Sillamäe

Kunagi paar kuud tagasi sai pähe võetud, et peaks ikka sel aastal ka näitustel käima. Kui see mõte meil tuli, oli võimalik regada veel Tartusse ja Sillamäele. Muud näitused olid juba kas ära olnud või regamine läbi. Tartus sai Athenal juba edukalt käidud, kirjas oli aga veel Sillamäe. Otsest vajadust sinna minna enam ei olnud (SERT-e enam vastu võtta ei saanud), aga meie palumise peale oli ennast kirja pannud ju ka Athena õde Artemis. Artemis ei ole praktiliselt üldse näitustel käinud, seetõttu ikka Pille-Athena läksid ka kohale - Artemisele julgustuseks, eeskujuks.

Ja läks meiesugustel võsast tulnutel jällegi ülihästi. Ehkki seekord ei olnud meil Heinit ega Liviat koera näitamas, tulid Athena ja Pille emaste avaklassis serdiringi võitjaks. Ehkki SERTi vastu võtta ei saanud, oli Pillel ülihea SERT loovutada .... Artemisele, kes tuli avaklassis teisele kohale! Lõppkokkuvõtteks siis Athena oli PE2 ja Artemis PE3. Parim emane ja ühtlasi ka tõu parim oli juunioremaste võitja; Siimline's Xpert to Greenhill's.

Parimaks isaseks sai Heili koer Tenfield Tori alias Alvin (see oli temale ühtlasi ka kolmas vajalik sert "teel tähtede poole") - väga tore uudis, sest Alvin on meie suur lemmik.

Artemist esitles Lolita Tilga, kes ka trimmis Artemist näituseks - tuhat tänu talle! Eks Lolital oli üpris raske vist ringis, sest Artemis suhtus näituseringi kui agility rajasse - kus tuleks iseenese kiirust arendada koos kujutluslike agyliti elementidega. Aga hakkama nad said ja Artemise peremehel Ilmaril vist seekord igav ja tüütu ei olnud - vaadates näitust.

PIllel ja Ilmaril oli koguni nii põnev, et polnud aega piltigi teha, kuigi fotokas sai neile kaasa pandud...

Aga õnneks saime pilte Heililt. Siin aga Heili näitusekokkuvõte oma koduleheküljel.


Skylinedog Rose Artemis:


Skylinedog Rose Artemis:


Skylinedog Rose Athena:


Skylinedog Rose Athena:

K-klubi koertega Korneti kandis kondamas

Seda lund jagus siis 10-ks päevaks. Uuesti poriaeg. Koertele ei ole nagu õiget koormust pakkuda. Aga samas kunagi ammu Taavo ja Margo arutasid ja leidsid, et K-klubi peaks üle mitme aja tegema ka mõne matkakese. (K-klubi ei ole siiski Koerte klubi, vaid kaardiklubi). K-klubist võtsid siis laupäevasest matkast osa Pille, Pille K, Margo, Taavo, Aulis ning ka mõned koerad; Silva-Torbik, Roosi ning Lasse. Väljaspoolt K-klubi osalesid Brigitta ja Ahti. Retke initsiaatoriks-organiseerijaks-teejuhiks jne oli Margo, kes oli Korneti mägedesid läbinud rattarallyl.

Kornetisse jõudsime siis niimoodi; autoga Leoski - Haanja - Plaani - Luutsniku - Väike-Palkna ja lõpuks piiriäärne Pillardi küla (õigemini talu).

Sealt aga juba edasi jalgsi. Kohe oli meie ees Eesti-Läti piir;

Siis mõned talud - mets - järved - eramaa sildid.

Siis otse ees talu, koos talukoertega. Pöörasime paremale padrikusse, tuli mingi okastraat ületada, siis all oja, mille läbimine ilma kummikuteta oli problemaatiline. Pille K. isegi kukkus külili vette, aga sai sealt nii ruttu välja, et jäi kuivaks... Täpselt ei tea, sest ise ei näinud.

