Tuesday, December 29, 2009

Külalised

Pühapäeval saabusid meile külalised;
1. Heili koos Alvini ja Timmuga
2. Merike koos Sylle ja Swiidiga
3. Kati - aga ilma Loorata.

Ja koheselt mindi kogu koertekarjaga (meilt Athena-Roosi) Pressi küla suunas. Ja mida siis tehti, ikka pildistati - igast asendist. Üldiselt on tekkinud juba selline harjumus, et naljalt inimesi ei pildista - ikka koeri. Pille aga seletas, et pildista ikka pildistajaid ka.

Heili võtte hetkel:

Ja kui keegi parajasti ei pildistanud, siis proovis ta neid paigale meelitada-käsutada poseerimiseks.

Merike tööhoos:


Talvine sompus päev on lühike ja pime, veidike ka tuiskas, aga koertel polnud sest midagi.


Lumi aitas kaasa koertel igasugu huvitavatele asenditele.

Roosi hüppe-roomamise hübriidtegevuses:


Aga mõned Tartu linnapreilid-prouad olid ontlikult valmis ka käsu peale seisatuma, siiski eks neidki vabadus köitis.

Sylle ja Swiidi metsa poole vaatamas:

Meie lemmik aga oli Alvin...

Siin Heili pildistaud Sille ja Timmu:


Aga vahel olid nad kõik puntras koos ja kes seal kes - on natuke puzzle ülesanne, igatahes tumedamad koerad on Alvin ja Roosi:

Aga talv on ilus ja kui ka ilusad koerad...


Kõige elavam tormleja ja uute kohtade uurija oli Alvin:


Aga õhtul toimus koerte trimmimine. Merike demonstreeris karvase Roosi peal omi ülihäid oskusi:

Ja valmis Roosi on siis selline:

Ahjaa - Pollyl teibiti kõrvad kinni. Mitte tema kiusamiseks. Aga tulevase ilu heaks, et kõrvad kasvaks .... nojah, mina ei tea milliseks. Heili teadis ja teipis:

Polly pildi autoriks on Heili.


Kuigi Merikesel oli kavatsus juba õhtul Tartu tagasi minna, siis me hirmutasime teda täistuisanud teega - ja et pimedas on raske lumealla mattunud eurokraavist ka mööda saada. Seega veedeti veel aega õhtulauas ning ka meie Haanja mägionni jõudis teateid elust kuldsete maailmas.

Päevast tegid pilte ka Heili ja pilte ka Merike.

Heili jäi Haanjamaale talvepuhkust veetma veel mõneks päevaks, tema järgnevate päevade fotosid võib näha siit.

Saturday, December 26, 2009

Fotogeeniline Polly

Pollyl on haruldane omadus - tee ükskõik kui halbades oludes ja kehva aparaadiga temast pilti - ikkagi on tema pilte pärast huvitav vaadata. Modellinduses oleks Polly oma fotogeenilisusega kõva sõna.


Aga vahel Pollyt pildistades jääb kaadrisse ka meie pere 7-s neljajalgne - kass Loore. Loore siiski hoidub meie suurest koertekarjast üldiselt eemale - aga vahel ta siiski jagab aset kuldsete ning muidugi Pollyga.


Tegelikult kohati me isegi peame Pollyt nagu kassi, käskudega (ega nende õpetamisega) me tema elu eriti ei piira. Ja nii ta tatsab või kihutab (hämmastav kiirus on tal jooksmisel) mööda meie elamist ja õue - midagi ei ta karda ja ehk ainult Roosi on talle vahel autoriteet (juhul kui kondisöömine).

Ja Polly kasutab kätte antud vabadusi mõnuga - tavaliselt diivanile vedelema jäämine tähendab seda, et lõpuks on Polly podisedes magaja kõrvu uurimas. Tegelikult - kui toas inimesi mitmeid, siis Polly eriti vist põrandal aega ei saa veetagi, ikka võetakse teda sülle või suisa õlale miilustama.

Friday, December 25, 2009

Kelgukoertel pole jõulupuhkust

Jõulude ajal on hea võimalus kasutada külalisi meie kelgukoerte treenimiseks-õpetamiseks. Sätid hulgakesi rakendi ühele reale, saadad külalise kelgu jalastele, sõnad veel; "Ära kelgust lahti lase ja pidur on jalgade juures" ning siis; "Gõu...".

