Berenice kahe aastasena

Kutsu.ee-s olid pilte Skylinedog Rose Berenice`st ehk Bettyst enne kahe aastaseks saamist. Valisin mõned siia välja.



Ja otsisin mõningased kutsikapõlve pildid üles.

Kahe aastane Balther

Mõneti on saanud traditsiooniks, et meie omaaegsete kutsikate tähtpäevade puhul saadetakse meile pilte tänapäevast.

Saabusid siis 2-aastase Baltheri pildid:



Otsisin siis mõningased pildid Baltherist kutsikapõlves:

Meenutusi kahe aastaseks saanud B-pesakonna kutsikatest

29.01.2008.a tulid Roosil ilmale 9 vahvat kutsikat; Balther, Barclay, Beatrix, Benedict, Benjamin, Berenice, Brendan, Bridget, Bryan. Nüüdseks siis kaheaaastasteks saanud koertel on enamikel nimedki teised, aga meile on nende tegemised-iseloomud esmajoones meelde jäänud kas lõngast kaelapaela värvi või B-ga algavate nimede järgi.

Aga meenutaks siis lühidalt ka tollaste piltide kaudu. Kutsikad olid algusest peale hästi elujõulised ja ühtlaselt tegijad Roosi kallal piima otsingutel:


Muidugi, eks ajapikku selgusid ka kolmekorruselise kutsikakuhja pealmised isendid:
Lisatoitu hakkasid nad aga võrdse aplusega sisse pistma:
Ja esimesed sammudki tegid nad nagu üks mees:
Ning söömisest ja magamisest vabal ajal tegeleti sõbralikult üksteiselt mõõduvõtmisega:

2008.a aasta talv eriti lumerohke ei olnud, nii et märtsialguse viimased sünnikodu päevad mõõdusid vabalt ringi tormates ja veidi tüdinenud Roosit kiusates:

Eesti keelsed blogid kelgukoertest

Kelgukoertest blogivaid eestlasi on vähe. Teadsin vaid Maria Kupinskaja blogi - tema seiklusi Alaskal ja Teravmägedel.

Siis olin leidnud veel mõned blogid, kus blogija on jutustanud ka oma kelgukoerast. Näiteks "Pärnakas ja maailm" blogi ning Marko Kalduri blogi. Ning muidugi on ka kelgukoerte webilehtedel päevikuid, väga hästi kirjeldatakse kelgukoerte (esmajoones samojeedi koerte) tegemisi Põhjatähe kenneli koduka "Koerapäevikus". Ning ka märksõnaga leiab blogidest ühtteist, näiteks Priit Salumäe blogis.
Ka oma elus kokkupuuted kelgukoertega on leidnud kajastamist näiteks Oliveri blogis.

Nüüd leidsin aga veel huvitavaid eesti keelseid blogisid kelgukoertest;
1. blogi Soomest; IT`S GETTING SNOWY...

2. Marilini blogi Alaskalt; See seletab kõik. Kusjuures laiast maailmast kelgukoerte blogisid otsides, panin oma esmasesse blogi nimekirja Zoya's Kennel Journal blogi. Nüüd siis avastasin, et ka Zoya on oma blogis maininud ja kiitnud Marilini tegemisi oma kennelis.

Minu arust on tähelepanuväärne, et niivõrd paljud noored eestlannad otsivad seiklusi näiteks mujal maailmas kelgukoerte eest hoolitsedes.

Siinjuures pean ära mainima, et ka minul on üks tore kunagine (koos olime kunagi näiteks talimatkal Ülem-Angaraa mäestikus Siberis) matkakaaslane nimega Anne, kes tegeles samuti kahel hooajal kelgukoertega Alaskal. Tõsi küll - siis veel ei blogitud (eelmise aastatuhande 90-ndate alguses).

Tegelikult internetis eesti keelset kelgukoerte alast infot otsida on raske, sest et teleseriaal "Kelgukoerad" on ikka esmane otsingutes. Seriaalil isegi ju oma blogi. Tore on see, et selles blogis on partnerina nimetatud kennel Hellekantrit.

Eks see TV-sarja "Kelgukoerte" nimetus tekitab inimestes siiski ehk huvi kelgukoerte vastu ja see on ülimalt positiivne. Kas või seetõttu, et otsitakse kelgukoertest arvatavasti üpris kaugete blogijate poolt üles infot ja midagi juba teatakse (näiteks nagu Virgo Kruve blogis).

Reppo Race

Veel reede õhtul ei olnud ma kindel, et osaleme esmakordselt toimuval Mutimuudi kenneli poolt korraldataval Reppo Race`l. Ikkagi maru külmad ilmad.