Osa meist ületas oja ühes kohas, teised teises kohas ja nii me lõpuks sattusime metsa vahel kahte lehte. Aga kaks kampa; Margo ja Taavo juhtimisel said siiski kokku lõpuks (Korneti külas). Aga algul Margo kamba juurde sattunud Lassel oli kogu aeg selge - kus tema pere asub (Pille ja Taavo), veidike passis meie juures, aga siis pani ajama (ja nagu selgus õiges suunas).

Korneti esimesed majad oli siis sellised;

Nägime siin ka esimesi lätlasi, aga ega me kellegagi ei suhelnud (väljaarvatud poemüüja Kornetis). Läti keelt ei oska ja ega inimesed siin sellise koerailmaga (päikest ei näinudki, kohati tuli vihma) eriti ringi ei liikunud. Kornetis pidavat isegi mõni eestlane või pooleeestlane-lätlane elama.

Seega kohalike inimeste juttudest-soovitustest me ei juhindunud, juhindusime siis kaasavõetud kaartidest ja gps-seadmest (mida omakorda uurisid Margo-Taavo). Ka kohalikud teeviidad olid meile siiski rohkem oletuslik info.

Iseenesest Korneti tundus kena külake olevat. Kõige huvitavam teele jäänud vaatamisväärsustest oli mingi park varemetega - ainult mõned üksiti seisvad kõrged korstna püstakud. Poe juures oleks peaaegu Torbikust ilma jäänud, panin Silva-Torbiku rihmaga posti külge - ise läksin poodi. Tulin tagasi - Ahti-Brigitta raporteerivad; Torbik libistas ennast sulpsti traksidest välja ja jalutas veidike... Uhhh. Nagu sellest vähe, järgmine hetk tegi Torbik seda juba minu nähes. Aga eks ta andis kätte, ju ta ei tahtnud saada Lätimaa esimeseks grööni koeraks.

Pood midagi erilist ei olnud, aga kaardiga sai maksta - eks siis ostsime mõned õlle-leivad. Aeg oli ka ise leiba pruukida, selleks keset kõledat ilma sobis mingi varjualune;

Tee kilomeetrid mööduvad märkamatult, inimesed puhuvad üksteisele lugusid kunagistest rännakutest (näiteks Ahti oma merereisidest) ja usutavasti kunagi edaspidi mingis teises kohas seletame, et ükskord kunagi Korneti kandis konnates juhtus, et ....

Aga ega midagi erilist siiski ei tunud juhtuvat, ahjaa eespool on mingi omapärane mäeke;

Tegemist on Korneti Linnamäega (Druska mägi), arvatavasti on tegemist kunagise võrokate kantsiga. Eks tegelikult kunagi see paikkond kuulus eestlastele. Ja oli isegi esimese Eesti Vabariigi Vana-Laitsna (Veclaine) valla maake, igatahes eestlasi elas siin rohkem kui lätlasi, aga siis britid otsustasid, et saagu sest maast Lätimaa.

Meie sihikindel kamp otsustas siis kasvõi hetkeks Korneti Linnamäe tagasi vallutada (tõsi küll Eesti lippu kaasas ei olnud). Margo jutust selgus, et tema on selle mäe otsas jalgrattaga käinud, et tegemist pidi olema mõnusa otserünnaku objektiga (muidugi kõige madalama käiguga). (pean tunnistama, et mina küll ei oleks jalgrattaga mäe otsa jõudnud). Aga jalgsi polnud probleem. Ja pealegi - minul oli küll kergem kui teistel mäkke minna - ikkagi kaks koera vedamas;
Mäe pealt oli muidugi mõnus vaadata, kuidas mahajäänud Roosi-Lasse ning Pille mäkke üles rühivad;

Lõpuks nemadki kohal, otse ees aga näeme sinavas kauguses Eestimaad;

Aga selle esimese mäe taga oli veel üks kõrgem koht ja kuna tuul vali siis ruttu alla. Minul läks väga kiireks laskumine, pidi koerte jõudu pidevalt pidurdama, korra panin märjal rohul isegi külje maha;

Aga siis oli edasi suht igav liikumine, tee ja mõned talud. OK - keerame siis otse põhja - Eestimaa poole tagasi. Mingi hetk annan koerad Brigittale vedamiseks, tundus et talle meeldis, igatahes nüüd ta sattus pidevalt meie kamba eesotsa kõndima. Ka Ahti kasutas kelgukoeri.

