Friday, February 27, 2009

Athena kutsikatel 5-päeva juubel tulekul

Aeg on läinud märkamatult. Esimene päev tundusid kutsikad olevat üpris abitud olendid iseseisvaks eluks, aga siiski mingil määral liikusid mõni millimeeter korraga, kui emme neist eemal. Ning tegid kõva häält. Athena lamas pidevalt kutsikakastis, samas poegimine ei ole talle miskit kahjulikku mõju avaldanud. Selline toreda figuuriga sale koer, mine kasvõi kohe näitusele. Veidike paaril esimesel päeval õrnalt hingeldas lamades. Kui esimese päeva hommikul sai Athena kergemat putru süüa, siis nüüd anname talle kaks (muidu sai päevas korra) korda päevas toorest liha-konti (+ vanaisa poolt poetatud maiused, millest meie suurt teada ei saa).

Athena jälgis esimestel päevadel pingsalt kutsikaid, siiski meil ta lubas neid käperdada ja kuigi kutsikad ei saa ilma veel näha, siis ometigi nad nagu tervitaks; "Ahhoi, mina siin!"


Aga väga uudishimulikku vanaema Roosit tervitas ta siiski urinaga, kui see teatud piirjoonest kutsikatele liialt lähedale sattus. Esimene öö oligi mulle rahutu (mitte Athena-kutsikate pärast), vaid seepärast, et mitmel korral keset ööd kraapis Roosi ukse taga ja tahtis kutsikaid külastada.

Gröönud olid ka väga uudishimulikud, kui said õue saadetud Athenaga kokku. Mille järgi ikka Athena sabaalune lõhnab? Athenale ei meeldinud see sugugi, tahtis tuppa tagasi.

Tänaseks (4 päeva hiljem) on Athena vaibumatu tahe kutsikatega koos olla veidike vaibunud. Juba huvitab teda endine tavaline koeraelu. Võtsime ta siis täna oma 4 km pikkusele jalutuskäigulegi kaasa.

Aga mis siin ikka, sellisena nägid kutsikad välja täna õhtul (öösel saavad 5 päeva vanaks):

Kõige suurem (poiss) kaalus juba terve kilo, tüdrukud ca 900 grammi.

Igasugu katsetusi

Kuigi meie elu on nüüd keskendunud kasvavatele Athena kutsikatele, siis ometigi ei jäta me unarusse ka omi grööni koeri.

Kelgusõidud (paar korda nädalas) sujuvad enam-vähem. Torbik põhivedajana veidi ees ja ega Silvagi enam nii väga viili. Rakendame neid ette igatmoodi ja ka sellest sõltub vedamistöö edukus.

Sai üle pika aja ka suusaga järelsõitu katsetatud, põhiliselt Torbikuga. Päris hea. Tõsi küll, 2-3 korda 2 km pikkusel lõigul Torbik seisatus - et kus siis Silva ja ei tahtnud nagu edasi minna. Aga siiski läks.

Ja siis ma sain tunda tegelikult mida tähendab koerteveo lõbu. Kogu aeg olen keskendunud sellele, et kuidas koerad paremini veaks - kelgu taga annan tavaliselt jalaga hoogu, endal keel vestil. Sportlaste värk, muidugi eks see pingutus ole lõppkokkuvõttes endalegi tore. Ega see veo asi siis siin Eestis mingiks elulise praktilise vajaduse pärast toimu. Ikka selleks, et inimestel oleks tore koerte järel kulgeda. Või vaeva näha ja sportida.

Mingil hetkel ühendasin gröönud vaid ühe pikema koerajalutusrihmaga kokku, haaran rihma keskpunktist käega kinni ja... Koerad kihutavad tõsise tambiga edasi, isegi järsust mäest hooga üles - hoia vaid kinni ja tunne suusasõidust rõõmu.

Viimastel päevadel käimegi õhtupimeduses jalgsi, gröönud ees kahekesi tugevalt vedamas. Ka Silva teeb tõsist veotööd, ei mingit viilimist - nii nagu vanasti, enne taliaalade katsetusi.