Laupäeva hommikul kell 7 on interneti järgi Võrus - 29 kraadi külma (oma maja termomeetrit me ei usalda - valetab). Aga meie pere naised: Pille ja Kirke on täis minekulusti ja mis minulgi üle jääb, hakkan palavikuliselt asju koguma - mida kaasa võtta.

Esimene tõsine takistus - auto pagasiluuki ei saa lahti, egas midagi föönitan seda ja siis saab kelgu sinna sisse toppida otsa pidi. Aga aega kulub ka teistel, pakasekindlad riided vaja leida jne. Lahkume Leoskilt ajagraafikust tund hiljem.

Uus takistus - juba kella 8 ajal on blokeeritud pääs Haanjasse, mingi talvine autoralli algamas. Hullud inimesed - sellise külmaga rallitamas... OK - sõidame x kilomeetrise ringiga.

Ja siis - Torbikul öögib eilse sealiha auto sisemusse.

Koristame ja istume siis autos ja arutame, et algus ei ole jälle paljutõotav meie järjekordsel koerteüritusele minekul. (aga alati on nii olnud, et kui ei loobu, siis läheb kokkuvõttes ülihästi).

Ega teeolud ka kõige lõbusamad olnud, Mustla linnast läbi ei lasta, sõidame mingit vallide vahelist põlluteed - nii et auto kelgutab ühest teevalllist teise poole teevalli. Vahva.

Risti läbi Eesti Torisse sõites praktiliselt ei kuskil pole teid kruusatatud. Ainukene kruusatatud koht Eestis vaid meie maja esine tee (Haanja - Vastseliina) - ja see kruusatus on meile suur takistus koertega kelgutama minnes (et jõuda külavaheteedele).

Egas midagi - helistame Ain Reppole ja teatame, et jõuame kella 12-ks kohale (pool tundi peale kava kohast stardi aega). Aga meiega arvestati - ja alles peale meie saabumist, mindi siis stardijoonele.

Kuna võistlejaid just väga palju külma ilma ja mis iganes pärast kohale ei olnud tulnud, siis oli selline korraldus hõlpsasti läbi viidav. Muidugi kohal oli siiski üpris palju koertespordi huvilisi pealtvaatajaid.

Aga julgen ütelda, et toimuv üritus on mõneti Eesti rakendispordi ajaloos tähelepanuväärne. Kohal olid kõik neli FCI poolt tunnustatud põhjamaist kelgukoera tõugu. Lisaks muidugi Mutimuudi alaska huskyd. Teisi osalejaid koeratõuge ei olnud. Seega ometigi on kindlalt selge põhjamaiste koerte teatud eelis talvisel rakendispordil - neid ei sega käre külm.

Aga mõned pildid siis osalenud koertest (läbi külmuva fotoka).

Samojeed koer suusaveos:

Pean veel lisama, et tore oli vaadata neid valgeid karupoegi lumes kimamas.

Siin aga kiired siberi huskyd suusaveos (sellest aastast pidi ka kahe koeraga suusavedu võistlusala olema ametlikult ESDRA süsteemis). Muidugi - kiirete koerte taga peab olema ka kiire suusataja ja tegemist ongi eelmise hooaja rakendisspordi lumeta alade karikasarja "Baltic Cup Dryland" võitja Ülle Aaslav-Kaasikuga.

Kuna võistlusel läbisid kõik osavõtjad (hoolimata koertearvust - kelgust-suuskadest) 4,2 km pikkuse ringi, siis sellest paarist (triost) selgus ka parim päeva ringiaeg - täpselt 8 minutit.

Ning muidugi olid rajal ka alaska malamuudid:



Ning stardis siis kennel Skylinedog grööni koerte esindus - Bamse-Torbik ning koerajuht Kirke:


Ja peab tõdema, et Kirkel läks esimene sõit ülihästi. Isegi jõudsid eespool startinud rakendile järele, aga mööduda ei proovinud. Meil oli Kirkele eelnevalt antud karm käsk - kui rajal teiste rakenditega kokkupuutud - siis ära tee mingeid omapoolseid möödasõidu üritusi - suru pidur lumme ja oota olukorra lahendust (kartsime et meie Bamse ja teiste rakendite isased ei saa üksteisest sõbralikult mööda).