Muidugi juhtub, et sellest infost jääb väheseks ja kui väike stress kallale tuleb, siis hoitakse kelgust küll kinni, aga seda lamavas asendis (st lohisevas asendis). Aga teine sõiduproov mõni aeg hiljem, on juba edukas.

Ning nagu ikka vahel üllatusega selgub, nii mõnedki inimesed, kes ennem kelgurakendiga sõitnud ei ole, on ootamatult tublid ja innustunud kajurid.


Heiki muidugi mainis, et eks ta lapsepõlves oli kõva soome kelguga sõitja. Ja tõesti, kui tegemist tasase maaga või suisa mäkke sõiduga - siis ju ikka aitad jalaga kaasa või suisa jooksed - nii nagu soome kelguga sõidul ikka.

Ja kui rahvast palju, siis on lust koertega tegeleda, saab rahulikult koerigi joota, kartmata et seisaku ajal kõik köied-koerad sassi läheks.

Tegelikult - saame uusi kogemusi rakendiseadmisest, ka koerad harjuvad üksteisega. Igatahes meie rakend on enam-vähem valmis ja meie kolm koera ei tegutse nagu Krõlovi valmis "Luik, haug ja vähk".


Sunday, December 20, 2009

Meil on meeskond

Esmaspäeva kõledas külmaöös saime siis meie kõiki kolme gröönut esmakordselt ka kelguga proovida. Silvale ja Torbikule oli siis lisajõuks Bamse - ja enam meil pole naiskond, vaid ju hoopis meeskond!


Esimesel korral me üpris suvaliselt rakendasime koerad, ette läksid Silva ja Torbik ning eraldi liinina siis Bamse. Eks Bamse oli algul veidi hämmingus - ja seisis, kui Silva ja Torbik teele käsutati. Aga siis pani temagi minema ja jõudsalt vedas. Tõsi küll, Silva hoidis eemale põllu peale ja vahetevahel oli suisa pidur. Aga ikkagi - liikumine oli tõhus ja ise pidin aitama vaid tõusudel.


Peale esimest korda otsustasime, et Bamse ja Silva olgu kõrvuti ning Torbik üksikuna ning juhtkoerana ees. Ja Silva hakkas tööle ja mulle tundub isegi, et talle meeldis. Torbik on ka enne sõite juba õhku täis ja ratsutab siis Silva seljas... eks need mingid karjamängud-paikapanekud ole - aga parem ei kommenteeri - kui ikka asja täpselt ei tea.


Üks raskemaid toimetisi on aga rakendi rakendamine meiesugustele kogenematutele - ikkagi kolm koera ja ega kõiki asju ka ei tea. Ja mõnda juppi on ka puudu (õigeid karabiine, kaelarihma ja veoliini ühendamiseks ka ei olnud köiejuppe). Ühesõnaga - üksvahe ise ka ei saanud aru, kuidas koerad ühendatud said, läksid siis sassi ja keerdu omavahel - võtad siis karabiine lahti ja ühendad uuesti, teadmata tulemust.


Aga eks kõige lõbusamalt läks kelgutamine Kirkel, lõpuks oli ta selline proff, et lasi kelgust isegi lahti ja jooksis järel veidike - et koertel kergem oleks.




Aga hakkama ta sai ja kuidas - kõike me ei näinudki. Näiteks kitsal teel rakendi ümberpööramine (nii et rakend sassi ka ei läinud). Eks vahetevahel oli tal siiski koerte kiiremaks liikumiseks kannustamisega tegemist (aga siis ta jooksis ja ka koerad kiirendasid), vahel tahtis Torbik tee äärest põlde-metsi uurida - aga ta kuuletus siiski Kirkele.


Sunday, December 13, 2009

Bamse on kohanenud

Bamse kohanes eluga Leoskil ülihästi. Algul olid Silva ja Torbik pidevas vaimustuses Bamsest ja rippusid takjatena isase küljes. Aga edaspidi siiski toimus rahunemine. Roosi ja Athena suhtusid sõbralikult uustulnukasse, aga seltsi ka erilist ei otsinud. Polly oli muidugi vaimustuses ja asus koheselt Bamset taga ajama.