Tuesday, February 24, 2009

Kaunistagem eesti koerad lipuvärviga

Vabariigi aastapäeval kaunistatakse eesti kojad lipuvärvidega. Võtsin ette ja kaunistasin eesti grööni koerad lipuvärviga:

Monday, February 23, 2009

Pildikesi 12 tunni vanustest kutsidest

Teeme esimese fotosessiooni Athena kutsikatest siis, kui nad on juba 12 tundi vanad. Meelevaldselt inimtundmusi koertele laiendades, tundub Athena olevat rahulolev ja uhke;

Esmasündinu isane kutsikas sai endale kaela ilusa ja uhke kirju paela;

Esimene emane aga valge paela. Temast saab siis edaspidi meie piltidel see tegelane, kes on alati olemas, kui mingil kutsikal kaelapael näha ei ole;

Aga viimasena sündinud ja juhuslikult punase kaelapaela saanud emasest koerapojast saab tegelane, kes paistab alati silma paela tõttu kutsikakuhilast. Kui nüüd meenutada eelmisi pesakondi, siis punase paela kandjad on ka oma tegudes kujunenud aktiivseteks tegelasteks. A- pesakonnast kujunes Aurorast (Loorast) aktiivne jahikoer ning B-pesakonnast Beatrix (Bretty) on kartmatu ja aktiivne lasteaiakoer.

Athena ei taha kutsikakastist lahkuda. Tema saamine välja asjatoimetustele on meile tõeline katsumus. Väljas ollakse vaid viivu ja kohe tagasi. Kutsikad ootavad, neid on vaja valvata ja puhastada (lakkuda);

Ning mis peamine - imetada;

Kutsikad ise on pisikesed, Athena käpa suurused;

Aga jätame Athena siis omapäi pereelu elama;

Kuid maaelul on omad iseärasused. Naabritele ei jää miski märkamata. Lasime Silva oma aedikust majaaia peale jooksma. Ei teagi nüüd, kas tema kõrvakuulmine on hämmastavalt terav või loomulik uudishimu lakkamatu - aga piisas kutsika pildistamisest akna juures, kui Silva
pani meie uudised tallele;

Poegimine

Pühapäeva hommik algas sellega, et Athena asus pesa tegema. Kraapis toanurgas magamismatti. Ja toanurk oli sama, mis oli Roosil eelneva kahe pesa ootamise puhul.

Päev möödus siiski rahulikult, aga tõime otsatuppa nurgavoodi kohale.

Aga õhtul kella 11 paiku muutus Athena väga rahutuks. Vingus vahetevahel. Kolas maja erinevais kohtades. Ja paaril korral kraapis ülima intensiivsusega põrandat, igatahes Roosi nii aktiivne pesategija ei olnud.

Siis hakkasid tõmblemised. Asusin ämmaemanda ootetööle, silitasin vahetevahel Athenat. Aga ikka mitu tundi läks, kuni nagu ikka ootamatult; 2.50 nägi ilmavalgust siis meie C-pesakonna esimene kutsikas. Isane.

Athena saab ise kõigega hakkama, sööb päramisi, lakub kutsikat ja 5 minutit hiljem kisav kuts juba tissi otsas. Pille muidugi kuivatab kutsika üle ja hoiab järgmise kutsika väljumisel neid kampsuni all soojas.

Tiine Athena kõhtu vaadates oli meil juba eelnevalt selge; kutsikaid on seekord vähe. Arvatavasti seetõttu, et paaritamine toimus natuke vara, Athena jaoks ei olnud veel õige aeg.

3.30 siis järgmine emane kutsikas.

Ning 4.10 siis viimane kutsikas - samuti emane.

Kõik kutsikad on nagu oodatud ka heledakarvalised ja Pille kogenud silma kohaselt väga kena välimusega. Ja väga aktiivsed, teevad kõvasti häält, keegi ei ole hädas tissi saamisega. Ning mis peamine, Athenaga on kõik korras ja tegutseb nagu kogenud emme.

Sunday, February 22, 2009

Ootame C-pesakonda

Skylinedog Rose Athena (Athena) + Remington Razzle Dazzle( Kauko)

Meie noorem emane kuldne Athena on jõulu ajal Soomes paaritatud inglise päritolu koera Kaukoga.

Athena on 2,5 aastane enesega rahulolev tasakaalukas emane..



Athena sugupuu.

Pilte Athenast.

Athena õed ja vennad.

Kauko on hea rahuliku iseloomuga tugevamat tüüpi hele koer:

Kauko sugupuu.

