Kapten Flindi esimene merereis

Liya saatis meile Flindi tegemistest pildid. Tegemist oli Flindi esimese merereisiga paadis. Aga sellest hoolimata pidas Flint ülal ennast paadis, kui tõeline merekaru ja kapten Flint.

Aga esitan siis Liya lühikese loo kirjelduse:

"Olime paar päeva maal ja Flint käis kalal. Väikese aerupaadiga läksime ja üsna korralikult loksutas ka. Algul oli ta kerges segaduses, et mis nüüd saab, aga ei mingit paanikat. Mu eelmine koer poleks isegi surma ähvardusel mingisse paati astunud. Flint hakkas end üsna ruttu juba päris ülbelt tundma. Ronis üle istmete ja uuris, miks see vesi niiviisi mööda lainetab. Igaks juhuks hoidsin koguaeg rihma, et kui ta peaks otsustama ujuma minna siis saan paati tagasi tirida. Laine oli üsna tugev ja ujumisega oleks ta hätta ka võinud jääda. Paadis laperdavad kalad tundusid algul huvitavad, aga mõne aja pärast jätsid üsna külmaks. No võib-olla ta mõtles, et mida te siin jamate-sööge ka krõbuskeid. Õemees kellega ma kalal käisin oli ka üsna vaimustuses Flinti äärmisest rahust. Ei mingit paanikat uues olukorras. Saadan sulle ka mõned pildid sellest kalalkäigust, aga kõige paremaid võtteid ma muidugi teha ei saanud. Ülar seisis püsti ja vaatas võrke, Flint seisis tema jalgade juures ja imetles, mis tuleb. Minul kästi aerutada, sest muidu oleks paat kivide otsa triivinud. Fotika võtmiseks kohe üldse aega ei jäänud. Pildistaja paadis oleks ka pidanud olema."

Luunjas Satu jälle edukas

Pühapäeval Luunjas oli Livial ja Satul jälle edukas näitusepäev.

Ise kohal ei olnud, aga Pille oli pildistamas, seepärast saab vähemalt omi pilte postitada.

Edukas oli päev seetõttu, et Satu oli järjekordselt parim juunior emane koer. Ning sai loovutada oma serdi järgmisele koha saavutajale.

Emaste valikus saavutas Satu kolmanda koha.

Aga see pilt meeldis mulle seepärast, et ringijooksudes võis tunnetada tõsist sportlikku kiirust. Ja seda mitte ainult kuldsete ringis, vaid ka tagapoolses ringis käis tubli koera näitamine.

Väimelas - nii ja naamoodi.

Kunagi olime registreerinud posu oma kenneli koeri Väimela rahvuslikule näitusele. Ikkagi pea koduõue tuuakse ju üritus kohale.

Aga teadvustasime - et näitus kohe-kohe käes - alles möödunud pühapäeval. Olime näituseks ettevalmistamatud. Eriti gröönudega olid lood kehvad, samas mops Polly pärast me ei muretsenud - oma elurõõmsa-energilisusega suudab ta näituseringis ka kogemusteta händleri õigesti liikuma panna. Aga Bamse oli suvi läbi aedikus vaid rasva talletanud talvehooajaks - ja oli isegi minu jaoks ülekaaluline. Lisaks ei olnud ma leidnud põhjust, et harjutada temaga liikumist kaelarihma kaudu - et veokoeral peaks traksi veost ehk piisama. Ning kaasa võetavad kutsikad - olid ka metsiku mustangi staatuses. Davist olime siiski paaril korral rahva sekka vedinud, aga Esme oli selles suhtes suisa vaeslaps.

Harjutasime siis mõnel järgijäänud õhtupoolikul liikumist. Mina Bamsega, Pille gröönu kutsikatega. Eks se üks kividel-kändudel koperdamine oli. Bamse rebis edasi mööda teed - et rahuldada oma rännuhimu. Kutsikatel käisid eri näituseelemendid vahelduva edukuse-edutusega. Kui Davis oli seismises hea, siis liikumises kontaktitu ning omatahetsi liikuv. Esme liikumise kontakt oli tore, aga eks ta vahel hüples - ning seismises oli püsimatu. Aga mõni teinepäev oli neil kõik vastupidi. Ning kõigil koertel muidugi nina maas, aedikust võõrad põnevad lõhnad ju igalpool. Lisaks ei kasutanud me väljaõppes maiust - usutavasti oleks siis areng kindlam olnud (aga meile eriti ei meeldi näituseringis koera sööta ja aega oli napilt, et katsetada eri asju).

Aga mis siis ikka. Laupäeval olime isegi tükk aega enne ringide algust kohal. Päev oli palav, koeri meil palju kaasas, needki raskesti käsitletavad kohati (kutsikatel õnnestus algul isegi kaelarihmadest vabaneda). Õnneks lisaks minule-Pillele-Kirkele lisandus näituseplatsil abijõud - gröönu kutsikate fänn club - Hanna ja Mona ning Mona isa. Ning kui Livia ja Alo kohale jõudsid koos Satuga - siis läks meie elu päris muretuks.

Niisiis - 3 ringis oli kohtunikuks proua Maret Kärdi. (hindas lisaks meie gröönudele ka kuldseid, seega oli hea laagris olla ühes kohas).

Kuna Davisel ja Esmel oli näitusedebüüt, siis enamik pilte tollest päevast ongi jäädvustatud neist.

Pille siis ringis Davisega. Ütleks, et suht hästi läks. Liikumine, seismine.

Esme händleriks näituseringis hakkas Mona. Muidugi kuskil pool tundi sai ka näituseliikumisi talle ja Davisele õpetatud - ka Monal oli näitusedebüüt. Tublilt esines. Jäime rahule.

Tundus et ka kohtunik jäi rahule, pealegi ringis ette tulevad vimkad on siiski kutsikatele andestavad. Igatahes - kutsikaid hinnati väga perspektiivseteks ning kurvastada tuleb vaid selle üle, et selliseid samasuguseid perspektiivseid kutsikaid on meil aedik täis. Kas me ikka jõuame ja suudame neid demoda ka näitustel?

Ahjaa - Davise ja Esme puhul ei olnud tegemist isegi veel kutsikatega, vaid beebidega (said just 5 kuuseks) - kellel pärastisele võistlustele veel asja ei ole.

Igatahes Davisel ja Esmel läks ülihästi. Eriauhinnad mõlemale.

Ja kuna keegi peab kasvõi karvajagu näitsutel parem olema, siis seekord langes tõu parema beebi auhind Davisele.

Seega meie teada oli Väimela näitus nüüd esmakoht - kus Eesti näitustel demoti eesti päraseid grööni koeri.

Edasi aga meil niivõrd hästi enam ei läinud. Bamse ei olnud siiski veel näitusekõlbulik - liialt palju rasva. Kohtuniku hinnangul olid grööni koera kohta Bamsel liialt madalad jalad ja pikk kere. Bamset näitas Pille ja minu arust sai ta väga hästi hakkama, eriti kuna eelnevatel päevadel ta ei olnud üldse Bamsega liikunud (kuna Pille oli üksvahe jalarebendi pärast suisa liikumisvõimetu ja enam-vähem alles nüüd oli paranenud, siis kartsime et Bamse jõud võib liiast olla). Paaril korral leiutas Bamse uue triki (millega me varem ei olnud kokku puutunud), istus seisakust suisa maha.

Arvestades asjaolusid, siis hinne väga hea oli siiski väga hea.

Aga Polly puhul olime sügavalt mööda pannud. Isegi algajatel näitusehuvilistel sellist eksimust ei tule - nimelt õnnestus meil Polly registreerida noorteklassi, aga nagu näituseringis järsku selgus - oli Polly veel juuniori eas (paar kuud mööda). Ka kohtunik proua Natalia Sedõhh (Venemaa) kurvastas selle asjolu selgumise puhul, juunioride näitamine oli juba möödas aga samas Polly olevat hetkel kohal viibinud mopside seas väga konkurentsivõimeline olnud.

Aga siiski ühtteist väga rõõmustavat ka oli. Nimelt kohtunik siiski kirjeldas Pollyt ning Polly näitamisega oli ametis Kirke. Tema näitusedebüüt (aastaid tagasi kuldsete erinäituse eelses matchshows siiski ta oli ka ringis), mis läks ülihästi.

Livia ja Satu etteaste oli muidugi kindlalt suurepärane, kohaks juunior emaste kolmas. Suve hooaja hakul oli Livia Satu hulgalistele näitustele kirja pannud, nüüdseks sertide tagaajamise vajadus oli juba möödanik - aga samas - miks ka mitte oma aega veeta edasi näituseringides. Seepärast on Satud ootamas ridamisi veel näitusi ja eks näis - kuidas neil läheb - sest et päevad pole vennad ja kohtunike eelistused on erinevad. Igatahes - Livia arvates oli Satu oma karvahülgamise lõppstaadiumis ja eks edaspidi ole huvitav näha, mida arvatakse rohkema karvalisest Satust.

Aga ega näitus seisne vaid koera ringidest. Põhimine aeg läheb ikka passimisele.

Siin on siis gröönde huvilised Mona ja Hanna koos Kirkega einestamas. Kuna palav ilm oli, siis koerad said pidevalt juua.

Sellises palavas roiutavas päevas oli suur oht, et koerad võivad unarusse jääda. Aga teades Alo kindlat kätt autorooli taga, siis polnud kahtlustki - et ka koerterihmad on kindlalt koeri paigal hoidmas. Alo võttis ette ja minu teada esmakordselt katsetas ka koera juhtimist näituseringis. Tõsi küll, hetkeks tühjaks jäänud ringis. Aga asi seegi.

Igasugu kogemusi sai sel päeval. Seega tore päev oli.

Floyd Saaremaal

Tundub, et saarlastele meie isased kuldsed kutsikad meeldivad. Seetõttu oli Pillel võimalus ühe reisu kestel näha ka meie viimase pesakonna pesamuna - Floydi.

Kuna see blogipostitus on natuke sündmustest hilisem ja asjaosaline Pille ise on hetkel Rootsis, siis ei julge ma nüüd omapäi Floydi elust pajatada. Äkki eksin mõne faktikese vastu.

Aga las siis pildid kõnelevad Floydi elust. Toredad pildid - tore elu.

Barclay

Igast pesakonnast on mõned kutsikad, kes on erilised lemmikud. Aga mõnikord nad satuvad 7 maa ja mere taha ning võimalusi kohata neid uuesti on väiksed.

Õnneks meie B-pesakonna kutsikatest sattus Barclay vaid ühe mere taha - Saaremaale. Ning Pillel ja Kirkel oli võimalus Barclayd ja tema pere külastada.

Taaskohtumine:

Barclayst on kasvanud võimas ja rahulik koer. Kodukoera elu elades on ta pääsenud trimmimistest ja tema kasukas vohab nii - nagu loodus tahab.

Barclayle on õpetatud kõik eluks vajalikud käsklused - mida ta täidab suure innukusega. Aga mida teeb perekoer vabadel hetkedel - eks ikka mängib. Barclay trehvas fotoka ette ühe vägeva kaikaga - mida ta siis suure innustusega tassis.

Usutavasti oleks Barclayl peale väljaõpet lihtne ülima kergusega jahimehe ette tassida jänest, suurt hane.

Seda me nüüd ei tea, kas Barclay kutsikapõlvest Pillet mäletab. Aga ega sellel polegi tähtsust. Tähtis on see, et uuesti kokku saades oleks kõigil tore. Igatahes Pillel oli väga hea meel.

Satu - juunior tšempion

Laupäeval oli siis selline oluline päev, et Livia oli Satuga Viimsis näitusel (kohtunik Anna Brankovich Serbiast) ja sai siis kolmanda serdi. Vähe sellest, Satu oli ka kuldsete parim emane koer. Ühesõnaga - Satu on nüüd siis juunior-tšempion (OK - eks selle kinnitamine võtab veel oma aja).

Vahva.

Ise me kohal vaatamas muidugi ei olnud ja ega ka pilte pole tollel päeval toimunust meile ette sattunud. Aga Heili oli piltnikuna järgmisel päeval kohal ja pildistas siis Liviat ja Satud tagantjärgi.

Pühapäeva näitusel nii üliedukad ei oldud, juunior emaste seas saavutas Satu teise koha. Aga eks Satu oli ju sama, mis eelmisel päeval - vaid kohtunik (Elena Belkina Venemaalt) ja muud pisiasjad ehk teised. Tol päeval võitsid ringis Venemaalt pärit koerad. Ahjaa - jälle peab tõdema - et kui Satu ja tema emme Athena on karvutud - siis läheb neil näitustel ülihästi.