Kuskil suvalisel heinamaal laiub talu, võtame sellest mõnikümmend meetrit eemale jääva raja mööda-edasiliikumiseks, kui meid järsku ründavad talukoerad - aga need jäävad siiski seisma ja hauguvad niisama ja siis suundub meie poole Suur-Suur Hobune (OK - hirmul on suured silmad), aga hobune oli tõesti nii suur, et ei mahtunud digika kaadrissegi...

Uhh..., saime sest talust kuidagi eemale ning ohutus kauguses arutame, et miks küll lätlased talu kaitseks-valvamiseks lisaks koertele ka valvehobuseid peavad.

Senikaua kui inimesed arutavad toimunut, otsustavad koerad põõnata. Roosi puhkehetkel:

Ning Torbik ja Silva;

Aga üldiselt tundus see paik üleüldse ohtlik paik olevat, isegi kuusk on siin välgust tabatud:

Aga edasi siis turvalisema Eestimaa poole; Andsin koerad Brigittale vedamiseks

Tegime siiski veidi edasi-tagasi käigukesi ka. Gps arvas ühtteist kaardiga mittesobivat, aga Margo-Taavo siiski tuvastasid õige tee. Tegelikult ega midagi väga rasket ka maastikul orienteerumises ei olnud, sest igalpool siiski avarad vaated ja vaateid sai veel avardada vahel mõnest tornist;
Tõsi küll Lasse sattus ärevusse (suisa haukus murelikult) kui tema perenaine läks torni, ise Lasse redeli pulki pidi järgi ei saanud (agylitis selliseid asju ei õpetata).

Aga lõpuks siis viimane rännaku etapp, piki Läti-Eesti piiri;

Piiri ääres on väga kaugetest aegadest ka kivi hunnikud (kiviaiad?), need markeerivad ilusasti riikide piiri (aga ehk hoopis taluvalduste piiri). Üldiselt Lätimaa poolel on siiski rohkem avarust säilinud (pikemalt põllumajanduslikus kasutuses maa olnud), Eestimaa aga ehe mets;

Aga kõik hea saab kunagi otsa ja ca 4 tundi rändlemist ja 19 648 sammu (Pille sammulugeja kohaselt) läbitud, oleme Pillardi külas tagasi;

Aga puhkama saame jääda alles Leoskil. Ja kui oled väsinud, siis ei sega Brigittat soojal lesol lebades isegi mänguhimuline mops. Polly malemängu ootel;

Õhtu lõpetas soe saun, külm tiigivesi, jahe õlu ja kuumalt terav guljašs (Taavo poolt keedetud).

Kelgukoerad alustasid talihooaega

Juba eelmisest reedest saati saanuks kelgutada. Aga alustasime alles täna. Lõunast otsisin juba kelgu üles. Silvale aga millegipärast asi ei meeldinud - lõgistas hambaid, samas niisama talvistel jalutuskäikudel on nad väga head vedajad - mul on raskusi nende taga käimisega.
OK - panime Kirke kelgu taha ja saatsime Pressi küla poole teele;



Kirke pärastine kommentaar; "eeee... Äge oli, aga siiski võinuks veel kiirem olla".