Kauko elab Soomes Mikkeli lähedal kennelis Golsett's , aga sündinud on ta Inglismaal Remingtoni kennelis.
Remington kenneli omanik Penny Gowland on tegelenud aretusega üle 20 aasta. 2006. aastal hindas ta Eestis erinäitusel kohtunikuna meie koerte tõule vastavust. Pille on ka ise seal kennelis viibinud 2007.a. kevadel. Siin on Pille pilte Remingtoni kennelist.

Meie kennelis on seni olnud kaks pesakonda - aastal 2006 ja aastal 2008
Mõlemad pesakonnad Athena emal Roosil.

Esimeses( A-pesakonnas) oli 7 kutsikat: 4 emast ja 3 isast. Need koerad on tänaseks üle 2 aasta vanad, Athena nende hulgas. Nende isa Wilson on hele ja ema Roosi tume, kutsikad tulid enamus heledad, üks isane (Apollon) ja emane (Aurora) on tumedamad, aga mite nii tumedad kui Roosi ise. Panime neile Kreeka ja Rooma jumalate nimed. Enamus neist on käinud vähemalt korra tõu erinäitusel spetsiaalselt selle tõu asjatundja hindamisel ja kõik nad on hinnatud suurepärasteks tõu esindajateks. Amor, Aurora ja Artemis elavad Tartus ja harrastavad agilityt. Kõige edukam on Artemis. Siin pildid agilityst. Ja Artemise võistlemisest.
Kõigil, kel sellest pesast tervis uuritud, on see olnud täiesti korras. Tänaseks on nad sellised.

Teine, B-pesakond on Roosil tumeda isasega. Kõik kutsikad on tumedad, kokku 9: 6 isast ja 3 emast. Need koerad said jaanuaris aastaseks. Nende nimed on vanade Keldi pühakute järgi, kuna tegemist ju vana inglise tõuga. Koju minnes olid nad sellised.
Praeguseks on nad suured koerad.

Athenalt ootame heledat C-pesakonda.
Peame oluliseks koerte kvaliteeti, seetõttu püüame valida aretusse koerad nii, et nende järglased meie kennelile häbi ei teeks. Tervise osas ei saa järeleandmisi teha. Garantiid ei ole kunagi, kuid pole ju mõtet teadlikult riske suurendada, võttes keskpäraste näitajatega koerad vanemateks.
Lisaks tervisele vaatame väga ka iseloomu. Oluline on, et ei koerad ei oleks arad, agressiivsed ega hüperaktiivsed, sest igal omanikul tuleb ju nende seltsis 10-15 aastat veeta. Sõpra valitakse ju ikka iseloomu järgi. Oleme jõudnud veendumusele, et iseloom on üpris päritav.

Saturday, February 14, 2009

Öine jälitus

Ülemöödunud nädal sai mõnel õhtul gröönudega vaid jalutamas.

Kuid pühapäevast alustasime jälle kelgusõite. Lumi maas, patt on talve mitte kasutada. Nüüd kinnitame Torbikut ja Silvat siiski ka kaelarihmade kaudu. Koerte ja rihmade segiminek on harvemaks läinud.

Esmaspäeva (või oli see teisipäev?) õhtul lähen üksinda sõitu, kuu paistab - võiks nautida kulgemist selle paistel. Aga mõtlesin, et pean ikka teadma - kui suur siis minu (90 kilo), kelgu ja kahe grööni koera kulgemiskiirus on. Tänapäevastel inimestel enam käekelli pole, vaatan mingi aja mobiililt ja paneme ajama. 10 minutiga jõudsime Pressi küla kohale (2 km), siis ots ringi - aga tükk aega (minut-paar?) läks segaduste peale. Häda kui edasi-tagasi marsruut ja tee kitsas - isegi kahte koera ei ole võimalik ringiratast ümberpöörata. Aga 10 minutiga jõudsime ka tagasi kojuvärava ette. Seega 12 km tunnis kiirus (umbkaudu, aega läks igasugu muude jamade peale). Arvatavasti, kui ise ei oleks nii äpu - siis 15 km tunnis olnuks reaalne. Ja arvestades seda, et eesti rakendissportlaste võistlusel Virumaal - oli kaheliste rakenditel viimased kohad kuskil ka sellise kiirusega (minu umbkaudne arvutus), siis võibolla on meilgi põhjust kunagi võistlustel osaleda.