Siiski gröönude söötmise ajal peab vaatama, et söögikohad oleks hajutatud. Torbik sähvas lõrinaga Bamse kallale, kui toit oli nende vahel. Aga Bamse ei hakanud oma võimu vastu näitama ja olukord rahunes.

Grööni koerad ei ole nunnugudzad.

Esimene jalutuskäik Bamse-Silva-Torbikuga oli üpris pingutav. Algul said minu ette Torbik ja Bamse - aga - ma ei suutnud nende kahe koera taga olla - kohutavalt kulus jõudu, et püsti püsida jne.

Ja nii me nüüd käimegi sellise järjekorraga; Pille ees Torbik ja minu ees Silva-Bamse:



Ohh millal küll paksem lumi tuleks, et näha mida koerad kolmekesi kelgu ees teeksid.

Bamse on jalutuskäikudel tubli vedaja - aga kardan, et niimoodi aeglaselt jalgsi löntsides rikun ma koerte vedamisinnu ära. Igatahes Bamset juba huvitab teeümbrus (et mis seal põldudel toimub jne). Ja eks see on ka meie jaoks harjumatu, et liikumise pealt on Bamsel vaja vahel teed märgistada.

Aga Bamse-Silva tandemi puhul on tore see, et Silva on tagasi innukate kelgukoerte klubis - paneb kui õmblusmasin piki teed - ei mingeid kõrvalekaldeid ja ehk siis saan Silvat suunates ka Bamsele eesti keele selgeks ... (muidugi mul on need norrakeelsed käsklused ka teada).



Wednesday, December 9, 2009

Bamse toomine

05.12.2009.a suundusime siis järjekordsele reisile; Stockholmi. Ning eesmärgiks oli; uue koera muretsemine. Ning koeraks oli loomulikult grööni koer – nimega Tinka`s Uno Bamse. Aga tegemist ei olnud enam emase koeraga, vaid hoopis isase koeraga.

Bamse müügikuulutus ilmus kuskil kuu aega tagasi Grööni Koerte Ühingu koduleheküljel, tegemist oli nelja aastase tegevkelgukoeraga ja kes pidavat müügis olema seetõttu, et Bamsele ei sobivat ühistöö teiste isastega.

Müügipildil paistis ilus pruuni karvkattega koer. Tervisenäitajad laitmatud. Olla isegi näitustel käinud. Bamset on kasutatud ka aretuskoerana. Olin millegipärast veendunud, et tegemist on meie jaoks sobiliku koeraga; rakendi jõu ja kiiruse suurendamiseks ning ehk ka edaspidi grööni koerte aretuseks Eestis.

Kõigepealt tänu Livia rootsi keelsele abile, suhtlesime meilides kõigepealt kennel Racystariga (kust Silva ja Torbik pärit) – sealt kiideti valik heaks.

Ning siis juba tuginedes Heili ingliskeelsele abile, algas meil Katinka Mossiniga (kennel Tinka`s) kirjavahetus. Saime kaubale.

Ning esimene võimalus oli siis sõita Stockholmi alles nüüd. Eelmine nädalavahetus oleks meid oodatud ka Norras – Norra Võitja näitusel (oleksime saanud tutvuda paljude grööni koerte omanikega ja koertega), aga ajalised, rahalised ressurssid olid meil piiratud (ka Sillamäe näitusele oli varem lubatud minna). Ning Katinka Mossin tegi meile suure vastutuleku ja lubas siis Bamse oma autoga Stockholmi sadamasse tuua (600 km üks ots).

OK – Stockholmi sõit ei alga meil mitte Tallinna sadamast, vaid eesmärk kõigepealt jõuda Riiga (meile Riia lähem, kui Tallinn – ühesõnaga odavam reisida). Sõidame siis laupäeva hommikul autoga Valgasse, jätame auto parimaid aegu ootama jaamahoone parklas ja istume (10.27) 3-st vagunist koosnevasse Valga-Riia rongi. Rong nagu muiste nõuka ajal, puupingid ja hästi odav hind – 88 krooni täiskasvanule pilet. Nojah – algul tahtsime pileteid kahele lapsele; aga Kirket ja tema sõbrannat Katit ei tunnistatud lasteks. Aga piletid ostame rongist eesti kroonide eest, kuigi läti rong ja suhtlema peame vene keeles.

