ta kaitses uusi kutsikaid.
Öö vastu esmaspäeva. Kell 2. Roosi on muutunud väga imelikuks. Ähib. Igaksjuhuks kolin alla tuppa, heidan diivanile pikali, kõrvale heidab lõõtsutav Roosi. Panen siis käe Roosi turjale ja proovin edasi magada. Mingihetk aga avastan, et koer keda ma poolunes patsutan on hoopis valget karva Athena.
Hommikul jätkub Roosi ärev olek. Siia-tänna proovib ta pesa rajada. Trepialune tapeet on hävinud. Terve päev käib üks ärev Roosi tervise jälgimine. Roosi lemmiktegevuseks on kujunenud pidev edasi-tagasi saalimine. (esimese pesakonna puhul see nii aktiivne ei olnud, muidugui Roosi ei olnud siis ka nii paks).
Õhtul kolime eraldi seisvasse otsatuppa, sinna on meil rajatud "nurgavoodi" poegimiseks. Nurgavoodiks on sama ukselenk, mis esimese poegimise puhulgi. Ainult, et saagisin ta nüüd pooleks ja panin vahelauad eri lengi poolte vahele, et plats (voodi) laiem oleks. Ainuke, kes sellest nurgavoodist ei hooli - on Roosi. Ei jää midagi muud üle, kui tuleb ka ise sinna pikali heita. Õhtupooliku valvetunnid võtab seal sisse Kirke.
Ja kuskil peale 10-t siis ise. Aga tassin nurgavoodi kõrvale endale madratsi ja proovin siis seal aega veeta. Aga Roosi hakkas seda kohta ihaldama, kui järjekordselt rahustuskäigust õue - tagasi jõuame tuppa, siis Roosi on esimene, kes kõrvalmadratsi peal. Proovin ettevaatlikult teda ära trügida, aga ei õnnestu. Lõpuks kujuneb olukord, kus mina olen küll madratsil, aga siis minu peal paikneb Roosi oma veel kõhus paiknevate kutsikatega. Lõpuks alistun - mina proovin magada Roosi poegimisasemel ja minu asemel, siis laiutab Roosi.
Saturday, January 12, 2008
Kodukas sai siis lõpuks avalikuks
09.01.2008.a. oli siis see päev, kui Skylinedog.info sai lõpuks avaldatud. Selle blogi esimene sissekanne algas meil suure huraaga teatamisest, et hakkasime uut kodukat tegema. Tegime siis septembris paaril päeval üldise liigenduse valmis, kuid edasi tuli meie poolt vaikus.
Kuni siis selgus, et Roosi ootab ikkagi kindlasti kutsikaid (ultraheliga jne ei uurinud, tugineme oma kõhutundele ja silmamõõdule). Ja Pillel hakkas kiire ja kehtestas oma lähiümbrusele tähtajad. Tahtsime Kuldsete retriiverite kodukale teada anda Roosi planeeritud kutsikatest koos valminud kodukaga. Ja nii me siis sõitsime enne jõule Tartu, 30. detsember Tartu, 01.01.2008.a. Tartu ja ka 6. jaanuaril Tartu - Merikese ja Alani juurde.
Ja siis me seal muudkui linkisime ja linkisime ja ... Alan pidi ikka kohutavalt vaeva nägema, et meiesuguseid dumbjuusereid kuidagi õigel teel hoida. Aga ta on niivõrd tagasihoidlik inimene, et ei taha kuuldagi oma tööpanuse affišeerimisest. Igatahes väga kõva vaeva ta pidi nägema - teisipäeva hommikul enne viit siis saabus Alanilt meil, kodukas on registreeritud.
Ja väga hea meel on, et Merike vormistas oma kunstniku käega valmis ka Skylinedog kenneli logo (algne idee ja tehniline toorik pärit Pillelt).
Kodukas on muidugi veel lapsekingades (osa asju varjatud kujul pealkirjadena ainult valmis). Aga proovime ehk veel midagi teha ligema paari nädala jooksul.
Kuni siis selgus, et Roosi ootab ikkagi kindlasti kutsikaid (ultraheliga jne ei uurinud, tugineme oma kõhutundele ja silmamõõdule). Ja Pillel hakkas kiire ja kehtestas oma lähiümbrusele tähtajad. Tahtsime Kuldsete retriiverite kodukale teada anda Roosi planeeritud kutsikatest koos valminud kodukaga. Ja nii me siis sõitsime enne jõule Tartu, 30. detsember Tartu, 01.01.2008.a. Tartu ja ka 6. jaanuaril Tartu - Merikese ja Alani juurde.
Ja siis me seal muudkui linkisime ja linkisime ja ... Alan pidi ikka kohutavalt vaeva nägema, et meiesuguseid dumbjuusereid kuidagi õigel teel hoida. Aga ta on niivõrd tagasihoidlik inimene, et ei taha kuuldagi oma tööpanuse affišeerimisest. Igatahes väga kõva vaeva ta pidi nägema - teisipäeva hommikul enne viit siis saabus Alanilt meil, kodukas on registreeritud.
Ja väga hea meel on, et Merike vormistas oma kunstniku käega valmis ka Skylinedog kenneli logo (algne idee ja tehniline toorik pärit Pillelt).
Kodukas on muidugi veel lapsekingades (osa asju varjatud kujul pealkirjadena ainult valmis). Aga proovime ehk veel midagi teha ligema paari nädala jooksul.
Subscribe to:
Posts (Atom)