Jooksuaja võlud

Athenal on siis oma jooksuaeg lõppemas. Aga 26. detsember algas Silval jooksuaeg. Tõsi küll, kuna Silva on aedikus, siis tema esimesi verejälgi ei tarvitsenud me tähele panna ja see kuupäev ei tarvitse olla lõplik tõde.

Aga meil on alati üks (või mitu) oma emaste koerte jooksuaja aktiivsuse indikaatorit. Nimelt meie külas elab Reku. Naabrite naabri vabakäigu isane, kelle esivanemaid ei oska me isegi oletada.


Pisike tore koerake, tavaelus meie kuldsete suur sõber. Aga praegu meile nuhtlus pisukeselt.

Et vaatab küll arglikult meie siseaaeda, et poleks nagu ohtu....

a
Aga see terav ninake (+ kere muude ohtlike atribuutidega) siiski kuidagimoodi meie kuldsete aiatsooni sisemusse jõuab.


Seal ta küll ohustaks ehk ainult meie siseaias vabalt kondavaid kuldseid. Kuigi ei suuda aru saada, mis valemiga see võiks toimuda.

Aga pildimasinasse ei ole ma suutnud jäädvustada Rekust pisut väiksemat koerakest (päritolu, kodu asukoht jne teadmata) . Tore valge koerake, aga Silva jooksuka esimesel päeval õnnestus tal tungida isegi gröönude aedikusse. Olin jätnud värava ja maapinna vahele kuskil 15 cm vaba ruumi (nüüd on sinna laud löödud), sellest piisas, et ta gröönude aeda jõudis. Sellepeale pistis Torbik undama (aga ära teda ei söödud) ja mina jõudsin kohale ja peletasin siis koerakese.

Pisikoerad seega gröönude aeda enam ei pääse, aga vahetevahel on meid kasvõi öösel ärevile ajanud pahase ja ärevil Torbiku jõuramine. Pulmaisased on ümber gröönude aia ja meie krundi aia välisäärtesse sissetampinud tõsised teerajad. See pidev trampimine õnneks Torbikule senini ei meeldi. (kuhugi on kadunud üks tõsine kollilaadne tegelane, kes võibolla oma müstilist hüppevõimet kasutades jõuaks ka üle aia emaste manu).

Aga eks kunagi on ju lähenemas Torbiku esimene jookusaeg (9. jaanuaril saab Torbik 9 kuuseks) ja siis ta äkki otsib juba ise isaseid.

Tore on olla 4 emase koera omanik. Kohe-kohe peaks ka Roosi jooksukas hakkama. Arvatavasti tulevikus peaksid meie koerad kõik üheaegselt indlema - aga hetkel on küll kõige mustemas perspektiivis 4 korda 3 nädalat pidevat järjestikust valveaega ja seda äkki isegi 2 korda aastas. Ise veel harjud, aga eks meie inimkülalistel ole meie juures ebameeldiv olla, kui hakkame nende uste ja väravate avamise vabadusi piirama.

Siis on olemas veel üks koerake Pressi külast, kes küll meie taluni ei konda, kuid meie jooksukas emaste jalutuskäikudel tuleb temagi kiibitsema.

Ja üleüldse, meie kelguõppe treeningud on ka veidike häiritud. Reku on tubli koerake ja siis meie seltskonna edasi-tagasi liikumistel on ta paralleelselt kaasaliikuja. Eks selline tegelane tõmbab isegi tööst (kelguvedamisest) haaratud gröönud metsa poole.

Kelgukoer retriivimist õppimas

Prooviks nüüd kiiruga veel kirja panna aasta lõpu sündmusi. Sündmusi erilisi ei ole, seetõttu jäävad silma ka tavalised asjad.

Vahetevahel oleme omi kuldseid retriivereid toppinud kelgu ette. Erineva eduga.

Aga kelgukoer Torbik otsustas iseseisvalt retriivimisega tegeleda:



Muidugi tegemist on minu poolse liialdamisega. Retriivimine siiski eeldab ka asja peremehe (ehk minu...mhmhh...) kätte toomist. See tühi kast jäi siiski Torbiku purustustöö ohvriks.

Athenaga Soomes

Esmaspäev - 22. detsember. Võtsime Athena tööle kaasa ja saame kohe teada; Tartusse saadetud viimane vereproov näitab, et peame Athenat paaritama 24. detsembril. Ning alles õhtul otsustame - sõidame Soome.