Ning pool kaks oleme siis Riias, loivame vanalinna, otsime ühe Lido üles ja sööme vastavalt oma võimetele; Pille hiiglaslikku kartulit, mina ja Kati midagi riisimöksilist, Kirke midagi puuviljalist. Ning tore oli see, et seal jagati tiku otsas küüslauku, jaotame selle neljaks ja muudkui nuusime seda. Häda selles, et Kirkel oli rongis alanud palavik, kas just seagripp – aga eks meie reis tundus suuresti kahtlane. (osa ehk pidanuks tagasi pöörduma). Aga lapsed on naljatujus ja vaprad; nendega on reisil igasugu naljakaid episoode; leiame mõned lätid-latid ja lapsed lähevad siis tualetti rongijaamas, Pille kuuleb ukse tagant muudkui nejs ja nejs – emalõvina lahingusse tõtates selgus, sooliselt vales kohas lapsed – no ei mõista ju seda läti keelt meist keegi.

Lõpuks poole viieks oleme jõudnud sadamasse, seal teeme juba ise nalja – piletiostu bronnilehega piletite lunastamine esimene hetk ei õnnestu, pidanuks automaadist järjekorra lipiku võtma. Edaspidi juba teadjatena juhendame teisi reisijaid, kes süsteemi ei taba.

Aga aeg minna Tallinki laevale “Silja Festivalile”. Nojah – nüüd peab veel mainima ühe asja, mis viib vist meie reisi krahhi. Hommikul asju pakkides avastas Pille, et Kirke pass on juba kuskil 1,5 kuud aegunud…aga ei hommikul, ega nüüd me algsest otsusest ei loobunud ja jätkasime kavandatud reisiplaani. Millegipärast olin ma arvanud, et kes see siis enam Euroopa Ühisriigi laevasadamates passe taga ajab. Riia sadamas aga taheti näha, aga ennäe – ei juhitudki meie tähelepanu passi aegumisele. Ja, eks ma olin veel ühe apsaka internetis pileteid tellides teinud – piletil kirjas Kati, kuigi ametlikult oli tegemist ikkagi Katarinaga.

Aga jumal on eestlane (kuigi olen kuulnud väljendit, et jumal on lätlane – kui midagi kehvasti läheb…) - oleme laevas. Laevas midagi põnevat ei toimunud ja pühapäeva hommikupimeduses sõidame juba Rootsi skääride vahel. Kõht tühi, ostame piletid ja sööme siis rootsi päraselt rootsi lauas. Päris hea oli. Lapsed muidugi erilised sööjad ei olnud; otsustasid mune koksida – nojah – tegemist oli küll keedumunadega, aga mis maitsegurmaanide jaoks olid jäetud parajalt tooreks. Ohh seda naeru jälle.

Aga koertest rääkivas blogis peab ju rääkima koertest. Laeval ei olnud neid, küll aga väljumisel – Stockholmi sadamas narko spanjel nuuskis erilise põhjalikkusega Kirket, - ise arvasime, et oli ka ju põhjust kahtlustada – ikkagi pass aegunud.

Aga olime siis nüüd väljas ja hakkasime Katinkat koos Bamsega ootama. Pille vestleb ka vahel telefonitsi, ega siis Katinka jaoks mingi Frihamneni sadama asukoht ka nii väga tavaline asi ei ole. Nagu ikka leitakse esmalt see teine sadam üles – kuhu Tallinna laevad silduvad.

Aga juba lapsed hüüavad; “Bamse”. Bamse ise oli siiski sõitvas autos veel, aga meie rõkkavat kampa ei suuda keegi tähelepanuta jätta.