Samas ma ei tea, kui palju teised rakendikajurid jalaga hoogu annavad jne. Igatahes kuu nautimisest ei tulnud midagi välja, koerad niipalju ei lõõtsutanud - kui mina koduvärava najal. Samas - arvatavasti on mul siiski harjutamiseks liialt raske rada; minnes kaks tõsist mäge (ja muidugi ka tagasitulles). Mind siiski gröönud nende otsa terve (suhtelist tõusu kuskil 8 m vähem kui 100 meetri pikkusel lõigul) tee vist ei veaks, jooksen kelgul järgi.

Mõned pisivead veel - paremale-vasakule käsklustest ei Torbik ja isegi Silva enam ei hooli. Minnes põrutasid Vastseliina poole (tükk aega tirisin tagasi) ja tagasi tulles tahtsid uurida naabripere tegemisi.

Ja eks Silva proovib siiski ka tagumist positsiooni hoida - hoolimata kaelarihmast tema kael vahetevahel kuskil Torbiku saba alguse joonel. Eks Torbik ole põhirügaja. Muidugi - kui laskumiseks läheb, siis ka Silva paneb galoppis. Kogenud koerana teab ta hoiduda kihutavast kelgust eemale. Laskumised on päris põnev tegevus, vahetult hetk enne allapoole suundumist - rebin ma tavaliselt kummikergpiduri vertikaalasendist maha ja tasasel maal ajan ta uuesti püsti kummipiirde taha. Kirke saab sõita koguaeg - kummilapats horisontaalasendis. Tema jalg mahub suusa ja lapatsi vahelt veel tõukama. Mina oma 46 numbrise saapaga seda teha ei saa.

Igatahes - olen väga rahul. Ometigi sain vahel isegi küüru selga võtta, kui kelk kipub kihutama. Nagu tõeline kelgurakendi boss.

Otsustasin siis Pillelegi näidata, kuidas minu koostöö gröönudega sujub. Ja et oleks nagu vaja ka uus kiirusrekord teha. Olen juba kogenud sõitja ja oskan eelmise korra vigu vältida.

Aga bossu tunne on petlik. Rakend on siis alguspunktis, koerad ka juhuslikult õiges suunas, rihmad sirged, kohmitsen mobiili taskusse, hüüan Kõu ja ... näpud mis olid valmis elegantselt kelku haarama - tabasid pimeduses vaid tühjust.

Torman lõõtsutades koertele järgi, aga kes see tuult siis väljalt püüab. Niipalju oli oidu, et tabasin seisatuda teede ristis, et kuhu siis koerad lähevad. Kas mööda maanteed Vastseliina või igapäevast teed pidi Pressi külla. Oehh - mingi kaugenev sahin Vastseliina suunas. Jooksen kodu poole tagasi - auto järele. Vastu jookseb Pille lõostatud Roosi ja Athenaga ning suunduvad teed pidi joostes omaette jälitusele. Tegelikult arvatavasti tänu Pille pidevatele hüüetele, siiski koerad mingi hetk seisatusid ja keerasid end juba kodu poole.

Aga see selgus mõne aja pärast, sõidan siis autoga Vastseliina poole, autolaternate valgel on õrnalt aimatav ka kelgu jälg (õnneks 1 cm värsket lund oli millalgi tulnud). Rakendil ei olnud palju puudu Piusa jõeni jõudmisest (pea 2 km meist), ka Pille oli jalgsi päris neile ligidale jõudnud. Igatahes koerad ootasid meid tee ääres süütu näoga, neil oli kõik korras.

Nojah - veel mõni päev tagasi olin ma imestanud, et kuidas lastel küll kelk minema läks. Ja kuigi lastele ma midagi pahasti ei ütelnud, siis siiski teadsin, et lapsed ei ole nii vastutustundlikud, kui kelgurakendi taga tegutsemiseks vaja.

Nüüd aga sain isegi kogeda, mida tähendab hetkeline tähelepanematus.

Friday, February 6, 2009

Jääkarud ja koerad mängimas

Istun arvuti taga ja kahjatsen, et ei saa kuidagi Virumaale rakendikoerte võistlusi vaatama minna. Samamoodi jäi mul Lätis käimata. Igasugu muud üritused samalajal. Võistelda muidugi samuti ei saa, aga vaadata ikka tahtnuks, palju neid kelgukoerte talveüritusi ikka on.