Pilt siis rajalt, tagumine rakend on Kirke poolt juhitav:

Ning kohe-kohe on päästev finišijoon, sest omakorda Kirkele on järelejõudmas Ülle siberi huskyde paar:

Esimene 4,2 km pikkusele ringile kulus siis Kirkel 11 minutit ja 58 sekundit. Oletada võinuks, et ehk saanuks veidi kiiremagi aja - kui oleks kogemusi möödasõitudest.

Aga tähtis on edukas rajaläbimine ja sellest saadav rõõm:

Võistluste vahel aga kihutasid rajal ringi alaska huskyde 8-ne rakend (loomulikult Mutimuudi kenneli koerad):

Aga rahval oli võimalus lisaks kelgutamisele, tegeleda veel ühe "rakendialaga?", ehk siis sõita saanis:


Vahetult enne kella 3 ajal algavat teist sõitu, toimus eesti rakendispordi ajaloos jälle tähtis sündmus. Raskusvedu koeraga. Raskuseks pidi olema vähemalt 150 kilo (usun et rohkem) kelgul ja see kaal saavutati siis kolme näitsiku kelgule panekuga. Kuna sellist asja elus näinud ei olnud (võibolla mõnes mängufilmis ehk kunagi), siis ei osanud me peljata ja rakendasime siis Bamse esimese võistlejana kelgu ette:

Ja peab kiitma Bamset, rebis koheselt kelgu kohalt ning läbis 30 meetri pikkuse rajalõigu 15 ? sekundiga. Oleks veel ehk edasigi põrutanud.

Tõsi küll, pildile nüüd liikuvat Bamset ei jäänud, sest pildistaja Pille unustas seda rassimist vaadates pildistamise. Aga esikoha Bamse saavutas.

Aga võistlus kulges omasoodu edasi ja saatsime Kirke siis teistkordselt rajale:



Teine kord läks raja läbimiseks pikemalt aega, kui esimesel lõunasel sooritusel:


Koerad olid eriliselt härmas lõpetades:

Ning Kirket enam naerunäol pildistada ei saanud, sest et... kohutavalt külm oli tal sõita. Olime ligi tund aega väljas starti oodates veetnud (Bamse sooritus ka samalajal) ning seda peamiselt varjulisel alal (temperatuuri ei teadnud, kell 11 olla kohapeal olnud - 23 kraadi) ning kohe sõitma hakates Kirke enam ei suutnud isegi jalaga hoogu anda külmavalude tõttu. Aga raja ta vapralt läbis!

Aeg siis 13 minutit ja 6 sekundit (seega on vist tegemist ajaga, mida koerad ise omaette saavutaks raskusega sõites). Aga kahe ringi aja liites, saavutasid Kirke ning Bamse-Torbik ikkagi esikoha kaheste kelkude seas.

Aga õnneks pääsesime siiski koheselt sooja rakendispordi keskuse saali. Saal on kaunistatud ajakohase koerandusliku ekspositsiooniga, kuid nagu koeraüritustel tavaks võib siit leida ka elavaid kaunistusi - pole midagi ilusamat, kui lamav samojeedi koer.


Aga päeva lõpetuseks toimus ka autasustamine ning Kirke ning meie gröönud tänane päev sai tunnustatud diplomi, šampuse (seda Kirke ei andnud), 20 kilose Josera Economy söödakrõbuskikotiga:

Ja seda kõike siis kahekordselt, tänu Bamse võimsusele raskuse veos.

Aga veel veidi autasustamistseremooniast:


Aga kuidas õhtu edasi kulges, seda me ei tea, kihutasime minema - sest vaja teise Eesti otsa jõuda.

Ning kell 9 õhtul olime kodus ning ülirõõmus Silva tervitas oma väsinuid ja vapraid karjakaaslasi Bamset ja Torbikut.

Meie aga vaarusime tuppa ja jäime imetlema Reppo Race auhindu:

Mopsid linnukoertena

Blogin parasjagu, kui minu õde Merike otsustab mulle saata linke Interneti avarustest. Kunstnikuna saadab ta muidugi infot kunstist. Ja mitte igasugusest kunstist. Seekord siis "linnukoerte" kunstist.

Ning muidugi on mopsid sellised erilised olendid, kes pälvivad kunstis kujutamist ka linnukoertena:


Pilt on pärit kunstnik Emily Valentine 2008 galeriist. Ka teistel aastatel on kujutatud erinevaid koeri (ja teisi loomi) tema kodukal.

Kunstniku tegevusest-mõttemaailmast on juttu ka venekeelses kultuuri blogis.

Kirke klassikaaslased, pisike fotosessioon.

Kirkel olid külas klassikaaslased Berit ja Evelin. Usaldame Kirket ja saatsime siis lapsed kelgutama. Muidugi koos kelgukoertega. (vahepeal on kelgutamises 10 päevane paus olnud jooksuaja tõttu).