Niisiis Bamse:




Ja esimesed tervitused siis Katinka ja Bamsega:


Katinka on lihtne ja elurõõmus inimene, kellega Pille saab koheselt hea jutukontakti. Bamse on ka aktiivne, tahab autosse tagasi hüpata. Ei midagi – vaja siiski veidi ka jalutada – saan ka köiest kinni haarata… ja jõudu koeral on. Ja koer ise on suur, eriti uhke on ta esiosa, tagaosa on suisa kõhn. Vägevad käpad. Karv selline pikem – nagu Torbikul. Ja tõeliselt pruun karv, pruunid silmad – tagant vaadates pea meenutab pruunkaru – selgubki – et nimi Bamse tähendab Mõmmikut. Esimeste hetketega olen Bamse ohjeis – vägev loom. Pille on ka vist kohkunud. Natuke nuriseb, et pigment ehk võinuks veidi tumedam olla, aga mida aeg edasi, seda enam temagi imetleb koera (ja märkab huvitavaid detaile – et karvaotsad helenduvad jne).

Aga ajame siis Katinkaga paberiasjad korda (ostu-müügileping jne), uurime temalt grööni koerte kasvatuse kohta. Ja arvatavasti Skandinaavias (Gröönimaa eest ei saa kõnelda) ei ole teist nii teenekat grööni koera kasvatajat (3 korda Gröönimaalt koeri Euroopasse toonud – seetõttu väga paljude koerte sugupuus on tema kenneli Tinka`s nimi – aga sealt edasi esivanemad “tundmatud” – nii nagu Gröönimaal kombeks) ning asjatundjat. Saame paljugi huvitavat teada. Kahjuks need keelepiirid. Vahetevahel aitab meid tõlketöös Kati – ikkagi aasta aega siinsamas Stockholmis rahvusvahelises ingliskeelses koolis olnud.

Aga infot koguneb juba ehk liialt ja pealegi Katinkal ju 600 km koju sõita. Lähme välja ja hakkame siis Bamset oma kaelarihmaga õnnistama – muidugi koheselt selgub, et see ei kõlba, sest seal mingi plastmasskinnitus, mis kohe puruneb. Aga Katinka annab ikka siis tõelise kaelarihma ja peale ühispilti lähevad meie teed lahku, kes Norrasse, kes kesklinna rootsi kunni vaatama.

Algul pole liikumisel viga, Bmse liigub ja liigub muudkui edasi – nuuskides vahetevahel teeäärseid puid ja taimi ja mida iganes. Igatahes saba rõngas kohati isegi. Minul on ka vunts rõngas – hästi veab. Kuskil poole tunnise jalutamisega oleme kesklinnas. Väike söögipeatus lastele – mingis muusikamuuseumi kohvikus. Mina tuian veidi Bamsega ringi, lõpuks jään kohapeal passima ja Bamse alustab tiirutamist ümber minu telje. Ja lõpuks isegi kostub üks haugatus – kui ikkagi edasi ei saa.

Tee peal oli üks naljakas kuju, kelle metallkest oli millegipärast ülikulunud – selgus, et kuju kiirgas kuumust ja eks igaüks siis näppis teda (ka meie);



Algul peatusime iga huvitava maja-kuju juures ja tegime pilti;


... siis mida centrumi poole, seda vähem jõuame pildistada – niivõrd palju on igal pool objekte mida pildistada.

Ahjaa, selle kivikuju kõrval oli draamateater (või vastupidi):



Ja igalpool on kivisillutis ja rahvast väga palju ja raske on ülipingul rihmas Bamsega liikuda. Lõpuks ületades jõe silda, viskab Bamsele kõik üle ja ta hakkab meeleheitlikult püüdlema minema siit – aga kuhu ….(millegipärast sillalt jõele avanev vaade ei meeldinud talle).

Aga siiski jõudsime vahtkonnavahetuse ära näha:


.... iraanlaste protestimiitingu oma maa režiimi vastu, vihmas omi jõuluasju ajavad jõulutegelased, liuvälja ligidal oli väheke lund ka Bamsele:



jõel kärestikke vastuvoolu ületavad süstahullud (nii mõnigi ujus pea jõepõhjas lõpuks) jne.:



Aga keset neid rahvahulki on ka Bamse ise suur vaatamisväärsus:



Usun, et tuhanded Stockholmi elanikud ja külalised olid hämmunud meie kamba üle – eesotsas rihma ees edasi püüdleva võimsa Karu-Bamsega.

