Thursday, September 25, 2008

Jimmy nägemine, Athena nägemine

Lõpuks on saabunud aeg ka Athena terviseuuringuteks. 10. septembril toimus Viljandis Männimäe Loomakliinikumis Eesti ainukese ametliku koerte silmauuringuteks kvalifitseeritud spetsialisti dr Ülle Kella vastuvõtt. Pisikese hilinemisega jõuame kohale, Athenale tilgutatakse midagi silma ja kästakse 20 minutit oodata. Inflatsiooni ajaloo huvides märgiks, et maksis siinne uuring 600 krooni.

Tõstame siis Athena lauale, ruum tehakse pimedaks ja dr Ülle kell alustab silmade uurimist. Millegipärast olen muretu, tean, et Athena nägemine on OK. Ja nii oligi, leide ei leitud. Seega negatiivne tulemus leidude mõttes, aga Athena ja meie jaoks positiivne.

Uurin doktorilt; Kas koertele vahel ka prille on vaja?

Selgus, et üldiselt maailmas ei uurita, kas koerad on lühi-kaugnägelikud ehk siis kas vajaksid prille. Aga UsA-s siiski tegeldavat asjaga ja üks spetsialist jahikoerte alal pidavat seda väga oluliseks. Et lühinägelik (seda esinevat) koer ei ole võimeline reageerima kiirelt näiteks jahilinnule. Seega ka selllise koera jahitöö, ei ole nii tulemusrikas kui vaja oleks.

Athena nägemisega on siis kõik korras, aga meil on senini olnud probleeme Jimmy nägemisega (rohkem kui aasta ei ole teda näinud, ega ole temast ka midagi kuulnud). Aga kasutades juhust, et meil Viljandisse asja, sai Jimmy perenaisega kokkulepitud kokkusaamine siinsamas Männimäel.


Kes on siis Jimmy? Jimmy on Skylinedog Rose Apollon, Roosi A-pesakonna üks kolmest isasest kutsikast. Viimati nägime teda 2007.a. kuldsete retriiverite erinäitusel Viitnas toimunud sugulaste kokkusaamisel. Nagu allolevalt piltidelt näha, on Jimmyl küll mõningasi tumedaid laike, aga ikkagi üks selline üldiselt heledat karvatüüpi - vähemalt mulle tundus nii.



Jimmy on reas kõige parempoolsem koer.

Jimmy on kõige parempoolsem koer pildil


Pille siiski juba kutsikapõlves liigitas Loora (Auroora) ja Apolloni (Jimmy) A-pesakonna ainukesteks tumedamakarvalisteks.

Aga 2008.a. sügisvärvides seisev Jimmy oli ehk ka Pille jaoks suur üllatus.




Jimmyt on ilmtingimata vaja paitada:


Ja ega siis Athenagi jäänud Jimmy vastu ükskõikseks:



Samas mingit üleüldist üksteise tagaajamist me keset linna koertele ei võimaldanud. Pealegi samal ajal ka teised koerad voorisid meist mööda kliinikusse. Tõukoerte puhul on reegliks; varakevadiste kutsikate puhul peab sügisel silmi uurima.

Proovime siis Jimmyt pidevalt näituseseisakusse saada;



Tegelikult on Jimmy 2007.aastal kahel korral kutsikana ka näitustel käinud. Viitna erinäitusel sai ta küll väga kiitvaid sõnu kohtunikult, aga nagu ma siin blogis pidevalt kurdan erinevate koerte puhul; esitlemise puuduste tõttu ei ole ka esikohad võimalikud. Eks see meie, kui kasvatajate süü ole. Arvame, et kutsikaomanik valib siiski ise (meie peale ei suru), kas ta hakkab näitustel käima või siis mitte. Ja seetõttu näituseõpet me ka peale ei suru. Aga ilma selleta on raske edu saavutada.

Siiski - niipalju kui ma aru saan, 14. juuli 2007.a. Viljandi näitusel Jimmy oli VSP kutsikas. Ja vastava pildi võib üles leida kennel Fairy Sunrise kodukalt. Tõsi küll, vastav tulemus ei kajastu otseselt kuldsete tõuühingu koduka näitusetulemustes - Viljandi (siiski väga paljude teiste näituste puhul ka) näitusel nagu ei olekski kutsikate kohaasetusi välja selgitatud.

Nojah, just hetk eespool väitsin, et me ei suru kellelegi näitusi peale. Aga uhket Jimmyt vaadates hakkasime koheselt uurima; Et äkki ikka peaks Jimmy näitustele saatma.... Esmajoones 2009.a. veebruari erinäitusele Tallinnas (aga perenaine ei saavat siis tulla ise kohale). Peame vist hakkama kogenud händlerit otsima Jimmy näitamiseks.