Esialgu sõidame Tallinna ööbima ning järgmine hommik - pool 7 oleme sadamas. Selgub kurb tõsiasi; Soome saab küll laevaga üle, aga tagasi ei tarvitse autoga saada. Üks laevaliin isegi enam ei sõida jõulude tõttu. Tagasisõitu broneerida enam ei saa. 10 minutit oli järelemõtlemiseks, ostame piletid.

Helsingi sadama piletikassas saame aru ainult seda, et peame laevale pääsu ootama kuskil elavas järjekorras enne laeva väljumist. Helsingist siis suundume Mikkeli suunas (kuskil ligi 300 km). Tundub, et Helsingis ei ole lund olnud. Aga jõulud peavad ju valged olema, ning täna hakkaski lumi sadama. Sõiduks ilmastikuolud ei olnud just kõige paremad, autoklaas jäätub pidevalt.

Teeme tee peal ka paar peatust. Mida põhja poole sõidame, seda rohkem ka lund teedel.


Pool 2 jõudsime siis Mikkeli keskturule, sealt suundusime siis mõni kilomeeter linnast välja. Ning lõpuks nägime ka Kaukot ehk Remington Razzle Dazzle`t kennelist Golsett`st. Athena suhtus Kaukosse, kui sõbralikku koera - erilist huvi üles ei näidanud. Kauko aga oli kohe huviline. Paneme siis koerad autosse tagasi. Lõpuks on meil koos neli inimest, laseme siis rihmas koerad uuesti tutvuma. Athena kõik tunnused viitasid, et õige päev saabub tema jaoks homme. Aga Kauko jaoks on alati õige päev. Koerte omavahelist kinnijäämist ei toimugi, kuid Kauko kogenud koerana siiski saab omapoolse panusega hakkama. Seetõttu hoiame siis neljakesi koeri tubli 5 minutit koos. Athena suhtub toimunusse stoilise rahuga. Paneme ta siis lõpuks autosse ja arutame, et arvatavasti tuleb suvel uuesti tulla. Homset päeva me ootama ei jää, tahame jõule siiski kodus veeta.

Kuidagi on vaja koju jõuda, siin tulevad meile appi meie soome partnerid. Helistavad sadamasse ja peale 5 minutist info vahetust, on meile õhtusele laevale piletid broneeritud. Kibekähku hüppame autosse ja alustame kulgemist Helsingi suunas. Mikkeli lähistel veedetud 1,5 tundi on läbi - ja sellestki kulus koerte paaritamisele 10 minutit. Valge aeg on kohe otsa saamas, tahaks sõita paremates tingimustes. Kottpimedus tabab meid õnneks alles 4-realisele kiirteele jõudes. Aga eks sealtki pidevalt vastutulevad autokollonnid meid pimestavad.

Aga lõpuks oleme laevas, mis on täitunud eesti ehitajate ja soome turistidega, kes suunduvad Tallinna. See jäigi meil teadmata, kas me iseseisvalt oleks laevale jõudnud.

24. detsembri esimesed minutid veedame küll laevas, aga vähemalt Eestimaa vetes - Tallinna sadamas.

Pilte ja hääli jõulurahu eel.

14. detsember oli siis esimene päev detsembris - kui näha võis päikest siin Haanjakandis. Päikest jagus ka poolele esmaspäevale, aga siis ta jälle kadus. Aga kasutasime siis võimalust ja jäädvustasime kella 3 aegsed loojangueelsed päikesehetked pildimasinasse. Loojuv päike tekitab vahel segadust, vaatan nüüd Torbiku saba vaatepiiril (skyline`l) ja mõtlen, kas tal tõesti on pooleldi must ja pooleldi valge saba.

Igatahes eestotsast on meie gröönud küll must-valged.

Ja meie kuldsed on siis kuldsed.

Ja metsapiirgi on kuldne.

Lund küll väljadel oli, aga teepeal oli kohati kruus väljas, ka kergekaalulust kelgujuhti Kirket ei olnud ja seetõttu me lihtsalt jalutasime.

Või lasime valitud koertel veidi omapead jalutada.





Ja kuigi oleme teinud sadu pilte meie koertest, siis senini ei olnud meil olemas pilti sügavast koerast.

Aga veidike pean minagi oma pead sügama. 11. detsember hakkas Athenal jooksuaeg. Joosta vabalt me teda muidugi ei lase. Sest nii kolkas me ka ei ela, et meie talu aiataguseid ei väisaks isased talukoerad. Ja ega siis aia seeski enam Athenal vabadust ei ole. Sest et osad kosilased on üpris pisikesed ja ehk pressivad ennast värava vahelt sisse.

