See oli siis minu lemmikpilt Silvast. Kolmapäeval lumesadu veel jätkus, aga karta oli lume kiiret kadumist lähipäevadel. Seepärast sai tehtud pilte gröönudest: lumes ja öös.
Thursday, November 27, 2008
Lumesadu jätkus
See oli siis minu lemmikpilt Silvast. Kolmapäeval lumesadu veel jätkus, aga karta oli lume kiiret kadumist lähipäevadel. Seepärast sai tehtud pilte gröönudest: lumes ja öös.
Tuesday, November 25, 2008
Esimene kelgusõit
24. november - esmaspäev. Istume oma talus. Hommikune autoga sõiduproov lõppes tee peal lumme uppumisega. Kui ikka tuulest kuhjatud tee oli läbimatu ja samal ajal uus hoogne lumesadu kallal, siis linna minna ei saa. Ligi pääsenuks meile ehk helikopter või sahk. Aga sahk tuli alles teisipäeva ennelõunal.
Ootamatult tekkis vaba aeg oma hobiga tegelemiseks. Võtsime koerad ja läksime siis suurele teele jalutama, kartmata et mõni auto meid häiriks. Kohati oli tee päris hea, tuul oli puhunud ülearuse lume minema. Aga sealsamas edasi leidsime selle lume juba kuhjatuna teel.
Panime Silva ja Torbiku ühele veel vene aegadest pärit ja pööningul tolmunud lastekelgu ette. Ja kelgule istus Kirke. Ise jooksin Roosi-Athenaga siis ees ja Kirke kelgutas gröönudega järel. Ja Pille tegi pilte, niipalju kui talvise ja tuisuse õhtupooliku valgusolud lubasid.
Ootamatult tekkis vaba aeg oma hobiga tegelemiseks. Võtsime koerad ja läksime siis suurele teele jalutama, kartmata et mõni auto meid häiriks. Kohati oli tee päris hea, tuul oli puhunud ülearuse lume minema. Aga sealsamas edasi leidsime selle lume juba kuhjatuna teel.
Panime Silva ja Torbiku ühele veel vene aegadest pärit ja pööningul tolmunud lastekelgu ette. Ja kelgule istus Kirke. Ise jooksin Roosi-Athenaga siis ees ja Kirke kelgutas gröönudega järel. Ja Pille tegi pilte, niipalju kui talvise ja tuisuse õhtupooliku valgusolud lubasid.
Kelk oli isegi juhitav esisuusa kaudu ja isegi mingid plastist pidurilaadse oli küljes.
Väga tore oli, meie koerad olid tublid vedajad. Ei saa kelkimata jätta, et unistus kelgukoertest oli meil käes.
Iseasi, et 2 koerast minu kaalulise vedamiseks jääb siiski vist väheseks. Panime siis ka Roosi ja Athena kelgu ette. Ka vedasid. Lõpuks hüppasin isegi kõhuli kelgule ja kõu-kõu-kõu.... (minu veo alustamiskäsklus, tuletus "go"-st ja kõust). Isegi paksus lumes liikusime edasi.
Muidugi, ega siis kõik ka libedalt ei läinud. Roosi tundus veidi solvununa, sest ei olnud juhtkoer. See on muidugi minu suva oletus, raske on ikka koerte tegutsemismotiividele panna inimlikke silte ja selgitusi. Ja Athena kippus vahel seisatuma, sest tee kõrval põõsaste vahel oli midagi huvitavat vist. Aga ei tasunud pahandada, kuldsed ei ole ju kelgukoerad.
Aga sättisime erisoovides koerad oma kohtadele ja edasi. Kaks kilomeetrit kelgutamist möödus märkamatult.
Teisipäeval helistan Hellele (kennel Hellekantri kelgukoerte kasvataja) ja saan siis teada, et unistused see talv kuskil Kirke juhitava gröönude kelguga võistlustel esineda on siiski ennatlikud. Torbik peab saama enne aasta vanaks, et vedada suusatajat enda järel. Ja alles pooleteise aastaselt lubataks noort koera kelgurakendisse. Aga need piirangud on võistlustel. Treenida-õpetada ikka võib (Torbik hakkas rakmetega jalutuskäikudel käima 5 kuuselt). Muidugi, tähtis oli teada, et Torbiku treeningutega ei tohhi ülepingutada. Siiski noore koera liigesed.
Samas saime tänaõhtusel koertega jalutusel Pressi külla tunda, mida tähendab väga-väga-väga innukate grõõnude järel lohisemine. Kelku sellel pimedal käimisel siiski ei olnud. Aga see külavahetee oli ka puhtaks sahatatud ning paljastunud oli jäätunud teepõhi. Üksina kõndides oleks pidevalt pikali lennanud. Aga pingul veorihm gröönude järel hoidis mind püsti. Vähe sellest, minu küljes rippus veel kättpidi ka Pille.
Ja eriti tugevaks vedamiseks läks tagasitee. Peaks vist käskluse "tasa" õpetamisele mõtlema...
Lohiseme siis pimeduses koerte järel. Aga silm on harjunud pimedusega ja tegelikult ka pimeduses annab lumi heledat valgustust. Järsku hakkab eesmine vabalt kulgev Roosi-Athena eessalk haukuma. Selgitust leidis hobusesõnnikulõhn meie pimedal teekonnal. Vastu tuli Pressi küla elanik; hobuse ja saaniga. Kui ma ei oleks gröönudega astunud teepealt kõrvale lumehange, siis oleks minust saanud üks lohisev kelk. Ikka väga tugev jõud on gröönudel.
Sunday, November 23, 2008
Lõpuks ometigi oodatud koerailm.
Kunagi lugesin Võru maakonna ajalehest, et Haanjassse saabub iga aasta esimene lumi 16. novembril. Sellest kirjutas üks legendaarsemaid eesti suusagurusid hr Neeme Harri. Eelmine aasta see kuupäev täppi ei läinud. Aga eelnevatel aastatel küll ja ega siis 17. novembri algus tundidel maha tulnud selleaastane lume tulek ei olnud ka möödapanek.
Hommikul siis vaatasin Torbikut. Tema elu esimene lumi. Tundus kuidagi ärevil olevat. Ka Silva oli silmnähtavalt elevil. Kappasid nagu meeletud mööda meie hoovi. Et äkki on möödas nende jaoks tobedad ajad, mingi vihm ja siis veel vahelduseks vihma ja kui vihm otsa saab, siis tuleb vahelduseks jälle vihma.
Vihm vihmaks, aga meie ja meie majapidamise õu ja toapörandad olid väga õnnetud porilaadungitest. Gröönud olid küll väljas, aga kuldsed tahavad ju toas meie seltsis olla. Igavene jama nende tuppa saamisega.
Õhtul proovisin Torbiku jaoks ajaloolise hetke ka jäädvustada. Nojah, ega pildid nüüd küll ei õnnestunud.
Nagu näha, eriti palju seda lund nüüd gröönudel ei olnud nuusutada-limpsida.
Aga eks iga päev tuli veidi juurde. Ja laupäeval vaatan siis aknast välja, Kirke ja koerad on "kelgutamise" aktsioonis. Kirke oli üles otsinud meie suure alumiiniumist lumelükkamissaha, sidunud kõik 4 koera selle käepideme külge ja kelgutas siis koerte järel. Tõsi küll, ega eriti palju üle 10 meetri ei õnnestunud. Siis koerad seisatusid nõutult, või tahtsid neljas ilmakaares omi asju ajada. Ja siis oli Kirkel veel meelitusleib ka koerte koonude ees. Tekkisid mingid pinged koerte vahel. Lõpetasime siis selle ürituse. Viimasena jäi saha ette Torbik, meelitame teda siis edasi. Liigub ja siis seisatub - et mis imelik asi tema taga koliseb. Pikk talv on ees, eks ehk järgmine päev katsetame edasi.
Aga pühapäeval on väljas üleeestiline purgaa. Tegemisi palju, ei hakka täna katsetama. Vaja on koerteaediku 1 etapp lõpetada. Õhtuhämaruses sõlmime koos Pillega aeda. Kuidagimoodi on meil ümber kunagisest laudast järgi jäänud vundamendimüüride ümber püsti aetud traataed. Et sellisesse avarasse aedikusse gröönud kindlalt? sulgeda, oli veel viimased 10 meetrit maaalust võrku vaja kinnitada maapealse võrkaia külge. Eks me siis tuisus seda tegimegi. Ja gröönude kuudi ukseauk sai ka villateki ette.
Ja kuna eile me igapäevasele õhtusele koertejalutamisele ei jõudnud, siis pidime tingimata tänasesse tuisku sukelduma. Aga oli juba üpris pime ja taskulampe meil ka kaasas ei olnud. Oht oli, et eksime pimeduses (eelmine aasta kuldsetega veidi eksisime teelt põllule). Aga gröönud olid täna hämmastavalt innukad vedajad, pea pidevalt oli rihm pingul, vaid mõnel korral nuusiti tee kõrvalt. Tegelikult teed enam ei olnud, oli üks lumeväli, erineva paksusega - mõnes kohas oli paksemalt lund kokku tuisatud, nii et raske oli põlvini lumes läbi sumada. Aga Silva ja Torbiku vedamisinnukus siiski tekitas meis kindluse, et me ei eksi teelt. Silva teadis kuhu minna. Torbik vahest veel nii kindel ei olnud. Minnes oli korraks Pille koos Torbikuga ees minemas, aga siis pööras mitmelgi korral Torbik pead, et mis värk - kas edasi? Aga kui Silva oli ees, siis panid nad nagu õmblusmasinad.
Roosi ja Athena sumasid meist veidi eespool. Mitmelgi korral näen juba ööpimeduses, et teepeal on midagi mustavat. Aga kas Roosi või Athena olid heitnud maha ja puresid omi käppi lumest puhtaks. Aga ega nemadki ei olnud õnnetud, et selline koerailm jalutuseks. Eks nemadki välioludega sõbrad.
Olgu või väljas koerailm.
Hommikul siis vaatasin Torbikut. Tema elu esimene lumi. Tundus kuidagi ärevil olevat. Ka Silva oli silmnähtavalt elevil. Kappasid nagu meeletud mööda meie hoovi. Et äkki on möödas nende jaoks tobedad ajad, mingi vihm ja siis veel vahelduseks vihma ja kui vihm otsa saab, siis tuleb vahelduseks jälle vihma.
Vihm vihmaks, aga meie ja meie majapidamise õu ja toapörandad olid väga õnnetud porilaadungitest. Gröönud olid küll väljas, aga kuldsed tahavad ju toas meie seltsis olla. Igavene jama nende tuppa saamisega.
Õhtul proovisin Torbiku jaoks ajaloolise hetke ka jäädvustada. Nojah, ega pildid nüüd küll ei õnnestunud.
Nagu näha, eriti palju seda lund nüüd gröönudel ei olnud nuusutada-limpsida.
Aga eks iga päev tuli veidi juurde. Ja laupäeval vaatan siis aknast välja, Kirke ja koerad on "kelgutamise" aktsioonis. Kirke oli üles otsinud meie suure alumiiniumist lumelükkamissaha, sidunud kõik 4 koera selle käepideme külge ja kelgutas siis koerte järel. Tõsi küll, ega eriti palju üle 10 meetri ei õnnestunud. Siis koerad seisatusid nõutult, või tahtsid neljas ilmakaares omi asju ajada. Ja siis oli Kirkel veel meelitusleib ka koerte koonude ees. Tekkisid mingid pinged koerte vahel. Lõpetasime siis selle ürituse. Viimasena jäi saha ette Torbik, meelitame teda siis edasi. Liigub ja siis seisatub - et mis imelik asi tema taga koliseb. Pikk talv on ees, eks ehk järgmine päev katsetame edasi.
Aga pühapäeval on väljas üleeestiline purgaa. Tegemisi palju, ei hakka täna katsetama. Vaja on koerteaediku 1 etapp lõpetada. Õhtuhämaruses sõlmime koos Pillega aeda. Kuidagimoodi on meil ümber kunagisest laudast järgi jäänud vundamendimüüride ümber püsti aetud traataed. Et sellisesse avarasse aedikusse gröönud kindlalt? sulgeda, oli veel viimased 10 meetrit maaalust võrku vaja kinnitada maapealse võrkaia külge. Eks me siis tuisus seda tegimegi. Ja gröönude kuudi ukseauk sai ka villateki ette.
Ja kuna eile me igapäevasele õhtusele koertejalutamisele ei jõudnud, siis pidime tingimata tänasesse tuisku sukelduma. Aga oli juba üpris pime ja taskulampe meil ka kaasas ei olnud. Oht oli, et eksime pimeduses (eelmine aasta kuldsetega veidi eksisime teelt põllule). Aga gröönud olid täna hämmastavalt innukad vedajad, pea pidevalt oli rihm pingul, vaid mõnel korral nuusiti tee kõrvalt. Tegelikult teed enam ei olnud, oli üks lumeväli, erineva paksusega - mõnes kohas oli paksemalt lund kokku tuisatud, nii et raske oli põlvini lumes läbi sumada. Aga Silva ja Torbiku vedamisinnukus siiski tekitas meis kindluse, et me ei eksi teelt. Silva teadis kuhu minna. Torbik vahest veel nii kindel ei olnud. Minnes oli korraks Pille koos Torbikuga ees minemas, aga siis pööras mitmelgi korral Torbik pead, et mis värk - kas edasi? Aga kui Silva oli ees, siis panid nad nagu õmblusmasinad.
Roosi ja Athena sumasid meist veidi eespool. Mitmelgi korral näen juba ööpimeduses, et teepeal on midagi mustavat. Aga kas Roosi või Athena olid heitnud maha ja puresid omi käppi lumest puhtaks. Aga ega nemadki ei olnud õnnetud, et selline koerailm jalutuseks. Eks nemadki välioludega sõbrad.
Olgu või väljas koerailm.
Monday, November 17, 2008
Hakkame veosportlasteks...
1. novembril olime kuldsete sügispäevadel Rapla ligidal. Toimunust on ülevaade kuldsete kodukal. Ja kuna liialt palju asju tagantjärgi kirjutama pean, siis ei hakka omi heietusi tollest toredast (kuid veidi külmatuulelisest) päevast kirja panema.
Niipalju ehk juurde, et Athena osales ka õppenäitusel. Kohtunikuks Mairi. Ja vahel on eriti hea meel, kui tunnustatud koerakasvataja hindab ka meie koera ülihästi. Athena saavutas väärika teise koha emaste seas.
Peale ürituse lõppu, suundusime veel loode poole. Läksime Liviale külla. Ning siis järgmine päev kihutasime juba Aegviidu poole. Seal toimusid rakendisportlaste karikavõistlused.
Rahvast ja koeri oli kohal minu hinnangul ootamatult palju. Tõsi küll, väga paljud olid ka lihtsalt asja vaatamas-tutvumas.
Ei oskagi ütelda, et mis imelik katsetuse vaim mulle sisse lõi, aga panin ennast koos Silvaga kirja koerakrossi võistlusele.Tegelikult leidsin, et kuidas ma saan midagi rääkida koerakrossist, kui ei ole asja proovinud.
Kui tavaliselt ikka minnakse võistlema, et mingi tulemus saavutada, siis minu optimistlikumaks unistuseks oli see 4 km rada läbida (ilma katkestamata). Minusugune mees parimais aastates ja veel kaalukas mees ja ...mees, kellele kunagi jooksmine ei ole meeldinud - ei saanud nüüd küll kellelegi konkurentsi pakkuda. Aga tähtis on ju osavõtt.
Aga tore oli. Viimati vahest 25 aastat tagasi kandsin numbrimärki. Number 13-t ei antud, sain numbri 7. Saan stardis ilma Silva poolse puiklemiseta isegi minema. Tatsan siis edasi, algul on selline lai kruusatee. Kohati suundub Silva metsapoolsele teeservale, eks siis mina poolviltu järel. Aga kui rada kitsamaks läheb metsade vahel, siis on minu ja Silva vahel juba tugevalt pingul rihm. Aga ega ma erilisi kiiruslikke omadusi näidata ei suuda, hingeldan. Harjumatu asi. Kirun juba, et miks ma ikka mingeid jooksutossusid kaasa ei võtnud. Saabastega trampimine ei ole kõige lõbusam. Kuskil poolel maal möödub meist siis esimene koer-sportlane. Ja kohe ka järgmine paar. Nad oleks ehk kaugenud kohe, aga mingi paarkümmend sekundit saan nende järel siiski sörkida. Rada kahe konkurent koera vahel jäi kitsaks... Aga siis said nad minema ja mina jätkasin sõrkjooksu. Tegelikult minu jaoks oli tegemist siiski kohutava kiirusega. Kas nüüd ka Silvale? Seda ma ei tea, Silva olla Rootsis just jooksukrossiga tegelenud. Igatahes on Silva minuga meie õhtustel jalutuskäikudel siiski suuremat kiirust näidanud (ma siiski olen 2-3 jooksutreeningut ennem teinud, ükskord jooksin isegi 2 km järjest). Arvatavasti mul mingi kiirusjooksu nupuke veel leidmata. Aga olgem ausad, ega ma midagi kiiremini ka ei jõuaks.
Enne finišit on sildike - 900 meetrit veel. Aga on ka suuremad tõusud. Seisatun lõpuks veidi hingetõmbeks, ei taha rahvahulkade ette saabuda tuikudes. Samas teen veidi isegi viimastel meetritel kiiremat sammu. Olen läbi kui läti raha, aga rahuloev, suutsin endale midagi tõestada.
Pärast siis tuigun uurima enda aega. Mind lohutatakse, et mul ei olnudki kõige kehvem aeg. Olen sellest veidi imestunud, teatan seda ka Pillele. Siiski selgub, et olin kiirem eelmise aasta viimasest ajast. Ja ega vist sellegi üle ei tasunud eriti uhkeldada, eelmine aasta olnud ka rada raskem.
Tegelikult on rakendisport juba kujunenud tõsiseks spordialaks (isegi olümpiaalaks soovitakse saada). Lisaks minusugustele hobiinimestele (Saksamaal näiteks koerakross juba sisuliselt massiharrastus)tegelevad alaga ka tõsised tippsportlased. Pillele jättis sügava mulje krossijooksu võitja Lauri Reppo start, nagu pildilt näha on juba algus maksimum kiirendusega.
Nüüd on aega ka teiste alade võistlusi jälgida. Koer-koerad, koerajuht ja siis igasugu ratastel riistad; jalgrattad, kärud, tõukerattad, jalgratas - mis tehtud tõukerattaks (kett maha võetud).
Võistluste tulemusi saab silmata rakendisportlaste kodukal.
Ning koerteks; siberi huskyd, alaska malamuudid, samojeedid, lääne-siberi laika, dobermann. Meie kuldsed Roosi ja Athena olid lihtsalt pealtvaatajad. Ka Torbik oli meil siiski lihtne pealtvaataja ja samas pealtvaadatav. Üpris tihti tunti meie gröönude vastu huvi, keegi ju sellist tõugu ei teadnud.
Ning lõpuks 10 pealine alaska huskyde rakendi demo sõit. Juba see ette rakendamine oli omaette vaatepilt. Rakendi üks ots oli dziibi küljes, teine ots aga pingule seotud elektriposti külge.Iga koera lisarakendamisega suurenes lärm. Nagu oleks oodata mingit plahvatust. Igatahes mina ei oleks julgenud olla esiotsa lahtipäästja. Igatahes pooleldi pidur peal (pärast oli kruusatee veidi üleäestatud) liikumine rakendamiskohast stardi kohta oli juba muljetavaldav ja siis kui nad said vabalt minekule.... Oijee... Raketirakend.
Aga ühtteist õppisime veel sel päeval. Näiteks ei teadnud me sellist elementaarset asja, et kui veokoer ei tegele vedamistööga, siis kinnitatakse koera paigalhoidmiseks rihm kaelarihma külge. Rakmete külge aga vedamistööks vaid.
Ja siis ma sain tänu Sulevi ärgitusele (kennel Aptorhome) ka veidi proovida Silvat ja Torbikut tõukeratta ette rakendatuna. Minu elu esimene vedamisrakend seega... Hästi läks, hästi vedasid, kuni teepealt leidsid porilombi, millest aga oli vaja janu kustutada. Kuidagi siis pöörasin otsa ringi ja tagasi, aga pidin ka kohe lõpetama, sest olin koertega jõudnud tihedalt rahvastatud-koerastatud summa. Eks vedamine ole üks asi, peab ka juhtimist õppima kuidagimööda.
Kahjuks meie selle nädalavahetuse pildid said veidi kehva kvaliteediga. Mingi fotoka seadistuse kala.
Aga eks teisedki tegid pilte. Esmajoones hindan muidugi Mariini pilte, lisaks oli sealt tore leida ka meie koeri (eriti Torbik) kõrgkvaliteetsete piltidena.
Ürituse taustast jne saab lugeda sellest Koertekoja teemast. Siin on ka viiteid teistele toredatele fotoalbumitele sellest päevast.
Niipalju ehk juurde, et Athena osales ka õppenäitusel. Kohtunikuks Mairi. Ja vahel on eriti hea meel, kui tunnustatud koerakasvataja hindab ka meie koera ülihästi. Athena saavutas väärika teise koha emaste seas.
Peale ürituse lõppu, suundusime veel loode poole. Läksime Liviale külla. Ning siis järgmine päev kihutasime juba Aegviidu poole. Seal toimusid rakendisportlaste karikavõistlused.
Rahvast ja koeri oli kohal minu hinnangul ootamatult palju. Tõsi küll, väga paljud olid ka lihtsalt asja vaatamas-tutvumas.
Ei oskagi ütelda, et mis imelik katsetuse vaim mulle sisse lõi, aga panin ennast koos Silvaga kirja koerakrossi võistlusele.Tegelikult leidsin, et kuidas ma saan midagi rääkida koerakrossist, kui ei ole asja proovinud.
Kui tavaliselt ikka minnakse võistlema, et mingi tulemus saavutada, siis minu optimistlikumaks unistuseks oli see 4 km rada läbida (ilma katkestamata). Minusugune mees parimais aastates ja veel kaalukas mees ja ...mees, kellele kunagi jooksmine ei ole meeldinud - ei saanud nüüd küll kellelegi konkurentsi pakkuda. Aga tähtis on ju osavõtt.
Aga tore oli. Viimati vahest 25 aastat tagasi kandsin numbrimärki. Number 13-t ei antud, sain numbri 7. Saan stardis ilma Silva poolse puiklemiseta isegi minema. Tatsan siis edasi, algul on selline lai kruusatee. Kohati suundub Silva metsapoolsele teeservale, eks siis mina poolviltu järel. Aga kui rada kitsamaks läheb metsade vahel, siis on minu ja Silva vahel juba tugevalt pingul rihm. Aga ega ma erilisi kiiruslikke omadusi näidata ei suuda, hingeldan. Harjumatu asi. Kirun juba, et miks ma ikka mingeid jooksutossusid kaasa ei võtnud. Saabastega trampimine ei ole kõige lõbusam. Kuskil poolel maal möödub meist siis esimene koer-sportlane. Ja kohe ka järgmine paar. Nad oleks ehk kaugenud kohe, aga mingi paarkümmend sekundit saan nende järel siiski sörkida. Rada kahe konkurent koera vahel jäi kitsaks... Aga siis said nad minema ja mina jätkasin sõrkjooksu. Tegelikult minu jaoks oli tegemist siiski kohutava kiirusega. Kas nüüd ka Silvale? Seda ma ei tea, Silva olla Rootsis just jooksukrossiga tegelenud. Igatahes on Silva minuga meie õhtustel jalutuskäikudel siiski suuremat kiirust näidanud (ma siiski olen 2-3 jooksutreeningut ennem teinud, ükskord jooksin isegi 2 km järjest). Arvatavasti mul mingi kiirusjooksu nupuke veel leidmata. Aga olgem ausad, ega ma midagi kiiremini ka ei jõuaks.
Enne finišit on sildike - 900 meetrit veel. Aga on ka suuremad tõusud. Seisatun lõpuks veidi hingetõmbeks, ei taha rahvahulkade ette saabuda tuikudes. Samas teen veidi isegi viimastel meetritel kiiremat sammu. Olen läbi kui läti raha, aga rahuloev, suutsin endale midagi tõestada.
Pärast siis tuigun uurima enda aega. Mind lohutatakse, et mul ei olnudki kõige kehvem aeg. Olen sellest veidi imestunud, teatan seda ka Pillele. Siiski selgub, et olin kiirem eelmise aasta viimasest ajast. Ja ega vist sellegi üle ei tasunud eriti uhkeldada, eelmine aasta olnud ka rada raskem.
Tegelikult on rakendisport juba kujunenud tõsiseks spordialaks (isegi olümpiaalaks soovitakse saada). Lisaks minusugustele hobiinimestele (Saksamaal näiteks koerakross juba sisuliselt massiharrastus)tegelevad alaga ka tõsised tippsportlased. Pillele jättis sügava mulje krossijooksu võitja Lauri Reppo start, nagu pildilt näha on juba algus maksimum kiirendusega.
Nüüd on aega ka teiste alade võistlusi jälgida. Koer-koerad, koerajuht ja siis igasugu ratastel riistad; jalgrattad, kärud, tõukerattad, jalgratas - mis tehtud tõukerattaks (kett maha võetud).
Võistluste tulemusi saab silmata rakendisportlaste kodukal.
Ning koerteks; siberi huskyd, alaska malamuudid, samojeedid, lääne-siberi laika, dobermann. Meie kuldsed Roosi ja Athena olid lihtsalt pealtvaatajad. Ka Torbik oli meil siiski lihtne pealtvaataja ja samas pealtvaadatav. Üpris tihti tunti meie gröönude vastu huvi, keegi ju sellist tõugu ei teadnud.
Ning lõpuks 10 pealine alaska huskyde rakendi demo sõit. Juba see ette rakendamine oli omaette vaatepilt. Rakendi üks ots oli dziibi küljes, teine ots aga pingule seotud elektriposti külge.Iga koera lisarakendamisega suurenes lärm. Nagu oleks oodata mingit plahvatust. Igatahes mina ei oleks julgenud olla esiotsa lahtipäästja. Igatahes pooleldi pidur peal (pärast oli kruusatee veidi üleäestatud) liikumine rakendamiskohast stardi kohta oli juba muljetavaldav ja siis kui nad said vabalt minekule.... Oijee... Raketirakend.
Aga ühtteist õppisime veel sel päeval. Näiteks ei teadnud me sellist elementaarset asja, et kui veokoer ei tegele vedamistööga, siis kinnitatakse koera paigalhoidmiseks rihm kaelarihma külge. Rakmete külge aga vedamistööks vaid.
Ja siis ma sain tänu Sulevi ärgitusele (kennel Aptorhome) ka veidi proovida Silvat ja Torbikut tõukeratta ette rakendatuna. Minu elu esimene vedamisrakend seega... Hästi läks, hästi vedasid, kuni teepealt leidsid porilombi, millest aga oli vaja janu kustutada. Kuidagi siis pöörasin otsa ringi ja tagasi, aga pidin ka kohe lõpetama, sest olin koertega jõudnud tihedalt rahvastatud-koerastatud summa. Eks vedamine ole üks asi, peab ka juhtimist õppima kuidagimööda.
Kahjuks meie selle nädalavahetuse pildid said veidi kehva kvaliteediga. Mingi fotoka seadistuse kala.
Aga eks teisedki tegid pilte. Esmajoones hindan muidugi Mariini pilte, lisaks oli sealt tore leida ka meie koeri (eriti Torbik) kõrgkvaliteetsete piltidena.
Ürituse taustast jne saab lugeda sellest Koertekoja teemast. Siin on ka viiteid teistele toredatele fotoalbumitele sellest päevast.
Wednesday, November 5, 2008
Jahiõpe kuldsetega
Igasugu asju on vahepeal juhtunud. Aga ei ole suutnud neid kirja panna. Proovin siis ühtteist meenutada.
Tavaliselt kirjutan siin blogis õnnestumistest. Aga tegelikkuses on ka ebaõnnestumisi. Ja mis neid ikka varjata. Niisiis;
Käisime ühel ilusal päikesepaistelisel oktoobrikuu päeval verejälje katset-eksamit tegemas Athenaga. Ka Artemis ning Loora olid kohal. Ja kohtunikuks ja eelnevaks verejälje õppe läbiviijaks hr Lurich.
Ja mis selgus, Athena ei saanud aru asjast. Veri teda huvitas, aga rajal nuuskis niisama. Olin meeleheitel. Õnneks oli eksami järjekorrani aega. Ja siis sai kasutatud nippi, mida ennem ei oleks pidanud õigeks (toiduga jahiõppel ei mängita - arvasin), kastsin juustutüki metslooma verre. Siis panin oma õpperaja algusesse selle tükikese ning ka lõppu. Kohe oli teine asi, Athena sai aru, mida vaja teha.
Aga see lühike õpe siiski teda eksamilt läbi ei viinud (tol päeval ka ükski teine koer eksamit ei sooritanud). Vahendan siis händler Pille muljeid - et sõnakuulelikkuse osa tegi laitmatult, jäljel ka liikus tublilt, aga kõigis kolmes raja käänupunktis kaotas korraks jälje. Leidis küll jälje uuesti ja jõudis ka rajalõppu saagi juurde, aga kolm eksimust oli siiski liiast.
Niisamuti juhtus ka Artemise ja Looraga. Muidugi, Loora peremees oli sel päeval jahil ja seetõttu proovis seda jahieksamit teha Looraga Kai. Võibolla Loorale tundus imelik, et perenaine jahil?
Muidugi asja tragikoomika oli see, et kui pärast pikka päeva Loora siis Tartusse jõudis, siis ootas Kalle juba kodus. Et anna koer, üks lasust haavatud metskits metsa kadunud. Loomulikult Loora leidis kadunud saagi.
Artemise verejäljel tegutsemine ei olnud ka kiita (ei saanud aru, mida temast tahetakse ja kartis-võõrastas). Aga ega siis Artemis kunagi ka verejälge (ja muud jahivärki - pauke, surnud loomi jne) ei olnud näinud.
Meie ootepaigas oli ridamisi õppeverejälje radasid tehtud. Ja järsku päeva lõpus nägime Artemist järsku midagi imelikku tegemas. Ta suundus iseseisvalt ühele õpperajale ja meie hinnangul sentimeetri täpsusega (kõik käänakud läbiti ka nina maas) läbis rajakese.
Niipalju siis tolle päeva jahikatsest.
Aga kahjuks pidin see sügis veel ükskord tõdema, et Athena ei ole väljaõpetatud jahikoer. Käisime kuldsete sügispäeval Rapla ligidal. Kohapeal lasti ka dummy püssist, seda riistapuud Athena ei olnud kunagi näinud. Dummy veest toomist oli Athena proovinud vaid meie pisikesest kodutiigist - kuskil 10 meetrit kaldast ju sai visata seal. Aga siin oli veidi teistsugused olud. Piklik tehisjärv, koerad pidid jooksma pikalt piki kallast, enne kui said vette joosta, et dummyt tuua. Läksin siis Athenat katsetama. Nojah - tormas siis peale pauku õhinaga piki kallast, läks isegi vette õiges kohas, ujus isegi kümmekond meetrit... ja oligi kogu värk. Arvatavasti ta lihtsalt ei näinud seda dummyt enam, ei osanud ka otsida ja mida sa tühja ikka ujud.
Aga lohutuseks võin ehk endale ütelda: kuidas ta saigi tuua kaugelt veest - kui teda selleks ei olnud õpetatud.
Kurb on asja juures see, et kunagi (põhiliselt 2007.a. kevadel) siiski sai veidi tegeletud Athena jahiõppega. Ja täiesti edukalt. Athena oli 4 kuune, kui käisime isegi Võitla faasanifarmi juures toimunud üleeestilisel jahimeeste foorumirahva faasanijahis. Haavatud või surnud faasanit ta muidugi siis tuua ei saanud. Aga eheda jahipaukude värgi sai ta kütiliinil seistes ära kuulata. Pärast sai ka faasanit suus hoida. Athenale meeldis.
Aga eks ta sai sel kevadel siiski ka ise lindu retriivida. Tegime veidike õppust kodus (ei mäletagi kellelt me need sügavkülma pardid saime), täiesti innuga tegeles nagu allpool pildilt ehk näha on?
Ja siis osalesime ka kennel Meiepere poolt korraldatud kevadpäeval Ahja jõe ääres. Seal oli ka teisi Roosi kutsikaid; Loora ja Lasse. Verejäljed, linnud, nende toomine - kõik oli kutsikatele huvitav ja tehtav.
Siin nad tutvuvad jänesekarvalise dummyga:
Tavaliselt kirjutan siin blogis õnnestumistest. Aga tegelikkuses on ka ebaõnnestumisi. Ja mis neid ikka varjata. Niisiis;
Käisime ühel ilusal päikesepaistelisel oktoobrikuu päeval verejälje katset-eksamit tegemas Athenaga. Ka Artemis ning Loora olid kohal. Ja kohtunikuks ja eelnevaks verejälje õppe läbiviijaks hr Lurich.
Ja mis selgus, Athena ei saanud aru asjast. Veri teda huvitas, aga rajal nuuskis niisama. Olin meeleheitel. Õnneks oli eksami järjekorrani aega. Ja siis sai kasutatud nippi, mida ennem ei oleks pidanud õigeks (toiduga jahiõppel ei mängita - arvasin), kastsin juustutüki metslooma verre. Siis panin oma õpperaja algusesse selle tükikese ning ka lõppu. Kohe oli teine asi, Athena sai aru, mida vaja teha.
Aga see lühike õpe siiski teda eksamilt läbi ei viinud (tol päeval ka ükski teine koer eksamit ei sooritanud). Vahendan siis händler Pille muljeid - et sõnakuulelikkuse osa tegi laitmatult, jäljel ka liikus tublilt, aga kõigis kolmes raja käänupunktis kaotas korraks jälje. Leidis küll jälje uuesti ja jõudis ka rajalõppu saagi juurde, aga kolm eksimust oli siiski liiast.
Niisamuti juhtus ka Artemise ja Looraga. Muidugi, Loora peremees oli sel päeval jahil ja seetõttu proovis seda jahieksamit teha Looraga Kai. Võibolla Loorale tundus imelik, et perenaine jahil?
Muidugi asja tragikoomika oli see, et kui pärast pikka päeva Loora siis Tartusse jõudis, siis ootas Kalle juba kodus. Et anna koer, üks lasust haavatud metskits metsa kadunud. Loomulikult Loora leidis kadunud saagi.
Artemise verejäljel tegutsemine ei olnud ka kiita (ei saanud aru, mida temast tahetakse ja kartis-võõrastas). Aga ega siis Artemis kunagi ka verejälge (ja muud jahivärki - pauke, surnud loomi jne) ei olnud näinud.
Meie ootepaigas oli ridamisi õppeverejälje radasid tehtud. Ja järsku päeva lõpus nägime Artemist järsku midagi imelikku tegemas. Ta suundus iseseisvalt ühele õpperajale ja meie hinnangul sentimeetri täpsusega (kõik käänakud läbiti ka nina maas) läbis rajakese.
Niipalju siis tolle päeva jahikatsest.