Teine Tartu näituse päev

8. november ja uuesti pilgeni koeri ja Inimesi täis Tartu näitusehall. Tosi küll - kuldsete ringi asukoht on nüüd mujal ja ka kohtunikuks on meil hoopis härrasmees Portugalist; Jose Homem De Mello. Ning Monika ei olnud enam ringisekretär, vaid hoopis ringikorraldaja. Kõik muu oleks Nagu eile; Soome-Eesti-Venemaa-veidi ka Leedu koerte maavõistlus. Tundus et kõik eilsed koerad platsis + veel 2-3 uustulnukat.

Aga oli veel erinevusi - Nagu Monika täheldas; Täna on roosam päev - st roosasid linte (suurepäraseid) jagus koertele suuurusjärk Rohkem kui eile. Meile siiski päev nii roosiliselt ei alanud. Skylinedog St Castor (Nii nagu eile - ka täna esimene näituseringi mineja) ei saanud EAH-d, sai vaid suurepärase kirjelduslehe. Senikaua kui me kambakesi kirjelduslehte degusteerisime juhtus minu kogemuste jaoks haruldane asi - härra De Mello võttis aja maha ja tuli meile lahkelt seletama Nestori hetke näitusetulemusi. Kahjuks ma ise seda lugu ei kuulnud, näitusekirjeldust ka pole käepärast, seepärast ei oskagi kirjeldada - mis ja kuidas.


Aeg lendas kiiresti ja järsku oli Heini Athenaga siis ringis;

Ning siis tabas minusugust passiivset näitusevaatlejat tõeline hasart, sest et Heini-Athena koostöö sujus ja tulemused võtsid järjest kõrgemaid pöördeid. Pidin isegi Pillele seletama - Mis toimub, et Athena võitis emaste ava, ja nüüd on serdiring jaseal tšempionite rida ja seal Athena ja nüüd siis on ka juunior emased platsis ja nüüd millegipärast jookseb Heini Athenaga rivi eesotsas ja nüüd ta sinna jäigi pidama-seisma ja näe - parim isane Roy tuli ringi ja ... Ahh, kus siis Athena kohta?, Heini kohta Royga jooksmas ja Athena jookseb ka ja lõpuks koerad seisma ja kohtunik näitab Athena händlerile (ja Athenale) VSP rosetti ja koheselt Heinile (ja Royle) TP rosetti.

Fantastiline!

Niisiis - vasakul on Athena ja paremal Roy;

Kahju Ainult, et ma seniajani ei tea selle soome neiu nime, Kes Athena meie selle aasta tipppildiks paika pani.


Mõneti meenutab Tartu Näituse tulemus Soome Võitjat 2 aastat tagasi. Siis sai Tõu Parimaks samuti Roy ja emaste võitjaks oli Wilsoni tütar Jenna ehk Croisantin Lady Linchpin.
Ning Jenna händleriks oli Heini.

OK. Siin on siis Athena;






Ning Athena ja Pille - samal õhtul kodus, saagiks 3 rosetti;

Nii. Nüüd on Athenal 3 serti olemas, võiks äkki vermima Ch tiitlist unistama?
Aga eks see kõik sõltub siiski meist, et kuidas me suudame Athena varjusurma jäetud jahiinstiktid taas äratada ja ka vajalikud oskused õpetada. Kas meil jätkub selleks püsivust, tahtmist ja oskust?


Aga Athenal pole meie unistustest midagi, Tema tegeleb koheselt reaalse jahiga. Kuskil lauavirna all oli miski saakloom;

A-pesakond 3 aastane

Peale näitust otsustasime Heinile näidata kahte Wilsoni ja Roosi järglast; Lasset ja Loorat. Artemisega õnnestus Heinil kohtuda juba näitusel, seda aga hetkeliselt, kuna neil oli väljasõit maale.

Samaaegselt koerte vaatamisega pidasime maha ka nende sünnipäeva. Ikkagi 3 aastat A-pesakonnal. Kogunesime siis Lasse perenaise Pille poole. Athena Pillel oli lihtne Heinile tutvustada, et nüüd me oleme Lasse Pille pool.


