Wednesday, February 23, 2011

Bamse-Daroniga kelgutamas

Eelmine nädalavahetus nagu ikka käisin kelgutamas. Siis meenus, et minu Panasonicu "seebikal" on ka videovõimalus. Eks ma siis proovisin midagi jäädvustada, parem käes fotokas, suvaliselt ettepoole-tulevikku suunatuna. Seekord siis Bamse ja Daron ning mina (100 kg) kelguga.

Tuesday, February 22, 2011

Papa Carlo ja tema pojad

Meie Roosil on üks tore vennake - Carlo. Nüüd on siis sellised lood, et Carlo on papaks saanud järjekordselt.

Kennelis Ringokris ootab oma pererahvast kaks mõnusat poisikest, Tonio ja Volto.
Täpsemalt saab nende kohta infot kennel Ringokris kodukalt.

Kennel Skylinedog eesotsas tädi Roosiga soovib sugulastele häid peresid!


VOLTO


TONIO


Tuesday, February 15, 2011

Satu

Parem hilja, kui mitte kunagi. Aga alles nüüd jõuan märkida, et päev hiljem peale kuldsete retriiverite erinäitust - oli Livial ja Satul üliedukas päev Tallinna rahvusvahelisel näitusel. Kohtunik Dusan Paunovic Serbiast. Ühesõnaga - Satu oli emaste kuldsete retriiverite seas parim ehk siis VSP ja muidugi CACIB. Kuna ise me kohal ei olnud, siis illustratsiooniks eelmise erinäituse päeva mõned pildid. Usun - et Satu oli sellel näitusel sama tubli ja kena (kui eelmine päev) - aga tähtede seis (kohtunik) soosis just neid sel pühapäevasel päeval.




Seda veel, et laupäevase erika lõpus tunnustati Liviat veelkord tõuühingu poolt - Satu oli 2010. aasta emaste juunior koerte seas parim näitusekoer.

Egas - midagi tunneme meiegi rõõmu Livia ja Satu eduka koostöö üle.

Sunday, February 13, 2011

Erinäitus


Laupäeval oli Tallinnas kuldsete retriiverite erinäitus, kus käis vaatlejana Pille. Mina ei käinud, aga proovin ühtteist piltide ja juttude põhjal toimunust kommenteerida.

Kohtunikud olid vanalt healt Inglismaalt.

Isaste kohtunik Kim Ellis - kennel Tenfield. Sealt on pärit ka Heili koer Alvin ehk siis Tenfild Tori. Ja Alvini ja Roosi ühendusest on siis siin ilmas meie kenneli F-pesakonna koerad. Ka Pille on koos Heiliga Tenfildi kennelit külastanud.


Pildil aga hindab Kim Monika Danat, kellest sai siis tõu parim veteran.


Emaste kohtunikuks oli Val Treskaskis, kennel Steval. Pildil näitab Livia Satu`d (Skylinedig St. Cecilia).

Inglismaa seltskonnas oli ka Elaine Bond, kennel Trebell - kelle pool viibimist Pille alati hea sõnaga meenutab.

Kui nii mõnelgi näitusel vahel tundub, et võrdsete koerte puhul antakse koha eelistus heledatele kuldsetele ning tumedamad peavad oma koha eest päikese ees enim võitlema, siis inglaste hinnang selle nahka ei lähe. Niisiis meie Roosi sugulane - Cayring Eliza Everard (Ritzilyn Jimmy Mac ´+ Guldfynd's Alter Ego - kes oli AVA 1 (27 koera).


Viimastel aegadel piilume alati näitustel Stanroph Snow Stormi. Tore koer.


Aga siin saavad kokku vend ja õde ehk siis Nestor (Skylinedog St. Castor) ning Satu.

Castoril näitusel kõige paremini ei läinud. Kirjelduslehes kirja pandus siiski midagi eriti hullu ei olnud. Arvatavasti tõesti ei olnud ta lihaste poolest kõige paremas vormis, aga mis teha kui peremees peab tööasju ajama Soomes. Niisiis kodukoer, kes elab näitusekauget elu. Üks asi siiski kirjelduslehes läks veidi viltu - nii nagu arvukas osalejate seltskond ka ise tõdes - Castori hambad ei olnud "viltused".

Heigo muidugi ise ei söendanud näituseringi minna. Aga appi tuli Leena Edula (kennel Fairy Sunrise). Pille sõnul näitamine oli ülihea. Aitäh.


Üks asi vist mõjutas veel Castori hinnet - trimmingut ma ei oska hinnata, aga pilte põrnitsedes tundub - et kaelale oli vist liialt palju karvu jäänud, mis teatud asendist teevad selle niiöelda lühikeseks-paksuks.

Ahjaa - leidsin Pille albumist ühe pildikese, mis mulle meeldib. Koerad oskavad puhata!

Aga Satul läks suurepäraselt - hinne suurepärane, kuid sel päeval ta siiski asetust ei saanud. Sellegipoolest lõppes tema kirjeldus lausega: väga kvaliteetne emane. Aga kõik päevad pole vennad ja seetõttu pühendan ma Satule eraldi blogijutu.

Aga põhjust on veel meie koertest rääkida. Turistkoerana oli näitusemeluga tutvumas ka Flint.


Eks tedagi siis väljaspool näituseringi väntsutati näituseasendisse. Usun et Flindil on perspektiivi ka näituseringis.


Esimesed turistid

Enne kui lähiminevikus toimunut siin blogis talletada, pean siiski eelmist pühapäeva meenutama. Sest et meie juures käis juba suurem seltskond Haanjamaal puhkajaid ka kelgukoerandusega tutvumas. 8 arsti, kes tuuril Haanjamaal. Käisid nii suitsusaunas, kalal ja rahvamuusikaõhtul, muu hulgas siis tutvumas ka koertesõiduga. Nüüd peab küll tõdema, et nii suure seltskonna jaoks jäi meil kelgukoeri väheseks. Ja sõiduvahendeid. Ja koerte jõudu ja treenitust. Noored nad meil veel ja ega 10 kuused koerad nüüd siis ka mingid erilised töötegijad saa olla (kohati alustatakse mujal süstemaatilise kelguveo õppega alles peale aastat). Aga pooleteist km pikkusel metsateel sai siis ühte kui teist tehtud - ausalt öeldes kadus isegi ülevaade kas kõik seltskonnast said kelgu või tõukekelguga sõita.

Kui sõitmist parajasti ei olnud, siis meie külalised said proovida liikumist jalgsi - 2 koera veorihmaga ees.

Aga paar-kolm inimest tegelesid ka tõsisemalt kelgutamisega.


Koeri oli meil väljas kolm paari, eks nad tegutsesid erinevalt. Vahetasime paare kelgu ees. Edasi-tagasi nühkimine ühel lõigul ka nüüd koertele kõige huvitavam ei olnud - motivatsioon kannatas. "Ega koerad siis hobused ole" - seda selgitas juba eelmine aasta mulle Helle. Aga siiski saime oma noorukesed panna uutesse olukordadesse, mille saadud kogemusi on ehk neil edaspidigi vaja.

Sellist talvist safarit meil siiski ei olnud, et puhkaja lebab kelgus - ja koerad veavad nagu kinos - piki arktilisi avarusi kuhugi kaugele. Eks ikka tuleb ise ka vaeva näha - kahe koeraga kelgutamine on siiski sportlik üritus - eriti meie küngastel.

Aga meie külaliste tagasiside üritusest olla olnud positiivne - ja see on peamine.

Sunday, February 6, 2011

Külalised Saksamaalt

Sel nädalal oli meil külas saksa ajakirjanik Alexandra Frank koos oma kaaslasega.
Ta on kirjutanud raamatuid, näiteks Eestis omapäi reisijale. On suur Eestimaa fänn.
Lisaks seotud selliste ajakirjadega nagu "Geo Saison" ja "National Geographic" (Saksamaa).

Hetkel on tal käsil artikli kirjutamine Eestimaa talvest (mis ilmub aasta pärast). Kuidagimoodi (tänu grööni koertele muidugi) sattusime siis meie tema huviorbiiti.

Egas midagi - võtsime siis koos Kirkega (Pille pidi mujal olema) Alexandra ja tema saatjaskonna vastu. Minu saksa keel oli kõige parem 6-s klassis (siis vist tuli tunniplaani), peale seda teadmised saksa keelest on tulemuslikult vähenenud. Õnneks oli Anu Jõgi tõlgina kohal.

Kuna kõik meie koerad nagunii veel eestikeelsete käsklustega eriti juhitavad ei ole, siis neil polnud ka saksa keele oskamatusest miskit.

Aga läksime siis kickbike ja kelgurakendiga väljasõidule. Igasugu jante juhtus ka teel - tõukelk läks koertega veidike omapäi, siis keeras Bamse ennast ühe talu hoovi (koeralõhn) jne. Aga meie külalised olid vaprad ja panid muudkui edasi - lõpuks suisa omapäi. Ja eks nad pidid ka sportlikult jalgadega vehkima, kui mäest ülessõit.

Aga mõned pildid tegin ka. Rohkemaks polnud aega.