19. juuli 2008.a. on see päev, kui minu (Aulise) unistus täitus. Meil on nüüd kelgukoerad. Ja nimelt grööni koerad. Rootsist - kennel Racystar`st - http://www.racystar.com/
Veel eile õhtul helistas Pille Stokholmi laevasadamast ja teatas; "Koera müüjad ei ole sadamasse saabunud ja kohe läheb laev Eestisse tagasi. Mida teha?"
Õnneks siiski napilt rootslased jõudsid kohele. Väike infomüra. Nad olid passinud hoopis teises terminaalis.
Arvatavasti oli üks kiiremaid koerte ostu-müügi jne asjaajamisi meie elus. Aga laevale Pille jõudis, kaasas siis 6 aastane ema Silva ning tema 2 kuune tütreke-kutsikake.
Pille ebamäärased kartused tundmatu (Eestis meie teada grööni koeri ei ole ja ega me siis enne ka neid silmast-silma näinud ei olnud) tõu ees ei täitunud. Igaksjuhuks ostetud bernhardiini suukorvi vaja ei läinud. Vastupidi, Silva oli hämmastavalt tolerantne, vaikne, taiplik. Samas muidugi eks ta ikka stressas. Aga kutsikas oli vahva.
.
Laevasõidu öö läks neil hästi. Pille küll proovis Silvat laevatreppidest üles viia, et siis laevatekil olla... aga see ei õnnestunud. Aga hädasid ei tehtud kajutisse.
Aga laupäeva hommikul laevalt mahaminek oli Pillele tõeline katsumus; terminaali koridorides siis koertel tulid hädad kätte. Pühi põrandat, hoia oma kompse ja koeri, lase kiirustavaid laevareisijaid mööda. Tegemist palju. Kuni siis leidsin nad abi ootamas.
Niisiis laupäeva hommik. Laadime pere auto peale ja sõit Võru suunas algas. On üks selle suve kuumimaid päevi. Koertel on keeled suust väljas, joodame neid.
Aga esimene peatus on Kükita baari juures. Sest et, kui me omal ajal tõime Livia juurest (Harjumaalt) Roosi kutsikana koju, siis oli ka meil Roosiga põhjalikum tutvumispaik Kükita. Tore koht, et koera jalutada ja samas ise kohvi juua.
Silva vastab enamikus minu kujutlusele (fotode põhjal). Arvasin ehk, et jalad on mingid tammepakud. Aga ei midagi, üpris peenikesed, aga samas sitked-tugevad. Standardi järgi pidanuks gröönlaste suurus olema kuldsetega võrdne, aga vähemalt Silva oli natuke-natuke meie kuldsetest emastest väiksem ja kergem. Rindkere oli ehk laiem. Vaatad Silvale näkku, oma hämmastavalt tarka hundilikku pilku ära ei pööra. Aga vist veel ei usalda, on vaiki, saba jalge vahel.
Kutsikas on aga elav. Teeb kohati kummalisi häälitsusi. Ja kannatab selle mitme tunnise kuuma autosõidu ilma ropsimata välja.
Koerte uus kodu aga tekitab neile uusi elamusi. Athena ja Roosi tervitavad uusi tulijaid tormiliste hüpetega. Paneme siis uustulnukad jahedasse talli kivimüüride vahele rahunema. Aga seal on pääsukesed pesa teinud. Ehk jäävad pääsupojad nälga koerte tõttu. Siis paneme nad sauna eesruumi, kuni enam-vähem on valmis ajutine gröönlaste asukoht; võrkaia ja laudamüüride vahel. Ühes ääres ka kuut. Silva paneme sinna piiratud alale rihmas sisse, kutsikas vabalt.
Õhtuhämaruses läheme siis oma koertekarjaga jalutama. Ripun siis Silva taga, sest tõesõna, ta veab. Tagajalad käivad eriliselt, nagu üleskeerataval mängukoeral. Jooksen siis vahetevahel ta taga. Aga siis jääb Silva rahutult seisma, kutsikas on maha jäänud. Ning ka kutsikas tormab leekides Silva poole. Nad ei taha üksteisest kuidagi lahus olla. Võtan siis mõnel korral kutsika sülle.
Kuldsed eriti enam uutest kaaslastest ei hooli, neil oma tempo.
Aga Silva rõngas saba ma tol päeval ei näinud.
Järgmine hommik lasen siis tavalise aiaga piiratud eesaias (kuldsete aias) gröönlastel vabalt ringi kolada. Silva alustab metoodilist piiride läbijooksmist (ja kasvõi lõputult), kõik vabadusele viitavad pilud saavad kontrollitud. Kutsikas kimab saatjana kannul. Korraks kerkib isegi saba rõngasse Silval. Aga siis jälle ...
Ja alles siis pühapäeva õhtuse jalutuskäiguga on Silva jaoks kõik uuesti kombes. Edaspidi on ta meie keskel, saba rõngas