Aga kõigepealt said koerad sünnipäeva puhul tordilt küünlaid puhuda;

Küünlaid oli seitse; 3 rohelist (Amor, Aristaios, Apollon) ja 4 roosat (Athena, Aphrodite, Artemis, Aurora). Koeri me ei pidanud õpetama, kuidas küünlaid puhudes kustutada. Pisike juhuslik sabaviibutus tordi kohal ja probleem oli lahenenud.


Muidugi meie neljajalgsed siiski torti ei saanud isegi maitsta, kahejalgsed istusid lauda ja pistsid koerte tordi ise nahka.

Aga midagi me siiski ka koerte heaks tegime; Heini trimmis nii Loorat;


kui ka Lasset;

Ja keda parajasti ei trimmitud, lebasid siis niisama või proovisid segadusi tekitada. Terve Pille pere oli koerte hoidmisega seotud;

Ja muidugi pärast traditsiooniline näitusfriikide üritus; koerad näituseseisakusse.

Siin siis Skylinedog Rose Aurora ehk Loora;

Rääkisime Heinile ka Loore jahisaavutustest. Ning väga muljetavaldavast liikumisoskusest.


Ja siin Skylinedog Rose Amor ehk Lasse;

Peab ütlema, et Heinile Lasse väga meeldis. Varasemalt oli ta Lasset näinud vaid piltidel. Tema hinnangul on Lassest kujunenud uhke ja ilus isane koer.

Muidugi, eks need tubased pildid nüüd kehvakesed said, aga tähtis on ju mingigi visuaalne kujuis meie kokkusaamisest - nende põhjalgi saab ühtteist meenutada.

Ja kuna kõiki koeri kohal ei olnud, siis seletasime Heinile veidike ka teiste Wilsoni järglaste juhtumisi-saavutusi. Meie inglise-eesti-soome segakeele juttu võinuks jätkuda veel kauemakski, kuid eks meil kõigil pikk ja raske päev ja vaja oli laiali minna; Heinit ootas ees pidulik õhtusöök oma võidukas Soome seltskonnas. Meil oli aga vaja jõuda oma Haanjamaa onnikesse.

Siiski lõpetuseks saime kohalolnud koertele siiski ka tõelise kingituse teha - Tartus on üks üüratu suur aed - kus ka koerad saavad vahel vabalt kihutada ja üksteisega mängida.

Athena, Satu ja Nestor.

Tartu näitusel me eriti pilte ei teinud. See on ikka väga suur töö - pildistada kõiki näitusekoeri ja pärast pead vaeva nägema - et ka nimed pildi juurde saaks. Ja kui ei ole peegelkaamerat, siis sisetingimuistes on isegi proffil raske häid pilte saada.

Aga kui vähegi võimalik - hea taust, segavad asjaolud puuduvad, valgus ka talutav ning koeri on kantseldamas proffesionaalid - näiteks Livia ja Heini, siis saab neid pilte isegi ehk ülearu. Suisa terve albumitäis.

Tegin siis väikse valiku sealt.

Skylinedog Rose Athena (Athena)...Skylinedog St. Castor (Nestor)...Skylinedog St. Cecilia (Satu)

Skylinedog St. Castor ehk Nestor;

Skylinedog St. Cecilia ehk Satu;

Skylinedog Rose Athena ehk Athena;

Esimene Tartu näituse päev

Viimati olime oma koertega näitusel eelmise aasta augustis. Päris pikk vahe. Igatahes Liviale tundus see juba imelik ning ta soovitas tungivalt siiski ka näituste vastu huvi tunda.

Ja tõesti, miks ka mitte. Tartu näituste regamine oli küll juba lõppjärgus ning osalustasu üüratu - aga samas üks kord aastas võib ikka ju osaleda. Kogemuste saamise mõttes ja eks ennast peab ka niisama näitama.