Otsin siis YouTubist grööni koerte rakendisõitude videosid.

Kuni satun minu arust haruldasele videole; kelgukoerad ja jääkarud mängivad omavahel. Soovitaks teistelgi vaadata seda klippi;

Polar bears and dogs playing

Tegelikult sellest? videost saadud pilte olin näinu nii mõnelgi grööni koerte kodukal, kuid millegipärast arvasin (ilma süvenemata), et tegemist koerte ja jääkaru võitlusega... ;

See pilt pärineb Rootsi grööni koerte tõuühingu(klubi) koduka fotoalbumist. Fotoalbumi leiab koduka vasakul poolel asuva menüü alajaotusest Övrigt ja selle all fotoalbum.

Inimene õpib kogu oma elu

Täna saime siis järjekordse õppetunni.

Gröönudele kelguvedu nüüd vist küll ei ole vaja õpetada. Nemad saavad sellega iseseisvalt väga hästi hakkama. Pigem peab ise õppima. Alati võib olla üllatusi, uusi kogemusi - ja tuleb vaid loota, et neist ise õpid.

Täna tuli siis Kirkele külla osa tema klassisõpru. Loomulikult siis rakendasime koerad kelgu ette. Aga juba enne seda, ei tundnud Silva ega isegi Torbik (siiski mitte eriti hullult) end hästi. Kilkav laste seltskond tekitas neis ebalust.

Aga rakendis oli Torbik ikka hästi tubli. Silva aga jälle kohati viilis. Egas midagi, panin siis nad ka kaelarihma pidi ühendusse ja Silva oli jälle tubli vedaja. Ja tundub, et Torbik on siis meil juba juhtkoer. Tegelikult - ei tea ma sest asjast midagi. Võin vaid oletada. Aga ikkagi on väga hea meel Torbikust. Kuus kuud, elus trakse näinud, aga minu arust tegija. Aga selge see, et mina ise tean asjadest veel vähe. Nõuka ajal oli reklaam telekas; "6 kuuga trammijuhiks". Arvatavasti, oluliselt lihtsam asi - võrreldes rakendikoerte teami töölepanekuga.

On mis on, mõnesaja meetriste lõikudega said kõik 5 last sõita. Muidugi, vahetevahel jäid koerad ka seisma. Aga lastekamba ja rakendi liikumistempo oli kiirem, kui minusugusel julgestajal.

Tagasiteel siis mäest alla laskumisel toimus pisike kukkumine (ise ei näinud pealt). Ja kelk ja koerad jäid siis omapäid veidikeseks (ei osanud ette hoiatada, et kohe tuleb kelk kinni püüda) ja sellest piisas, et rakend suundus iseseisvale rännakule. Kuskil 1,5 km oli kodu eemal, aga koertel tee selge ja enne ma neid ei näinud - kui koduväravas lõõtsutavatena ootamas. Koerad terved, kelk terve.

Monday, February 2, 2009

Tore kelgupäev

Olime gröönusid tükk aega tegevusetult hoidnud, vaid kolmapäeva õhtul käisime jalutamas. Aga pühapäeval läksime siis perega lõpuks kelgusõidule. Rakmete näitamine siiski Silvale esialgu entusiasmi ei tekitanud, läks igaksjuhuks kuuti. Aga kutsumise peale tuli kuudist välja ja siis ma rõõmustasin, et Silva saab selga need toredad asjad. Ja Silva rõõmustas kaasa. Siis ta veidike otsustas omaette seista, kui ma Torbikuga tegelesin. Aga läksin ligi ja panin temagi kelgu ette ja polnud midagi vastumeelset. Ja siis me seisime cirka 10 minutit ja ootasime ülejäänud peret, kes toas midagi tegid.

Nii et kui lõpuks väravast välja saime kruusasele autoteele, siis olin tõsiselt hädas, et koerad koos kelguga minema ei kappaks. Ei tahtnud astuda kelgujalastele (kruus kraapinuks-kulutanuks kelgu jaluseid-suuski) ja nii me kulgesime paarsada meetrit mööda kruusast teed - koerad ees, mina nende järel täiest jõust rihmadest kinni hoides- rippudes ja pidurdades kulgemas ning lõpuks kelk taga lohisemas.