Bamse suureks rõõmuks suundume tagasi, ikkagi uuesti haljasalad oma lõhnadega. Laeva saame jälle ilma passikontrollita ning Bamse saab rahulikult laua all turvalielt tunda:



Käin õhtul mitu korda koeraga tekil, et äkki õiendab omi hädasid. Ei midagi. Tekil on mingi liivakast, see küll Bamset ei tõmmanud. Keset ööd muutus Pille rahutuks, miks küll Bamse lõõtsutab, järsku mingi viga. Kollame jälle tekile, ei midagi. Alles vastu hommikut õiendas oma hädad - lihtsalt laevatekile. Korraliku koeraomanikuna muidugi koristan jäljed.

Mõni tund hiljem, pean jälle koristama - seda aga juba laevalt lahkudes Riia sadamahoones. Tegelikult see laeva ja sadamat ühendav tunnel tänu oma ülilibedale plastikule on meile tõeline katsumus - Bamse proovib meeleheitlikult pea kõhuli laskudes edasi liikuda - aga jõud tal suurem, kui käppade haardevõime põrandal.

Mõni tund siis Riias ja oleme jälle tagasiteel rongiga Valgasse. Lõpuks saan ka Bamse omaniku Pille jäädvustada;


Enne poolt kuut siis oleme Valgas, paneme Kati Tartu bussile ja oleme tunni pärast Võrus. Seal üks asjaajamine ning kell 10 tervitab siis Leoski naispere koerte nahas kauget külalist Norrast. Vastuvõtt on suisa kuum, ehk ainult Roosi on veidike reserveeritum ja suundub õues omi asju ajama (kuskil on kont). Panen siis Bamse aedikusse, klopsin talle veidi varjualust ning jätan koerad omaette koerusi tegema.

Saturday, November 28, 2009

Sillamäe

Kunagi paar kuud tagasi sai pähe võetud, et peaks ikka sel aastal ka näitustel käima. Kui see mõte meil tuli, oli võimalik regada veel Tartusse ja Sillamäele. Muud näitused olid juba kas ära olnud või regamine läbi. Tartus sai Athenal juba edukalt käidud, kirjas oli aga veel Sillamäe. Otsest vajadust sinna minna enam ei olnud (SERT-e enam vastu võtta ei saanud), aga meie palumise peale oli ennast kirja pannud ju ka Athena õde Artemis. Artemis ei ole praktiliselt üldse näitustel käinud, seetõttu ikka Pille-Athena läksid ka kohale - Artemisele julgustuseks, eeskujuks.

Ja läks meiesugustel võsast tulnutel jällegi ülihästi. Ehkki seekord ei olnud meil Heinit ega Liviat koera näitamas, tulid Athena ja Pille emaste avaklassis serdiringi võitjaks. Ehkki SERTi vastu võtta ei saanud, oli Pillel ülihea SERT loovutada .... Artemisele, kes tuli avaklassis teisele kohale! Lõppkokkuvõtteks siis Athena oli PE2 ja Artemis PE3. Parim emane ja ühtlasi ka tõu parim oli juunioremaste võitja; Siimline's Xpert to Greenhill's.

Parimaks isaseks sai Heili koer Tenfield Tori alias Alvin (see oli temale ühtlasi ka kolmas vajalik sert "teel tähtede poole") - väga tore uudis, sest Alvin on meie suur lemmik.

Artemist esitles Lolita Tilga, kes ka trimmis Artemist näituseks - tuhat tänu talle! Eks Lolital oli üpris raske vist ringis, sest Artemis suhtus näituseringi kui agility rajasse - kus tuleks iseenese kiirust arendada koos kujutluslike agyliti elementidega. Aga hakkama nad said ja Artemise peremehel Ilmaril vist seekord igav ja tüütu ei olnud - vaadates näitust.
PIllel ja Ilmaril oli koguni nii põnev, et polnud aega piltigi teha, kuigi fotokas sai neile kaasa pandud...

Aga õnneks saime pilte Heililt. Siin aga Heili näitusekokkuvõte oma koduleheküljel.


Skylinedog Rose Artemis:


Skylinedog Rose Artemis:


Skylinedog Rose Athena:


Skylinedog Rose Athena:



Sunday, November 22, 2009

K-klubi koertega Korneti kandis kondamas


Seda lund jagus siis 10-ks päevaks. Uuesti poriaeg. Koertele ei ole nagu õiget koormust pakkuda. Aga samas kunagi ammu Taavo ja Margo arutasid ja leidsid, et K-klubi peaks üle mitme aja tegema ka mõne matkakese. (K-klubi ei ole siiski Koerte klubi, vaid kaardiklubi). K-klubist võtsid siis laupäevasest matkast osa Pille, Pille K, Margo, Taavo, Aulis ning ka mõned koerad; Silva-Torbik, Roosi ning Lasse. Väljaspoolt K-klubi osalesid Brigitta ja Ahti. Retke initsiaatoriks-organiseerijaks-teejuhiks jne oli Margo, kes oli Korneti mägedesid läbinud rattarallyl.

Kornetisse jõudsime siis niimoodi; autoga Leoski - Haanja - Plaani - Luutsniku - Väike-Palkna ja lõpuks piiriäärne Pillardi küla (õigemini talu).

Sealt aga juba edasi jalgsi. Kohe oli meie ees Eesti-Läti piir;


Siis mõned talud - mets - järved - eramaa sildid.


Siis otse ees talu, koos talukoertega. Pöörasime paremale padrikusse, tuli mingi okastraat ületada, siis all oja, mille läbimine ilma kummikuteta oli problemaatiline. Pille K. isegi kukkus külili vette, aga sai sealt nii ruttu välja, et jäi kuivaks... Täpselt ei tea, sest ise ei näinud.


Osa meist ületas oja ühes kohas, teised teises kohas ja nii me lõpuks sattusime metsa vahel kahte lehte. Aga kaks kampa; Margo ja Taavo juhtimisel said siiski kokku lõpuks (Korneti külas). Aga algul Margo kamba juurde sattunud Lassel oli kogu aeg selge - kus tema pere asub (Pille ja Taavo), veidike passis meie juures, aga siis pani ajama (ja nagu selgus õiges suunas).

Korneti esimesed majad oli siis sellised;

Nägime siin ka esimesi lätlasi, aga ega me kellegagi ei suhelnud (väljaarvatud poemüüja Kornetis). Läti keelt ei oska ja ega inimesed siin sellise koerailmaga (päikest ei näinudki, kohati tuli vihma) eriti ringi ei liikunud. Kornetis pidavat isegi mõni eestlane või pooleeestlane-lätlane elama.

Seega kohalike inimeste juttudest-soovitustest me ei juhindunud, juhindusime siis kaasavõetud kaartidest ja gps-seadmest (mida omakorda uurisid Margo-Taavo). Ka kohalikud teeviidad olid meile siiski rohkem oletuslik info.

Iseenesest Korneti tundus kena külake olevat. Kõige huvitavam teele jäänud vaatamisväärsustest oli mingi park varemetega - ainult mõned üksiti seisvad kõrged korstna püstakud. Poe juures oleks peaaegu Torbikust ilma jäänud, panin Silva-Torbiku rihmaga posti külge - ise läksin poodi. Tulin tagasi - Ahti-Brigitta raporteerivad; Torbik libistas ennast sulpsti traksidest välja ja jalutas veidike... Uhhh. Nagu sellest vähe, järgmine hetk tegi Torbik seda juba minu nähes. Aga eks ta andis kätte, ju ta ei tahtnud saada Lätimaa esimeseks grööni koeraks.

Pood midagi erilist ei olnud, aga kaardiga sai maksta - eks siis ostsime mõned õlle-leivad. Aeg oli ka ise leiba pruukida, selleks keset kõledat ilma sobis mingi varjualune;

Tee kilomeetrid mööduvad märkamatult, inimesed puhuvad üksteisele lugusid kunagistest rännakutest (näiteks Ahti oma merereisidest) ja usutavasti kunagi edaspidi mingis teises kohas seletame, et ükskord kunagi Korneti kandis konnates juhtus, et ....

Aga ega midagi erilist siiski ei tunud juhtuvat, ahjaa eespool on mingi omapärane mäeke;


Tegemist on Korneti Linnamäega (Druska mägi), arvatavasti on tegemist kunagise võrokate kantsiga. Eks tegelikult kunagi see paikkond kuulus eestlastele. Ja oli isegi esimese Eesti Vabariigi Vana-Laitsna (Veclaine) valla maake, igatahes eestlasi elas siin rohkem kui lätlasi, aga siis britid otsustasid, et saagu sest maast Lätimaa.

Meie sihikindel kamp otsustas siis kasvõi hetkeks Korneti Linnamäe tagasi vallutada (tõsi küll Eesti lippu kaasas ei olnud). Margo jutust selgus, et tema on selle mäe otsas jalgrattaga käinud, et tegemist pidi olema mõnusa otserünnaku objektiga (muidugi kõige madalama käiguga). (pean tunnistama, et mina küll ei oleks jalgrattaga mäe otsa jõudnud). Aga jalgsi polnud probleem. Ja pealegi - minul oli küll kergem kui teistel mäkke minna - ikkagi kaks koera vedamas;
Mäe pealt oli muidugi mõnus vaadata, kuidas mahajäänud Roosi-Lasse ning Pille mäkke üles rühivad;

Lõpuks nemadki kohal, otse ees aga näeme sinavas kauguses Eestimaad;

Aga selle esimese mäe taga oli veel üks kõrgem koht ja kuna tuul vali siis ruttu alla. Minul läks väga kiireks laskumine, pidi koerte jõudu pidevalt pidurdama, korra panin märjal rohul isegi külje maha;

Aga siis oli edasi suht igav liikumine, tee ja mõned talud. OK - keerame siis otse põhja - Eestimaa poole tagasi. Mingi hetk annan koerad Brigittale vedamiseks, tundus et talle meeldis, igatahes nüüd ta sattus pidevalt meie kamba eesotsa kõndima. Ka Ahti kasutas kelgukoeri.
Kuskil suvalisel heinamaal laiub talu, võtame sellest mõnikümmend meetrit eemale jääva raja mööda-edasiliikumiseks, kui meid järsku ründavad talukoerad - aga need jäävad siiski seisma ja hauguvad niisama ja siis suundub meie poole Suur-Suur Hobune (OK - hirmul on suured silmad), aga hobune oli tõesti nii suur, et ei mahtunud digika kaadrissegi...

Uhh..., saime sest talust kuidagi eemale ning ohutus kauguses arutame, et miks küll lätlased talu kaitseks-valvamiseks lisaks koertele ka valvehobuseid peavad.


Senikaua kui inimesed arutavad toimunut, otsustavad koerad põõnata. Roosi puhkehetkel:

Ning Torbik ja Silva;

Aga üldiselt tundus see paik üleüldse ohtlik paik olevat, isegi kuusk on siin välgust tabatud:

Aga edasi siis turvalisema Eestimaa poole; Andsin koerad Brigittale vedamiseks

Tegime siiski veidi edasi-tagasi käigukesi ka. Gps arvas ühtteist kaardiga mittesobivat, aga Margo-Taavo siiski tuvastasid õige tee. Tegelikult ega midagi väga rasket ka maastikul orienteerumises ei olnud, sest igalpool siiski avarad vaated ja vaateid sai veel avardada vahel mõnest tornist;
Tõsi küll Lasse sattus ärevusse (suisa haukus murelikult) kui tema perenaine läks torni, ise Lasse redeli pulki pidi järgi ei saanud (agylitis selliseid asju ei õpetata).


Aga lõpuks siis viimane rännaku etapp, piki Läti-Eesti piiri;

Piiri ääres on väga kaugetest aegadest ka kivi hunnikud (kiviaiad?), need markeerivad ilusasti riikide piiri (aga ehk hoopis taluvalduste piiri). Üldiselt Lätimaa poolel on siiski rohkem avarust säilinud (pikemalt põllumajanduslikus kasutuses maa olnud), Eestimaa aga ehe mets;

Aga kõik hea saab kunagi otsa ja ca 4 tundi rändlemist ja 19 648 sammu (Pille sammulugeja kohaselt) läbitud, oleme Pillardi külas tagasi;

Aga puhkama saame jääda alles Leoskil. Ja kui oled väsinud, siis ei sega Brigittat soojal lesol lebades isegi mänguhimuline mops. Polly malemängu ootel;


Õhtu lõpetas soe saun, külm tiigivesi, jahe õlu ja kuumalt terav guljašs (Taavo poolt keedetud).