Aga peale pildistamise uurime ka Jimmy tavaelu. Probleeme ei olevat. Kui ka kuldsete isaste puhul on vahel inimesed hädas olnud, et teatud eas isane kipub domineerima ja tahab karjajuhiks saada, siis Jimmy puhul sellist häda ei olnud. Üks kord aastas haugatavat. On ka Mairi juures koolitustel käinud. Aga ujumisest ei hooli, solberdab niisama vees. Seega ka igasugu parte ta ei tassi, elab rahulikku ja korralikku lemmikkoera elu. Teeb trikke, näiteks sitsib.


Pean tõdema, et vapustav oli vaadata Jimmyt - kes oli nagu Roosi isane koopia.




Vaid karvkate oli mitmekülgsem kui Roosil, ütleks et minu maitse kohaselt ideaalvärvides kuldne.

Ja siis veel üks üllatus, Jimmyl on nii silma kui ka düsplaasia uuringud tehtud ning kõik näitajad on ülihead.

Muidugi ka Jimmy vennal Rommelil on samad terviseuuringute tulemused.

Ja täna saime nende õekese Athena puhul samuti teada, et nägemine korras. Seega on loota, et Athena düsplaasia uuringud annavad sama tulemuse. Elame-näeme.


Aga lähme siis laiali. Nägemist siis Jimmy.






Wednesday, September 24, 2008

Jami oli Porvoos parim isane kuldne kutsikas

Tanja saatis meile Soomest meili, Jami oli Porvoo näitusel (30.08.08.a., kohtunik Ingrid Hein) parim isane kutsikas kuldsete seas.




Õnnitleme Tanjat ja Tema pere.


Jami ehk siis Skylinedog Rose Benjamini (Roosi B-pesakond) jaoks oli see esimene tõeline näitus (kunagi mingil matchshow-l olla ka neil hästi läinud). Kui Tanja valis Jami teiste kutsikate seast välja, siis oli tal eesmärgiks saada agyliti koer. Et näituste võimalik edukus olnuks lihtsalt boonuseks.

Otsin internetiavarustest näituseprotokolle, aga seni neid ei ole. Küll aga kennel Glenstone 2008 aasta News rubriigis kerides leidsin siis mõne lause juttu ning auhinnatud Jami pildi. Jami isa Leo ehk Alibren Shear Spirit on selles kennelis baasisaseks (kaasomand kennel VOFCIT'S-ga).


Pillel on ka veidi Jami pilte (ja veel mõni pilt) kogutud. Nagu näha, meeldib Jamile vesi ja igasugu agyliti harjutused on tal ka käpas.

Kelgukoertega ümber Pühajärve

Silva ja Torbik elavad siis meie juures tavalist koera elu. Aga hädasti oleks neile vaja ka kelgukoera elu. Selleks on vaja abi ja nõu saada. Teisi grööni koeri Eestis ei ole, rääkimata tõuühingust (siiski kuulsin, et kuskil on-oli siiski üks grööni koer veel). Aga õnneks on olemas Eesti Rakendisportlaste Liit, kes just tegelebki kelguspordist jne huvitunud inimestega. Kodukas neil: http://www.rakendisport.ee/tp://

Lugesin sealt ja Koertekojast, et 30. augustil toimub ümber Pühajärve suvelõpu matk. Egas midagi, laupäeva hommikul laadisime Roosi, Athena ja Silva auto peale ja suundusime siis Otepääle. Torbik jäi koju, tema ei olnud veel kolmandat süsti saanud ja arvati, et äkki ta ei jõua nii pikka matka kaasa teha. Küll aga tulid meiega kaasa meiepool ööbinud Tartu külalised -Priit ja Tiina ning lastekari; Hendrik, Kati ja Kirke.

Kogunemispaik oli täis alaska malamuute (samojeede ja siberi huskysid seekord ei olnud). Ligi 60 jalga vähemalt. Silva silmnähtavalt tundis mingit erilist tõmmet malamuutide poole ja alustas seda koertele omast sõbralikku maadlusrahmeldamist (niipalju kui omanike käes olevad rihmad koertele võimaldasid). Kodus meil Silva ei tiku kuldsetega samasuguseid maadlusi tegema.



Ülaltoodud pildil on Silval juba seljas midagi uut, tegime siis esimese tõsisema sammu kelguvedamise suunas; ostsime Silvale veotraksid, jooksuvöö, veorihma. Matkal sai siis varustus järgi proovitud, veendutud selle headuses (siiski mingi jubin jooksuvöö küljes läks katki, aga see oli tühiasi) ja pärast matka ostsime Roosilegi needsamad asjad.