Aga see pingutus sai ka lõpuks otsa ja panime siis Kirke kelgu taha. Täna olime sõiduteeks valinud suhteliselt uue teekese (Paloveere küla tee), koerad olid sellel harva käinud. Eks ehk ka seetõttu - vaevalt sai eest koerad lahti lastud, kui rakend kihutas minema.

Mahajääjad - Pille, mina longime siis piki teed edasi. Aga kuldsed kimasid ka rakendile järele. Oleme lonkinud pea kilomeetri, kui kuuleme eestpoolt hääli. Kirke ja koerad liginevad meie poole. Seekord katsetasin fotokaga videod teha ja seepärast saan vähemalt ühte klipi (teised mow klipid hiljem millegipärast täies mahus arvutis tööle ei läinud) näidata, kuidas Kirke ja gröönud sõidavad;



Millegipärast oli ka Roosi liitunud kelguveoga ja tükk aega kaasa jooksnud Torbiku ja Silva vahel. Ainult et ta ei olnud rihmaga rakendis ja tundis vist niisama jooksmisrõõmu teistega, kuni siis irdus kõrvale.

Aga tundub, et Kirke on tubli kelgutaja, vaid pidurdamis tehnikat peab ta vist veel lihvima. Muidugi - tee äärtes leidub suuri lumekamakaid, neist kelku mööda tüürida ei saa ja seepärast lendab kelk sinna-tänna veidike.

Lõpuks Kirke siiski ootab meid järele ja saame ise samuti kelku proovida (mõnesaja meetrised lõigud korraga). Pean tunnistama, et minu sõit oli ehk kõige kehvem, Pille sõit sujus hästi. Silva tegi minuga (korra ka Kirkega) trikke; Torbik võis küll üksinda ees rügada, aga Silvake vedas siidinahka või siis isegi keset kõige kiiremat liikumist - seisatus. Peame ikka veel edasi mõtlema oma tegemistes. Kõiki minu poolt tehtud vigasid, ei ole veel üles leidnud. Muidugi - koerad tuleb siiski ka kaelarihmasid pidi uuesti ühendada ja eks siis näis, mis saab.

Kuna väga kaugele täna ei tahtnud minna (tee peale jäänuks talu arvatavasti lahtise koeraga), siis nühime teekest edasi-tagasi. Kirke kurdabki, et temal võtab kõige rohkem aega üksinda olles, kelgu-koerte ümberpööramine teel. Aga eks nad saavad ikka lõpuks hakkama ja valmis uuteks lendamisteks;




Aga ega siis kogu aeg ei tohi koeri väsitada ja nii leiame siis nad meid järgi ootamas-puhkamas;

Lõpuks saab Kirke proovida, mis tunne on olla turistina kelgul;

Veidike siis ka ilmastikuoludest meie kandis. Pakasepoiss (vähemalt miinus 20 kraadi öösel) on kaunistanud meie aida akna;

Aga kevad ei ole enam kaugel, päike paista juba pikemalt ning katusele kogunenud paks lumekiht on moondunud lumepurikateks;


Muidugi, eks nende lumepurikate tekkes on siiski peamiselt süüdi meie ahjudes pidevalt võbisev tulelõõm ning poolik lagede soojustus.

Talv on karm. Meie lähinaabrid käivad ehk kord aastas omi valdusi ja hooneid üle vaatamas. Ning eile avastasin, et nendele kuuluval vanaaegsel rehehoonel (kuskil 30 m x 8 m hoone) on lumeraskuse tõttu pool katust kokku vajunud.

Sunday, February 1, 2009

Pisike kokkuvõte B-pesakonna piltidest

Tore on saada Roosi ja Leo kutsikatest pilte. Mis kutsikatest, loomulikult ikka aastavanustest tublidest koertest. Täna saadeti siis ka Bridgeti pildid Virumaalt;




Usun, et pildid ei vaja kommentaare. Bridget on parim sõber.

Kuna kõik pildid koertest hästi ühte blogikirjutisse ei mahu, siis viitan nüüd meile saadetud ja Pille poolt Picasasse kogutud B-pesakonna aastaseks saanud koerte eri albumitele;
Kõigepealt siis Bridgeti pildid.
Aga ka siis teised;
Bretty (Beatrix) pildid.
Brendani pildid.
Jami (Benjamini) pildid siin ja seal.
Baltheri pildid.

Ja lõpuks leidsin Kutsu.ee üles Betty (Berenice) pildid.