Kui pühapäeval oli päikest näha, siis eelneval ööl oli ka kuud näha. Pidavat 30% neil päevadel suurem olema, kui muidu aegadel, Kuu olla tavatult Maale ligidale sattunud. Aga kui ärkad siis keset ööd Torbiku ulu-haukumise peale üles, siis välja asja uurima minnes kuu imetlemine nagu ei tule pähegi. Millest Torbik küll märku andis, kas Athena kosilastest rääkis? Aga midagi eripärast ma väljas ei näinud. Komberdan tagasi magama, vaatan aknast maja tagaõue poole; 15 meetrit eemal metskits kapsa-porgandi ja teiste juurikate aiamaalt kokkutassitud juurikalehtede kompostihunnikust söödavat otsimas ja näsimas. Tore. Aga tahaks magada.

Ja siis teeb Athena häält, jälle välja külma talveilma.

Athena on üpris häälekaks muutunud, kui mind näeb, siis koheselt laseb pisikese vingu lahti ja lõpuks isegi haugatab, kui ignoreerin teda. Kui üldiselt koertega tegelemine on seni tundunud üks lust ja lillepidu olevat, siis pidevalt häälitsev Athena nüüd küll jäägitult meeldiv ei ole. Pean nüüd pidevalt kontrollima; kas joogikausis vett on, äkki pean päevalihaportsu talle koheselt ette andma, äkki vajab pissitamist jne. Ja seda kõike hoolimata kellaajast. Ja kõige suurem nõudmine on Athenal, et ma teda pidevalt tundide kaupa sügaks-paitaks.

Aga eks elu koerte kõrval pakub pidevalt üllatusi, mida ennem kogenud ei ole. Pean vist ikka mõne targa koeraraamatu või koerakuulaja üles otsima, et teada saada; "Mida teha, et Athena sangviiniline temperament taastuks." Ju olen ma midagi valesti teinud. Sest et seda Athena pealetükkivat nõudlikust minu vastu oli osalt juba varemgi viimase poolaasta jooksul nähtud, jooksuaeg on vaid seda süvendanud.

Blogid koertest

Oma koertest blogimine on Eestis tõeline niššitööke. Ja eks ta nii peabki olema.

Mõtlesin kunagi, et koguks enda jaoks internetis ettesattuvad eesti koerteblogid ühte kohta kokku. Eks nad siis siin blogis tükk aega on ka paiknenud. Kindlasti ei ole mul täielik kogu, aga kui keegi teab (mida mina ei tea) veel koerablogisid, siis oleks tore vastavat linki saada.

Viimati tegelesin koerteblogide otsimisega novembri tuisuste päevade järel. Siis oli hea saak, inimesed kes oma blogides ehk omi koeri eriti ei mainigi - hakkasid oma blogides põhiuudisena koertest kirjutama. Sest et ootamatult suured lumehanged ja nende koer seal lõbusalt lendlemas või uppumas. Ning loomulikult ka pildid. Blogosfäärides otsides sõna "koer" - andis siis koheselt tulemusi.

Aga samas sai mindud liiale. Kui kellegi blogi põhisisuks on tema vaated elule või juhtumused (kus vahetevahel tegutseb ka koer-koerad), siis ei ole tegemist ju blogiga koertest. Otsustasin need siis oma linginimekirjast ära korjata. Aga samas leidsin vägagi toredaid lugemisi, säilitan seega need siinsamas tänases kirjes (ja ehk täiendan edaspidigi seda nimekirja).

Muidugi vaevalt nüüd keegi teab, mis elukas on blogi koertest. "Kutsus" vist võib leida juba sadu koerablogisid, aga kahjuks mina ei suuda neid lugeda. Nende põhiline ülesehitus on vaade ümbritsevale läbi koera silmade. Umbes nii; "Vaatasin, et perenaine annnab mulle vorsti. Selle peale hakkas mul sülg jooksma. Ohh kuidas ma armastan perenaist".

Akadeemik Pavlov keeraks hauas ringi selle jutu peale.

Muidugi, eks sellist tüüpi koerasilmsetes-inimmõttelistes koerablogides on ka väga häid kirjutisi. Seetõttu jätan ka ühe sellist tüüpi blogi alles oma linginimekirja.

Linginimekirjast eemaldan (loodan et ajutiselt) ka blogid, mille kirjutamine on soiku jäänud või minu subjektiivse tunde järgi ehk harva toimuv. Või ehk ka ajutiselt pooleli jäetud. Seetõttu panin ma ootenimekirja isegi Manni kelgukoerte blogi...

Niisiis nimekiri blogidest, kus vahetevahel kirjutatakse ka koertest:

http://hundiorg.wordpress.com/
http://ebadiip.blogspot.com/
http://rameshwar.wordpress.com/
http://rooba.blogspot.com/
http://moosivaras.blogspot.com/
http://villaloomad.blogspot.com/




Ja nimekiri blogidest, mis veidike soiku jäänud:
http://www.samojeed.ee/?go=article
http://elvendor.multiply.com/
http://russellremus.multiply.com/
http://kleinsonne.blogspot.com/
http://peremies.blogspot.com/
http://suslikute-teravmaed.blogspot.com/
http://koera.meeste.net/
http://astersland.blogspot.com/
http://www.artgarage.ee/yarko/blog/

Talve alguse tegemised

Nädalavahetused on juba sellest toredad, et saame ka Kirke kelgukoerte õppesse panna. Silvast ja Torbikust ei piisa, et näiteks mind vedada. Aga Kirke on isegi raske lastekelguga neile jõukohane raskus.

Tõsi küll, kes keda õpetab on kohati kahtlane. Meil kogemusi ei ole, natuke oleme seda vähest eesti keelset kelguõppe teooriat lugenud ja eksime nendegi tõdede vastu. Kirke ei ole sedagi lugenud ja eks lastel ole asjadest omad kujutlused ning võimed asju kammitseda (juhtida). Loota tuleb vaid, et me gröönude loomupärast vedamise tungi ära ei rikuks ja ka meie ja koerte ühistöö edeneks. Nii et asjad käivad isevoolu teed, vastavalt omandatud kogemustele ja meie oskusele asjadest arusaada ja uusi õigeid (või valesid?) meetodeid ellu rakendades. Nädalavahetusel oli küll Toris alaska malamuutide aastapäev, kus olla ka vedamisõpe, aga ega igale poole ka ei jõua.

On mis on, aga koerad ja Kirke olid tublid. Pühapäeval sadas kolmandat päeva lund, tõsi küll - selline raske ja vettinud lumi - ja kuna teekesele oli vaid autorataste paari jäljerida, siis ülejäänud osa teest oli üks suur takistusriba hoopis (kui kelk sinna kaldus). Aga gröönud-kuldsed-Kirke olid kelguga esimene kilomeeter vaimustav vaatepilt. Nad kimasid niivõrd ruttu Pressi küla poole, et ei jõudnud mina neile joostes järgi. Rääkimata pildistamisest.

Eks Kirkegi oli algul isegi mõni mäest alla kihutamine hirmutav. Seepärast võttis ta hoo maha ja ootas meid.


Nüüd sai ka Pille kelgutamist proovida.




Aga siis hakkas ka raugema koerte ühistöö. Kuldsed vist mõtlesid; "Mille kuradiga nüüd meie tegeleme" ja pöörasid pilgu metsa poole.


Meie ühiskelgurakendi töö kippus metsa minema. Ja nii oligi, mingi hetk hiljem olid neli tankisti ja koer (või neli koera ja tankist) metsas. Koerad, rihmad, rakmed, kelk, lumi, lepapuud olid üks suur puzzle. Tõeline Gordioni sõlm. "Raiusime" siis selle läbi ja lasime kuldsetel omateed minna.

Korraks lasime ka gröönudel omaette mäkke tulla. Aga kelk vajus varsti külili ja hakkas paksus lumes hoopis pidurina töötama.

Niisiis kokkuvõtlikult; "Päris kena kelgutamine oli".

Aga kõik päevad pole pidupäevad. Argipäeval ehk argiõhtul me kelku ja Kirket kaasa ei võta. (kui just lähiaegadel mingi mõistlikuma kelgutuletise ei leia).

Gröönud on rihma otsas, ja rihm minu vöö küljes. Kui just vabalt liikuvad kuldsed Silvat ja Torbikut möödaminnes segama ei satu, siis päris mõnus on niimoodigi tuiata.

Tegelikult on gröönudel metsik jõud. Ja Torbik vaata et on kohati isegi innukam edasikaapija.

Kui ketile rakendada jõudu, siis esmalt puruneb keti kõige nõrgim lüli. Minul on selleks olnud vöörihma pandlad. Seniajani ei ole sattunud kuhugi hästivarustatud poodi, kus müüaks tavaliste plastmassjunnide asemel gröönukindlaid pandlaid. Neid plastpandlaid on meil korduvalt purunenud. Lõpuks sidusin vöörihma otsad tavalise umbsõlmega kinni ja iga kord enne koertega jalutama minekut ajan seda vöörihma endale selga - nagu naisterahvas ajaks seelikut puusadele saabaste poolt alustades.

Eilses öös siis käis järjekordne raks ja Silva-Torbik suundusid omasoodu edasi. Kuhugi pimedusse. Panime siis pimeduses üürgama oma häälepasunad; "Roosi-Athena-Torbik-Silva - siia". Kui juba üks koertest kuuletub meile, siis tulevad ka teised järgi. Isegi kuulekuskoolituseta gröönud. Siiski tasapisi on ka Silval ja Torbikul "siia" käsklus selgeks saanud. Aga nende kuuletumine on kuidagi teistsugune (isegi ei oska kirjeldada), kui kuldsetel. Ja tegelikult ei ole Torbik ja Silva mingid maailmarändurid. Paaril korral oleme proovinud, et ka väljaspool koduaeda vabalt olles ei kihuta nad kuhugi Alutaguse laantesse või Pihkva raudteejaama. Siiski kahekesi me neid koos lahti ei julge lasta, mine tea...

Niisiis võtan kätte gröönude järgse rihma ja suundume kodu poole. Vahetevahel pean kätt vahetama, tugeva ja pideva jõuga veetav pingul rihm väsitab käe ikka väga tugevasti. Aga tore, saan ka omi käsi treenida. Maainimene ju ei lähe peale päevatööd kuhugi jõusaali müttama, külarahvas hakkaks naerma.

Kodus valguse kätte jõudnuna uurin siis, et mis minu umbsõlmes vöörihmast järgi on jäänud. Sellega on kõik OK, aga minu püksirihm on poolitunud - kogemata olin ennist veorihma püksirihma külge ühendanud.

Agility Artemis.

Eks meil siin Haanjaski põldudelt lumi läinud ja tibutab vihma. Selline masendav novembrikuu ilm. Pori.

Seepärast on rõõmustav kuulda häid uudiseid. Nimelt Artemis esines 27.11.2008.a Tartus mitteametlikel agility võistlustel ülihästi. Konkurents oli suur, algajate seas 19 koera. Ja nad said 3 koha. Ja asjatundmatuna veel seda, et 2 esimest koera olid midid; Dessi on spanjel (täpne nimi jäi leidmata internetiavarustest) ja GLADLYSTONES CINY CINDERELLA (Ciny) on portugali lambakoer. Seega oli Artemis parim maxi (muidugi mitte maksikoer Fik). Ja tegemist oli siis agylityraja ja hüpperaja kokkuvõttega. Artemisel õnnestus kiireima agilityraja läbijana saada mingid 10 miinuspunkti, aga veidi aeglasemalt (4 aeg) läbitud hüpperada oli siis veatu ja siingi vahe väga väike - alla sekundi. Eks seepärast nad peavadki aega fikseerima suisa sajandiksekunditega.

Oehh - väga tore on kommenteerida asja mingi võistlus kokkuvõttetabeli põhjal. Ma ei ole isegi Artemist seal kohapeal vaatamas käinud. Agilityst ei tea suurt midagi. Ja Ilmari muljed ka seni kuulmata.

Aga Pille see-eest on käinud kunagi agility trenni vaatamas seal ja oli suures vaimustuses nähtust.


Panen siia blogissegi mõned pildid otse ülesse meie fotoalbumist. Osad pildid on meile saadetud. Kellelt, seda ma hetkel ei tea.





Võistlustulemused on kirjas TAKOT kodukal. Takot tähendavat Tarkade Koerte Klubi Tartus. Ja leidsin ka Tuuli Kaueri poolt võistlustel tehtud pildialbumist ühe pildi Ilmarist ja Artemisest ja III kohast ja konkurentidest.

Tegin nüüd siis selles blogikandes veidike vigade parandusi. Ilmar nimelt arvas, et ega ikka ei esinenud ülihästi. Ülihästi olnuks esikoht. Ja selle -10 punkti puhul koerajuht (st Ilmar ise) võiks ikka rada ka teada.