Müüjaks ja enamike asjade valmistajaks-komplekteerijaks oli Helle Kaljula (alaska malamuutide jne koerte kasvataja kennel Hellekantrist).
Meie senised kokkupuuted kelgukoerte (põhjarahvaste koerte) omanikega on olnud üksikud. Veel paar aastat tagasi oleksime me peaaegu endale muretsenud alaska malamuudi (aga ükskord ehk siiski saan selle vahva tõu esindaja endale...), käisime maad kuulamas isegi Hellekantri kennelis, kuid teatud asjaoludel ei olnud me veel siis valmis kelgukoerte muretsemiseks. Helle oli ka üks peamisi selle matka läbiviijaid, lisaks oli minule juba tuntud tegijaks Ain Reppo (alaska huskyde ja malamuutide kennel Mutimuudid).

Ja muidugi pean ära mainima, et siin blogis kasutan ma ka Helle Kaljula tütre Mariin Kaljula pilte. Pildid on minu arust väga head, kvaliteetsed ja nende kasutamiseks on meile antud ka nõusolek. Mariini piltide päritolu selgub nähes all paremas nurgas kirjet Rosmariin`s. Panime osa neist matka piltidest ka isiklikku Pühajärve matkateemalisse albumisse.
Et juba pikaks läinud igasugu sissejuhatav viitamine-linkimine korrektselt lõpetada, siis mainiks veel, et Mariini tegevusalaks on ka takside kasvatamine (kennel Rosmariin`s Hund).

Natuke matkast ka, mis kulges Looduskaitsekeskuse poolt rajatud Pühajärve matkarajal
ehk siis ümber Pühajärve. Pikkus pidi olema kuni 13 km, aga pärast vaatasime, et Kirke oli oma sammulugeja andmetel suutnud käia cirka 20 tuhat sammu.

Aga matka algus oli päikseline, tempokas, väsimatu ja koeranduslikult kokkuhoidev.


Aga Otepää teedel, radadel, metsades jne liikumine venitas seltskonna juba pikemaks roduks.

Ise olin rahulolev, sest Silva tundis uute rakmetega nagu kala vees ja minu ülesanne oli vahel vaid silmitseda vedava Silva tagant; Kas olen õigel teel ja kus siis teised on?


Ja eks need siinsed mäed ka väsitasid ja tuli puhata (või ka omapäi kuhugi mujale sattunud ja seega mahajäänuks saanuid oodata). Lapsed puhkasid muidugi aktiivselt.


Seltskond rajal oli sõbralik, vaid vahetevahel mõni malamuudi isane tegi häält teise isase suunas. Aga koerteomanikud olid valvsad, mingit jama ei lastud sündida. Pealegi on nad ennemgi koos matku teinud ja teavad, millised koerad sobivad kokku ja millistel on üksteisele midagi ütelda. Aga meie emaste koerte kolmik tundis ennast vist vägagi hästi teiste ligiduses.


Pean tunnistama, et eriti matkarajaga ei tutvunud (infotahvlite legendid-õpetused jäid enamikus lugemata), niisama kulgeda koos koertega oli ka tore. Ja eks me vahetevahel nägime ja katsusime ka Pühajärve. Kuldsed tahtsid ujuda ja Silva tahtis juua (aga mitte ujuda). Ja hakkad just veeprotseduuridelt eemalduma, kui selgub; Rannaalale on pandud koerte rannal viibimist keelav märk. Aga eks tänavusel suvel rannamõnusid nautivaid inimesi leida siit oleks ka imelik.



Aga peale x (6?) tundi matka, saabusime siis ringiga tagasi alguspunkti ja tõestatud sai, et Pühajärv on nagu maakeragi ümmargune. Oli aeg seltskonnast ühispilt teha, natuke see aega võttis. Sest et nii mõnedki (näiteks mina) olid autod parkinud just rakendisportlaste suure logo ette. Aga autod said eemale viidud, koerad said rivvi pandud nii, et sõbrad kõrvuti ja meie väsinud seltskond sai jäädvustatud.

Nagu vist alguses ütlesin, siis muretsesime lõpus ka Roosile rakmed. Matka kestel oli Pille pidevaks mureks; Kas Silva sai ikka sobiliku suurusega rakmed, ega need viimati liialt suured ei ole. Kui mina usun asjatundjate sõnu pimesi (et Silva sai parajad rakmed), siis Pille tahab alati veenduda mingis asjas, küsitledes erinevaid inimesi.

Eks Roosi rakmete puhul tuli samuti teisi küsitleda:



Aga ega rakendsportlased siis niisama laiali lähe. Ennem toimus traditsiooniline sponsor koeratoidufirma söögi loosimine.