Aga ikka juhtub igasugu asju. Lapsed olid juba kaugel, kui hoopis teisele teele jalutama suunduvast Pille ja Roosi-Athena seltskonnast - pani Roosi plagama lastele-kelgukoertele järele. Roosi ja seltskond said siis kokku, kelgurakend läks sassi ja Kirke asus puzzlet kokku panema. Juhtus aga, et hetkeks sai Bamse kahepoolsetest kütketest lahti rakendatud ja kasutades hetkelist vabadust suundus iseseisvalt ümbruskonda uurima.

Parasjagu jõudis kohale ka Pille, kes siis jäädvustas iseseisvalt Haanjamaaga tutvuvat Bamset.


Aga hoolimata sellest, et Bamse eesti keele oskus ehk veel niru ja "siia" käsklust ei tea, ta kätte saadi ja uuesti tööle pandi.

Ja nii sai iga laps oma kelguretke jätkata:


Ning mõnikord oldi isegi kolmekesi kelgul - keegi istus kelgu peal ning tagapool kaks last andsid oma kelgujalase poolt korraga hoogu:

Kasutades kena talveilma, sai proovitud jälle Torbikust mingit seisupilti teha. Mitmekümne pildi peale ideaalpilti ei saanud. Küll aga sattusid kaadrisse vahel teised gröönud ja nii mõnigi pilt sai hoopis päris kenakene. Näiteks Bamsest:

Kui tahaks saada paigaloleva koera pilti, siis paigaloeku saavutamiseks on meil eriline ankur - suur veisekont:
Tõsi küll, see paigalolek on ju paigallamamine - mitte aga paigalseisak.

Tavaliselt on koerad pidevas liikumises ja neid tervikuna kaadrisse jäädvustada ei õnnestugi:

Sihid neid fotokaga- seepeale on aga kohal üks suur koerapea, kes küsib: "Ja mida teile?"

"Selge, selge - tahate pildistada. Ja miks ka mitte." Ning Silva suunab uhkelt oma pilgu pildistajasse.

Purustused

Gröönude jooksuaeg on nüüd läbi ja aeg oleks silmata purustusi, mis kaasnesid Bamse ning Silva-Torbiku eraldamise pärast. Saunaukse (õigemini kunagine aidauks) välilauad on üpris räsitud, olin ka kaitseks lauajuppe uksele kruvinud - kuid eks neidki tabas sama saatus.

Katki oli ka saunaaken.

Lisaks on meie majaõue piirav aed kannatada saanud. Seda eriti värava puhul, kust maapinna ligidasemad puust osised on mitmes kohast läbi näritud. Siin aga olid tegijateks pisemat sorti isaskosilased ümbruskonnast.

Mõnetise järelmina jooksuajast kaasnes ka teisi purustusi. Tegelikult olin siin ise hooletu. Mingi hetk oli mul Bamse kaelarihm kuskilt valest kohast keti (mis hoidis teda sauna küljes paigal) külge kinnitatud. Selle tulemina - venis kaelarihm välja ja kui Bamse-Silva-Torbik alustasid uuesti oma ühist elu oma aedikus, siis unustasin tähelepaneku lõdvast kaelarihmast ning tulem oli siis selline:

Seda ma muidugi ei tea, kuidas rihm Bamse peast ära sai ja oletatavasti alles siis läbi näriti.

Huvitav on see, et Silva on oma rootsi kennelist saanud oma kaela kaasa kaelarihma - mida kätte ei saagi mingi regulatsiooni teel. Ainuke võimalus - peaks rihma katki lõikama.

Kuldne suusavedu

Kirke ja Pille käisid täna suusatamas. Kuna gröönud on juba mitmendat päeva saunaruumis kinni, tuli suusavedu ette võtta kuldsetel, sest ilma koerte abita ju keegi suusatada ei viitsi. Kirke ja Athena käisid juba eile sõitmas ja olid tänaseks moodustanud hästi toimiva tiimi. Pille ja Roos on juba vana kokkuharjunud paar, aga kiiruse poolest jäid nad Kirke-Athenale sellegipoolest alla. Kirke on lihtsalt nii kerge ja osav ja Athenal on nii kange tahtmine minna.



Siin on Kirke koeri hoidmas, niikaua kui Pille kaunist loodust pildistab.

Kirke-Athena ergas tiim:


Aga ka Roosi ei vedanud seanahka, vaid hoolsalt Pillet.


Kirke mööda kihutamas: