Monday, April 28, 2008

Karvutu Roosi

Täpselt kolm kuud peale poegimist toimus siis
Roosil karvaajamine. Üksikuid karvatorte oli juba varem, lõpuks siis Pille hakkas Roosit kammima. Karvahunnik sai muljetavaldav ja kuna Pille on õppinud viltimist, siis loodan saada Roosi karvadest endale talveks viltmütsi.

Muidu ehk sellest karva mahaajamisest suurt häda ei olekski, Roosi näeb nüüd välja heledama sihvaka koerana. Kuid Roosi sabast jäi järgi üks õnnetu roots - üksikute karvadega.















Wednesday, April 23, 2008

Uuesti blogimas - pisike ülevaade kutsikate uutest kodudest ja sealsetest muredest.

Meie kodulehekülg jäi siiski kauemaks, kui mõni päev suletuks. Siiski enamik infot oli säilinud ja enam-vähem sai ta siis taastatud. Tõsi küll - mõningased takistused haldamises senini, ei ole aega leidnud...

Blogi pidamine on täiesti unarusse jäänud peale koduka avariid. Ei olnud tahtmist kirjutada. Ja eks kutsikate kasvatamine võttis kõvasti aega (eriti uneaega) ja ka pärast kutsikate lahkumist oli veel pikka aega mingi puhkamissoov.

Aga inimmälu on nõder, juba enam täpselt ei mäletagi kõike. Seega päeviku pidamine päris õigustatud tegevus. Aga meenutaks siis ühtteist;



Roosi kutsikad on juba pikemat aega oma uutes kodudes, viimased 2 lahkusid 5. aprillil. Suurel Reedel aga võtsid uue kodutee ette suisa 3 kutsikat. Enamik neist elavad nüüd Tallinnas või selle lähiümbruses. Siis veel Saaremaa, Lääne-Virumaa ja Soome. Aga ka Tartu ja selle lähiümbruses on meil loota "omi koeri" uuesti näha. Õnneks enamik kutsikaomanikke saadavad meile kutsikatest ka pilte. Tore on vaadata nende arengut. Juba paistavad välja pisikesed erinevused pesakonnas. Kui nad veel meie juures olid, siis oli üpris raske neid ilma lõngavärvita üksteisest eristada. Väga ühtlane pesakond tundus olevat.

Üldiselt olid kutsikaomanikud siiski rohkem nooremapoolne rahvas. Kuid samas oli ka sümpaatne nooruslik härrasmees, kes jääb nüüd kohe pensionile. Põhjaliku inimesena uuris ta ka kuldsete eluea pikkust.

Paaril-kolmel juhul läksid kutsikad peredesse, kus olid suured koertega kooselu kogemused. Kuid oli ka inimesi, kellel esimene sisuline kokkupuude koertega.

Hiljuti küsisin ühelt väga heaks tuttavaks saanud Roosi esimese pesakonna kutsika omanikult; "Et kas kujutlesid täpselt ette, mis elumuutused kaasnevad koeravõtuga. Et kas oli asi lihtsam või hullem kujutlusest?" Selgus et hullem.... Aga samas ta ei kahetse, et koera perre võtsid. Et elu muutus huvitamaks jne.

Eks praegustelgi kutsikaomanikel-peredel on suuri üllatusi. Inimene võib ju väga suurt eeluurimistööd teha kutsikate kasvatamise kohta ja eks Pillegi pidas maha pikki vestlusi kutsikatesoovijatega telefoni ja meili teel, aga elu on natuke keerulisem. Õlitatud tammeparketi puhastamisega, kodukassi rahustamisega, kõikvõimalike asjade (ka varvaste) närimisega peavad nad juba ise hakkama saama. Eriti esimestel päevadel oli igasugu muresid kutsikaomanikel palju ja eks siis Pille proovis jõudumööda inimesi rahustada-infot jagada. Kuid nüüdseks tundub, et pered ja kutsikad on juba üksteisega kohanenud.

Hetkel on vist igalpool suurimaks üllatuseks 3 kuuliste kutsikate pidurdamatu hundiisu, aga eks kasvav organism nõuab oma osa. Kuuldavasti üks kutsikas oskavat juba kõikvõimalikke elulisi ja mitteelulisi käsklusi täita. Tõsi küll vaid siis, kui maius ninaulatuses.

Aga eks neid tõsiseid ja vähemtõsiseid muresid tule edaspidi veelgi.