Juba tõenäosus ütleb, et meiesugustel uustulnukatel nüüd loosiga küll vedada ei saa. Ega ei saanudki. Selleks peame vägagi tihedalt matkadest osa võtma. Aga eks ma hakkan siis samuti rakendissportlaseks (ohh seniajani ei ole jõudnud sisseastumismaksu tasuda...) ja kui aega ja võimalust leiame, siis meie pere ja muud loomad on samuti käpad. Üks häda veel, ühe vedava koeraga on ehk võimalik teha jooksukrossi. Aga olen ju tugitoolisportlane, sporti ma küll naudin (aga peamiselt vaid telekast vaadatuna). Aga mulle öeldi lohutuseks, et küll sul kunagi kelgukoeri palju ja küll siis koerad sind viivad - ise ju istud kelgul.


Aga toredasti väsitav päev oli. Saime nii mõneski asjas targemaks. Peale baaris söömist kohvitasime ja muljetasime veel osade kelgunaiste-meestega. Kes jäid siia Otepää kanti juba teiseks ööks. Üleüldse on tegemist matkarahvaga (eks kunagi nooruses olime meiegi sellised) ja meie jutu peale, et Haanjas on lumi tavaline asi, peame arvatavasti hakkama mõtlema Haanja matka tegemisel kaasalöömisest. Aga tore oli neilt kuulda kiidusõnu Silva kohta. Et meil ikka vedas, et saime koera, kes vedas.

Aga lõpuks tuleb koju minna, teele saadab meid kelgukoera pilk...

Monday, September 22, 2008

Üliedukad päevad Väimelas ja Luunjas

Kes siis ikka koera saba kergitab, kui mitte koera omanik. Ja Athena puhul on nüüd põhjust seda vägagi teha. Kui varem sai ikka kiidetud, et kui hea koer Athena on, siis nüüd on meil olemas ka asjatundjate hinnangud ja kohaasetused VSP ja TP näol. Et siis Väimela näitusel sai Athenast vastassugupoole (emaste) parim kuldne retriiver 26 koera hulgast ja Luunja näitusel suisa kuldsete retriiverite tõu parim 46 koera hulgast.

Seega siis; 23.august Väimela, kohtunikuks kuldsete kasvataja pr Ingrid Hein (kennel Cayring). Kuna Väimela on meie jaoks nagu kodu, siis tulime näitusele suisa 3 koeraga; Roosi võistles kasutusklassis, Athena noorteklassis ja Artemis avaklassis.

Aga lisaks osales meil näitusel "turistiklassis" meie gröönu Silva. Temal ei läinud halvasti, aga ega ka hästi. Talle ei meeldinud see näitusemelu ja kõige paremini tundis ta ennast oma karja (kuldsete) pesitsuspaigas. Tundub, et Silval seal Rootsis selliseid näitusekogemusi ei ole olnud.

Kuna meie silma jaoks Artemisest oli suve jooksul kaunitar saanud, siis panime ta näitusele kirja. Artemis sai suurepärase hinde ja veel suurepärasema kirjelduse. Esitles Pille, sest Ilmar ise ei saanud tulla. Igavene häda on kirjutada teiste koertest, kui oma koera puudusi ja jamasid võiks nagu rahulikult kirja panna, siis teiste omanduses koeri ikka naljalt ei kritiseeri. Aga mis siin ikka varjata, Artemisel on vähesed näitusekogemused ning ülalpidamine näituseringis seetõttu mitte parimatest parim. Muidugi Artemis oli ringis juba ülihea, aga kui konkurentideks on koerad, kes lasevad ennast poosidesse sättida millimeetri haaval, siis võrdsete koerte puhul selline pisiasi on määrav.



Ega ka Roosil pahasti ei läinud, suurepärane hinne ja ilma juuniorkoerteta oli 4-s emane. Aga võibolla oleks veel paremini läinud, aga ... Peale B-pesakonna üleskasvatamist magasime Roosi puhul maha selle, et Roosi enam ei liigu nii tormiliselt ringi. Tegemist ikkagi juba väärika prouaga, kes jalutuskäikudel armastab meie jalakäimise rahulikku tempot ja igasugu jooksuavarused enam ei tõmba. Ja sööda (dieetkrõbuskitega söödame) teda kuidas tahes, kalorid jäävad tal kulutamata. Ja eks see peegeldub siis tema üldfiguuris. Koer veidi ülekaaluliseks saada on lihtne, aga kaalu maha võtta üliraske.

Aga Athena on meil nagu väsimatu tuul, jalutuskäikudel on tore vaadata, kuidas ta tormab kodus mööda mitme hektari suurust heinamaa-ala, nagu mingi hurdakoer. Selline sale lõbus koerake. Aga eks meil oli ka mure, Athenal algas karvavahetus. Näitusekoera karvavahetus pidavat üks üleütlemata kehva asi olema. Aga Athena puhul tundub asi olevat vaat et vastupidi. Tavaliselt on Athenal ikka hästi kohev ja rohke karv (mis meie arust kõige tähtsam; kuivab kiiresti peale vees ja poris käimist). Ja tavaliselt ajapuuduse tõttu (vahel oleme käinud Tartu ligidal Monika juures trimmimas) trimmime omi koeri ise ja ega eriti paljaks ju ei taha teda mingi näituse pärast teha. Seetõttu ehk tõesti vahetevahel võib Athena tänu karvale tunduda suurem, kui ta tegelikult on. Seekord siis trimmisime (st mina hoidsin kohati koera käppa-pead ja Pille sobras kääride, kraaside, kammidega) jälle ise, aga näituse-eelsel pesupäeval toppisime Athenale "mantli" selga. Et märg karv liibuks vastu keha ja kuivanult midagi ei turritaks kohevalt.

Natuke on juba näitusekogemusi pealtvaatajana kogunenud. Üpris tihti teen endale ennustusvõistlust, et millised koerad siis parima nelja hulka saavad ja kuidas siis edasine järjestus. Vahel päris täppi on ennustus läinud. Tegelikult oleks põnev, kui pealtvaatajatele korraldataks ennustusvõistlusi. Ilma panusteta muidugi. Ühesõnaga, seekordsel (iga näitus seda ei juhtu) Athena ringis oleku ajal tekkis mingi eriline ärevus, sarnane tugitoolisportlase erutusele, et kohe meie oma võidab, aga äkki siiski ei võida... Ja nii oligi, Athena ja Pille särasid ringis. Edasi pidi siis ootama serdiringi. Aga nüüd läks raskeks, meil oli kolm näituse ja üks turistikoer kaasas, aga võistlema pidid minema nii Roosi kui ka Athena korraga. Hakkasime sahmima, sest selliseks asjade arenguks me ei olnud valmis. Täpselt nüüd ei mäleta (kes kellega millalgi oli), aga esimese ühise ülevaatusjooksu tegi üks meie koertest tavalise kaelarihmaga jne ja ilma näituserihmata. Ja platsil olid Pille ja Kirke. Kirke esimene ametlik näituseplatsil käimine siis. Siiski eelmise aasta suvisel kuldsete erinäitusel Kirke käis ainukese osavõtjana võistlemas "Laps ja koer" osas.

Ei oska täpselt ütelda (aga kindlasti kehvemini), mis oleks meist saanud, kui Livia ei oleks meile appi tulnud. Ka Livia koertel (kennel Guldfynd`s - see tähendab Roosi kutsikapõlve kodu) oli päev edukas. Aga emaste serdiringis oli Livia Athena esitleja (edaspidi sel päeval siiski Pille, aga järgmisel Luunja päeval võttis Livia täielikult Athena oma ohjadesse). Livia ja Athena ja Athena ja Pille koostöö oli ülihea, meie kunagine püsimatu Athena lasi stoilise rahuga ennast ehitada millimeetrite kaupa ja ka jooksudes oli näha energiat. Ja nii see Athena elu esimene sert siis tuligi... ja vähe sellest, lõpuks sai siis Athenast; Skylinedog Rose Athena- SP1, SERT, PE-1, VSP. Parim kuldne ehk siis TP oli Eestis väga tuntud soomlase Mary Stenvalli isane koer Ritzilyn Jimmy Mac (http://www.marigolden.com/8). Tegemist on Roosi (ja seega ka Athena sugulane) isa sugulasega - Ritzilyn Blues Brother isaliini pidi.



Rosettidega siis see Väimela päev lõppeski, kihutasime koju puhkama, sest kohe järgmine päev oli tulemas Luunja VIII ja IX rühma näitus. Kohtunikuks; Dmitri Sabasta.

Ja Luunja päev siis algas Athena jaoks naamoodi;

Ja päev siis lõppes Athena jaoks niimoodi;


Selle päeva kirjelduseks sobib eelmise Väimela päeva kirjeldus, ainult Artemist ei olnud kirja pandud ning Silvat me kaasa ei võtnud. Siiski ühe tühise erinevusega, kui Väimelas võitis TP tiitli Ritzilyn Jimmy Mac ja Athena oli VSP, siis nüüd sai Athenast TP ja VSP oli Ritzilyn Jimmy Mac. Ning Livia pühendas end täielikult Athena näitamisele.

Kõigepealt tuli noorteklassis saada esimeseks:















Emaste serdiringi ülesrivistuse algusosa Athenaga















.................................... ning lõpuosa Roosiga:
















Ja lõpuks siis kuldsete kogunäituse võitjad:

Ja kuna otsustasime jääda näituse lõpuni kohale, siis sai ka sampust joodud:

Aga siis jätkus Livia ja Athena näitusetöö.

Kõigepealt VIII rühma võistlus:















VIII rühma võistlusel platseerus Athena 3-ks, aga VIII ja IX rühmade ühisel parimate väljaselgitamisel pidi Athena rahulduma 8-nda kohaga. Aga vahva ikkagi, lisaks karikas on tore asi ja siis veel krõbinate hoidmise tünn ja toidumõõdutopsik.

Eks meile oli selline võistlus esmakordne. Tõsi küll, natuke kummastav oli näha Athenat peensusteni sätitud-kammitud-trimmitud-...? pisikoertega võidu jooksu näitamas. Et tulevad need 8 koera ühises rivis siis Luunja laval pealtvaatajate poole, pööre ja siis kohe tagasi. Ainuke häda, et kui pisematel koertel jagus sellest lava 5? meetrist sibamiseks maad küllaldaselt (ja seega näha ka liikumist), siis Athena nagu ei saanud liikuma hakatagi, kui kohe tuli teha pööre ja tagasi "liikuda". Ja arvatavasti pidi seda asja tegema ka chihuahua kiirusega?

Jah - viinamarjad on hapud ja "kadedalt" tõden, et mis asja retriiveritel võistelda IX rühma seltsi- ja kääbuskoertega.


Õigluse huvides peab siiski mainima, et üks ikkagi suht suuremat sorti koer ehk siis
inglise springerspanjel (Crownmaple Heloiza Notre Dame) oli ka tegija ja saavutas isegi II koha VIII ja IX rühma peale kokku.

Tegelikult teistel kuldsete kasvatajatel läks ka lõppvõistlustel hästi (beebid?, kutsikad, vist juuniorid, paar, järglased?), kus saavutati rida teisi-kolmandaid jne kohti. Aga tulemusi üles ei märkinud ja Luunja näituse tulemusi kuskilt ei leidnud, seetõttu ei julge kirjutada, mida keegi saavutas.

Eks lõpus tuli veel poseerida:


Lisaks veel pilte Väimela-Luunja näitustest meie pildialbumis:
http://picasaweb.google.com/pille.saarnits/VImela2008#
http://http//picasaweb.google.com/pille.saarnits/LuunjaAugust2008#

Ning ka Athena isa Wilsoni (Daily Rays Royal Sun Rise) perenaine Heini kaugest Kajaanist oli õnnelik Athena edu üle ning see rõõm siis kajastub ka tema kodukal (Uutisia 2008).

Ning siis veel seda, et enne rühmavõistlusi käisime vahepeal Tartus, Merikese kenneli kutsikaid vaatamas (kennel Double Flame, teine pesakond), kus siis isaks oli Dewmist Lord of the Manor (omanikuks Livia). Kõik kuldse kutsikad on alati toredad, kuid Pille oli sellest pesakonnast siiski eriti vaimustunud.

Lõpetuseks erilised tänud Liviale, kes neil kahel edukal päeval viis Athenat tähtede poole...

Thursday, September 4, 2008

Grööni koerad on täielikult kodunenud

Teeks siis pisikese ülevaate Silva ja Torbiku elust viimase 1,5 kuu jooksul.

Kõigepealt kutsikas sai nimeks Torbik. Kuigi algul oli liikvel ka Sohvi nimi. Aga mis sa ikka teed, vaatad kutsile otsa; torbik mis torbik. Lisaks meenutab ta veel nahkhiirt, aga sellist vastavat nime ei leidnud.

Käime siis nendega iga päev Pressi külla jalutamas (4 km). August nii vihmane ei olnud, kohati isegi palav. Seetõttu ootasime hiliste õhtutundideni (ootasime ka naabrite loomakarja koju jõudmist karjamaadelt), et mitte esivanemate poolest liustikelt pärit koertele liiga teha. (ametlikke võistlusi ei tohi kelgukoertele 20-22 kraadist kõrgemaga teha).
Kui omalajal hakkasin gröönlaste pilte internetis vaatama, siis mingil määral mind häiris, et pidevalt piltidel oli neil keel suust väljas. Ja ega minul siis paremini ei ole läinud, proovisin nii kuud kui Silvat pildistada, aga hästi õnnestus vaid keel jäädvustada:



Niisiis Silva on mul kogu aeg rihmas, aga Torbik kimab vabalt kaasa. Ja loomulikult ka Roosi ja Athena teevad omi vabakäigulisi rännakuid. Eriti Athena, kes muudkui kihutab. Esimestel päevadel võtsin kohati isegi Torbiku sülle, et äkki liialt pikk rännak. Aga nüüd tundub sellest maast vähesekski jääma. Torbik liigub küll vabalt, aga teest põllule üle mõnekümne meetri ei liigu. Ikka emme ligiduses. Ja ega Silvalegi algul ei meeldinud kutsi kadumine.