Aga kahjuks pidin see sügis veel ükskord tõdema, et Athena ei ole väljaõpetatud jahikoer. Käisime kuldsete sügispäeval Rapla ligidal. Kohapeal lasti ka dummy püssist, seda riistapuud Athena ei olnud kunagi näinud. Dummy veest toomist oli Athena proovinud vaid meie pisikesest kodutiigist - kuskil 10 meetrit kaldast ju sai visata seal. Aga siin oli veidi teistsugused olud. Piklik tehisjärv, koerad pidid jooksma pikalt piki kallast, enne kui said vette joosta, et dummyt tuua. Läksin siis Athenat katsetama. Nojah - tormas siis peale pauku õhinaga piki kallast, läks isegi vette õiges kohas, ujus isegi kümmekond meetrit... ja oligi kogu värk. Arvatavasti ta lihtsalt ei näinud seda dummyt enam, ei osanud ka otsida ja mida sa tühja ikka ujud.
Aga lohutuseks võin ehk endale ütelda: kuidas ta saigi tuua kaugelt veest - kui teda selleks ei olnud õpetatud.
Kurb on asja juures see, et kunagi (põhiliselt 2007.a. kevadel) siiski sai veidi tegeletud Athena jahiõppega. Ja täiesti edukalt. Athena oli 4 kuune, kui käisime isegi Võitla faasanifarmi juures toimunud üleeestilisel jahimeeste foorumirahva faasanijahis. Haavatud või surnud faasanit ta muidugi siis tuua ei saanud. Aga eheda jahipaukude värgi sai ta kütiliinil seistes ära kuulata. Pärast sai ka faasanit suus hoida. Athenale meeldis.
Aga eks ta sai sel kevadel siiski ka ise lindu retriivida. Tegime veidike õppust kodus (ei mäletagi kellelt me need sügavkülma pardid saime), täiesti innuga tegeles nagu allpool pildilt ehk näha on?
Ja siis osalesime ka kennel Meiepere poolt korraldatud kevadpäeval Ahja jõe ääres. Seal oli ka teisi Roosi kutsikaid; Loora ja Lasse. Verejäljed, linnud, nende toomine - kõik oli kutsikatele huvitav ja tehtav.
Siin nad tutvuvad jänesekarvalise dummyga:
Ja siin toob Athenake parti:
Ja väga tubli oli Athena Markku Santamäki poolt läbiviidud kuldsete jahikoolitusel Võitla kompleksis. Oli seal siis seal selline õppekatse; koer ja koeraomanik seisavad püssimehega samal liinil. Siis lastakse jahipüssist ja koeraomanik laseb koera lahti, et see hakkaks heina seest (tol kevadhetkel kulust-põõsastest) otsima lindu. Läksin minagi seda süüdimatult katsetama, kuigi rahvas arvas, et nii noore kutsika kohta oleks see liiast. Aga Markku naeratas ja lubas meil katsetada. Ja ennäe imet, Athena leidiski pardi ja tõi isegi minule käeulatusse. Aga pean tunnistama, lõpp läks siiski käest ära. Athena hakkas saaki ainult enda omaks pidama ja kahju küll, isegi veidi rebis seda. Aga sain siiski veidi räsitud linnu kätte. Et seda vältida, peab algaja koera õppes kasutama kas külmunud või näiteks sukkpükstesse mässitud lindu. Siis ei pidavat rebimiseks minema.
Ahjaa - mõnel korral korraldasime kodus ka verejälje katsetusi. Ka Lasse, Loora ja muidugi Roosi osalesid. Tegin põllule igasugu vereradasid. Milline hasart koerte poolt, saak leiti alati üles. Kutsid muutusid kohati pööraseks, et saaks ometigi rajale. Paaril korral pääsesid kõik väravast korraga välja ja tormasid siis üksteise võidu mööda põldu.
Ühesõnaga - kunagi tehtud kutsikate jahiõppe katsetused tundusid nii edukad olevat, et sigines arvamus; et kui vaja mingit jahieksamit teha, siis õpime veidi ja teeme selle katse ära... Et jahiinstiktid kutsikatel olemas, kuhu nad ikka kaovad.
Aga tundub et, võivad kaduda küll. See tähendab, et vaevalt nüüd jahiinstikt või tööhuvi kuhugi kadunud (varjusurmas ehk?), aga see tööoskus millegipärast ei avaldu koolitamata ja praktikata koera puhul. Ja selles on minu süü, sest Pille usaldas Athena jahiõppe minu kätesse. Aga praktiliselt aasta otsa ei ole meie koerad jahivärki näinud... Alati leiab vabandusi, et aega ei ole. Aga see aeg tuleb leida. Seega siis 2009.a. kevad ehk hakkab Athena uuesti "jahikoeraks".
Muidugi üks meie jaoks uudne segav asi koerteõpetamises on konkurents. Tavaliselt ju õpetad koeri õhtusel jalutuskäigul. Aga kui neid on kaks (Roosi-Athena), siis pead ühe neist üpris kaugele panema, et teise koera õpetamist ei segaks.
Meie esimesed Roosinupud said kahe aastaseks.
Amor, Apollon, Aristaios,
Artemis, Athena, Aurora, Aphrodite!
Õnnitleme kahe aastaseks saamise puhul.
Kennel Skylinedog
Ja palju konte kutsikatele soovivad: Roosi ja Wilson
MySpace Graphics
Subscribe to:
Posts (Atom)