Athena oli poegimisest ammu kosunud (kutsikad juba 8 kuud), suvine karvavahetus ka unustatud nähtus, egas midagi - lähme proovime. Ja meie suureks rõõmuks olid Athena kutsika Nestori (Skylinedog St. Castor) omanikest Heigost ja Reginast;





.......saanud suured näitusehuvilised. Ja seda ilma meie erilise pealekäimiseta, sest ega siis hobisid saa vägisi kellelegi pähe määrida.


Tõsi küll, Nestor oli parimas pubeka eas ja näitusering oli tema jaoks üks tore koht, kus metsiku mustangina ringi hüpelda:





Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Meie kõigi õnneks oli kohal ka Heini kaugelt Kajaanist. Heini on ju Athena isa Wilsoni ehk Daily Rays Royal Sun Rise omanik. See et ka Heini saabub Eestisse ja just Tartu näitusele oli meie jaoks rõõmus üllatus (selgus peale koerte näitusele regamist). Heini oli nimelt siin oma händlerioskusi tööna rakendamas - kennel Majik`i tippkoera Roy ehk siis Royal Salute Du Pays De Boheme näitajana veteranklassis.


Igatahes Heini mõne sekundiga taltsutas Nestori ja tegi temast EAH saaja ja tõu parima kutsika tiitli omanikuks;





Igatahes - kohtunikul jagus kiitust ja vaimustust Nestorile ka eraldi suulise loenguna. Ja muidugi juhtis ta ka tähelepanu mõningastele asjaoludele, millele edaspidi tähelepanu pöörata (kiire kasvu tõttu ei olnud üks käpp kõige ideaalsem).


Aga siis tuli aeg Athenal koos Heiniga ringi minna. Jälle olime üllatunud, kuidas Heini tegi Athenast ühe toreda erksa koerakese. Tõsi küll, ühtteist jäi täna veel väheseks siin ringis.
"Ainult" hinne "väga hea" - mitte aga "suurepärane". Kohtunikuks oli täna siis proua Anne Tove Strande Norrast, kes jagas suurepäraseid vaid üksiti ja sedagi rohkem isastele. Tegelikult, eks igal kohtunikul on ju oma hindeskaala ja tüübieelistus. Seekord Athena tugevus ei olnud soosituim omadus. Lisaks olid ka Athenal ka mõningased vead - midagi olla häda jooksus, kuskilt kohast võinuks kõhnem olla. Aga muidu kõik very.... Niisiis, hoolimata kõigest - meie hindasime kohtuniku suurepäraseks.


Aga lisaks oli näitusel veel koos Liviaga ju ka Satu ehk Skylinedog St. Cecilia - tõsi küll - ainult turistina. Aga usun, et Satul oleks lööki olnud ka näituseringis;

Egas midagi; lõpuks hõivasime näituse tühja peaplatsi ja jäädvustasime Athena ning tema kutsikad Nestori ja Satu (kahju, et Milla puudus) koos ühele pildile;

Kui juba jutt koerte veresugulusele läks, siis on kuidagi kujunenud, et ka ühise liini koerte omanikud ning kasvatajad suhtlevad tihedamini. Näitust vaatamas oli ka Wilsoni kasvataja Helena Varjamo (kennel Daily Rays), kes siis jagas omi kogemusi meilegi.


Ja muidugi oli kohal ka Monika (Athena vanaisa Jake omanik). Temal aga aega ei olnud jutuajamisteks, sest oli hõivatud ringisekretäri pingelisest paberitega tööst;





Monika abi olime saanud juba varem. Athena selle nädalavahetuse suurepärase kasuka trimmijaks oli ju Monika. Tõsi küll - eks ta nende meie A-pesakonna Tartu koertega (+ Athena) hädas ole pidevalt - jääkarude trimmimine ei ole kõige kergem töö.


Meie jaoks näitusepäeva siis lõpetasid mõningased lõppvõistlused, Nestor ja Heini kõigi tõugude parima kutsika valimistel kuhugi küll ei jõudnud, see eest veteranide lõppvõistlus pakkus tõelist kaasaelamist. Heini ja Roy saavutasid parima veterankoera tiitli;