Iseenesest meie jalutustee on selline mõnus kruusatee ja ega siin autosidki eriti tihti liigu. Küll aga lamba ja veise sõnnikut. Mida siis koerad huviga tahaks menetleda. Ning Silva on võimeline seismajäämata läbistama oma suud teepeal olevatest porilompidest.

Silva liigub rihma otsas enamjaolt kogu aeg vedavalt, vahel siiski tahab temagi teekõrvastest tihnikutest ja heinasülemitest midagi huvitavat leida. Aga ega me ei lase. Tahaks nagu vabadust anda, aga ei julge. Ja ega Silva ei protesti. Jätkab podisedes-hingeldades (ei oska sellele helile nime anda) teed. Midagi lõõtsutava siili sarnast. Muud häält ei kuule.

Silva esimest meloodilist haukumishäält kuulsime nädal peale meile saabumist; Auhh-auhh-auhh-auhhh. Ja ei ühtegi silpi rohkem.

Torbik on häälekam kuju. Jälle kirjeldamatud helid; niutsumise-haukumise-ulumise-kiuksumise jne mingi segu. Tegelikult on jama ka. Kui Torbik on paaril korral ilma emmeta koju jäänud, siis on ta võimeline tundide kaupa uluma.

Ka kuldsed on häälekamaks muutunud. Eriti Roosi, kes suisa uriseb tumeda mörinaga. Gröönlaste peale, kui need talle liialt liginevad. Silva hoiab viisakalt ja aupaklikult distantsi. Aga Torbik saab vaat et hoogu juurde ja muudkui kipub Roosit keelega limpsima. Ka Athena hakkab haukuma, kui gröönid tema kondile liialt liginevad. Athena ja Silva ja muidugi Torbik teevad vahel ka mängujookse. Aga Roosi kambas ei tegutse. Vaid Athenaga on Roosil need igapäevased karjajuhi karglemised.

Kui oleme ise pidevalt kodus, siis laseme gröönlased aedikust põhiaeda (kuldsete territooriumile). Vahetevahel Silva ja Torbik tulevad ligi ja limpsavad mul kätt. Kuldsetel sellist limpsimise kommet ei ole.
Mingi sõnakuulelikuse õppega ma gröönlaste puhul ei tegele. Siia, koht, seisa jt sellised käsklused ei ole meil käibes. Nojah, võbolla Silva ka teab mõnda rootsi keelset käsklust, aga mina ei tea rootsi keelseid käsklusi. Silva ikka põikleb kõrvale, kui millegipärast mul teda kiirelt vaja kätte saada. Igatahes Kirke ja Pille saavad ta kuidagi kergemini kätte. Kuni lõpuks avastasime, et Silva annab ennast väga hästi kätte siis, kui võtad jalutusrihma kätte.

Õhtune jalutuskäik on kõigi koerte jaoks päeva tipphetk. Võibolla isegi kaalub söötmiskorrad üle.

Torbik kui ka Silva saavad söögiks vaid toorliha-konti. Kutsikas on hästi ablas, kadedalt proovib ta haarata Silva ette pandud lihatükki, kuigi endal üks tükk juba suus. Ei mingit pipardamist erinevate lihatoodete peale; põhiliselt on ju kodusea magu, kops, põrn, kondid, pea, kõri, kõhuääred jne. Ka Rootsis olla nad saanud toorliha. Ja kutsikas kasvab mühinal. Karvkatte tal on suht lühikese võitu, mustad laigud hakkavad nagu hallikaks helenduma? Jalad on tal ebaproportsionaalselt? kõrgepoolsed. Ja kõhn ta ka ei ole, vahel kahtlen, et äkki annan liialt talle ette.

Paaril korral on Silva ja Roosi vahel ka toidupalakese pärast minikonfliktid olnud. Ükskord jättis üks töömees meile teadmata oma lõunasöögi kilekoti koertele käpaulatusse. Siis läks suisa lühikeseks purelemiseks, Roosi sai veidi kannatada. Aga tegelikkuses on haruldaselt kokkusobiv punt kujunenud. Kui mingit söögiga õrritamist ei ole, siis on nad suured sõbrad.

Millest siis veel kirjutada. Eks gröönlaste vabadusejanust. Oma pisiaediku puuväravaks mõeldud tokid-võred (ajutine ehitus, kiiruga kokku klopsitud) on nad suutnud vahel päris ära lõhkuda. Ja siis on nad ka aida alt läbi kaevanud.

Aga kaduma (hulkuma) nad ei lähe.

Silval õnnestus ükskord lahtisest väravast maja taha liikuda. Aga kohe tahtis ta tagasi, sest kutsikat ei olnud kaasas.

Esiaias on nüüd ka rohkem auke (kaevata neile meeldib), iga kättesaadud ja huvipakkuv asi hekseldatakse võimaluse korral pisiosadeks. Aga samas midagi ülemõistuse ka ei ole. Ka kuldsed saavad samalaadsete asjadega hakkama.

Erinäitus Vehendis

25-27.juuli toimusid siis Võrtsjäreve ääres Vehendis kuldsete suvepäevad. Läksime Pillega sinna näitusepäevaks (laupäev) ning koeri kaasa ei võtnud. Et ükskord võiks näitusel olla ka valge inimesena. Tagantjärgi leian, et tegemist oli veaga. Ilma koerteta ei ole ikka see õige tunne. Pealegi kohtunik Marianne Holm Hansen (Taani, kennel Tallygold) oli väga huvitav.

Küll aga oli kohal Loora. Esines siis elu esimesel näitusel (noorteklassis). Loora omanikel (Kalle on jahimees) oli vaja jahikoera tunnistuse saamiseks ühte näitusehinnet. Meie veidike muretsesime, et selleks esimeseks näituseks sai just erinäitus kirja pandud. Loora oli A-pesakonna tulesäde, pidevalt ta rahmeldab ja liigub. Ning sööb imevähe. Seetõttu kujutlesime, et kõhnuke Loora teiste kappide seas on veidike kritiseeritav. Aga ülihästi läks. Loora kiituseks peab mainima ka seda, et Loora kasukas on haruldaselt mõnusa läikega. Seekord ka teised noored emased enamikus olid ringis üpris kõhnukesed. Ning Kai esmakordne händleritöö Looraga näituseringis pani mind tunnustavalt pead vangutama. Püsimatu Loora seisis. Ja liikus ülihästi. Tõsi küll, serdiringis olla liikumine käest läinud (ise seda enam ei näinud, viisin sel ajal Pille Pärnu bussile). Aga ülihea kirjeldus ning hinne väga hea. Ja kohtunikule olla Loora samuti väga meeldinud. Tõsiselt tore.




Näitusepäev oli haruldaselt palav. Seetõttu oli tahtmine rannas passida. Ja oli ka põhjust. Kohale (mitte veel aga näitusel esinema) olid tulnud siis Roosi kutsikad B-pesakonnast; Balther ja Beatrix (muidugi mitte omapäid, koos pererahvaga).

Beatrix siis:



Ja Balther:



Ja siin nad kimbutasid tundide kaupa väsimatult oma kauget sugulast:



Ja pärast puhkasid:



Ja tõsine rõõm oli kokku saada kutsikate pererahvastega. Kuulsime hulgaliselt pajatusi sellest, kui targad neil koerad on ja milliseid lollusi nad küll teevad.

Veidike näituset ka üldisemalt. Nagu ikka palju eesti kuldseid, kellele lisandusid leedu ja venemaa koerad. Ja võitjaks tuligi koer Venemaalt: Karvin Aristokrat. Nime järgi on aga tegemist soome koeraga. Tõesti ilus koer.

Igatahes külalistele Venemaalt meeldis näitus ülivõrretes. Sellest nad kirjutavad ka omas retriiverite foorumis;
http://www.retriver.net/index.php?name=Forums&file=viewtopic&t=5792

Karta või loota on, et järgmise aasta suvepäevadele saabub väga suur dessant idast.

Kohtunik oli ka tore. Peale oma parimate valikuid, tegi ta ka pealtvaatjatele omad selgitused, et miks see ja teine koer hea on.

Suvepäevade pühapäev oli siis ette nähtud agility demoks (kahjuks algul lubatud võistlust ei olnud võimalik teha) ja dummy harjutusteks.

Kuna Lasse ja Artemis on Tartus agilytit harjutanud, siis saabusid nemadki kohale. Algus oli neil rabe. Lassel nagu ikka olid kõik muud asjad olulisemad (mitte aga agility). Pulkade vahel slaaloldamine oli neile seekord imelik, pulkade vahele oli pandud võrk, et algajaid koeri suunata-õpetada. Aga eks nad siis, kui teised juba olid huvi kaotanud, tegid ka omad sooritused.

Artemis rajal:



Monika viis siis dummyõpet läbi, aga mingi hetk tõdes, et naisterahva käe jaoks on pidev püssi paugutamine veidike raske. Ja seetõttu sain mina ülesande, dummipüssist dummyt vette lasta.

Artemisele ja Lassele dummy õppus läks täie ette. Kuigi esmakordselt. Ujusid kaugele-kaugele ja tõidki kaldale. Tõsi küll, veepiiril siiski enamikel kordadel poetati dummy maha ja asuti mõnuga ennast raputama.

Aga lõpetuseks üks pildike, kuidas Artemis ja Lasse ootavad oma dummy toomise järge: