Hamari võistlused lõppenud

Lõpptulemused siis siin.

Mariin Kaljula saavutas lõpuks 8-nda koha (teisel sõidul loovutas koha norralasele Anders Kohler Fugellile. Aga puhtalt protokolli infole tuginedes, siis minu arust tegi Mariin ja tema koerad head sõitu.

Aga esikolmik oli välja kujunenud juba esimese sõiduga, kuld siis Soomesse ja hõbe-pronks Rootsile.

Ahjaa - laupäevaste uudiste kohaselt olla MM-l 35 koera eemaldatud võistlustelt, vaktsineerimisega olla mööda pandud. Õnneks seda jama Hellekantri koertel ei olnud. Norras ja Rootsis on karmimad nõuded jne ja üle ilma kokku tulnud võistlejad seda ei osanud jälgida. Aga mulje jäi, et kuna kõiki koeri kontrolliti veelkord üle, siis võistlejad olla väga närvis (ähvardused 6-kuulise karantiiniga).

Aga kõikide alade kokkuvõttes medalid jaotati põhiliselt Norrasse, Rootsi, Saksamaale, Soomesse. Vaid 41 km distantsil oli võitja Sveitšist ja hõbe-pronks Hispaania. Ja ühel alal kuld USA-sse. Kui ma nüüd ei eksi, siis lisaks eelpoolnimetatud riikidele oli asja 8 parema hulka vaid ühel tšehhil. Selle statistika kohaselt - siis Mariini tulemus toonuks Eesti selle MM-l edukuselt 9-ks riigiks.

Hamar, Norra, IFSS World Sleddog Championship

Paadunud tugitoolisportlasena tunnen vahel huvi ka väljaspoole telekat jäävate spordisündmuste vastu (Kanepi, Baruto jne). Ja infot saab internetist.

Niisiis - Mariin Kaljula ainukese Eesti esindajana osaleb Hamaris (Norra) IFSS kelgukoerte maailmameistrivõistlustel. Neljalise kelgurakendiga sprindis (3-l päeval start 7,5 km rajale). Ahjaa - Mariin osaleb Hellekantri siberi huskydega muidugi põhjamaiste kelgukoerte seltskonnas.

Üldiselt interneti info on norra keelne peamiselt, aga leidsin ühtteist ka rootsi keelest jne - ja kes huvi tunneb peab nüüd küll google translatorit kasutama.

Aga lisaks mõned pealehed ürituse kohta; http://www.sleddog2011.no/page.jsp?id=26 , http://www.sleddog.no/t2.asp ,

Jooksvad põhiuudised siis siin.

Soome koondise jooksvad uudised: http://vul-maajoukkue.blogspot.com/

Reedesel esimese sõidu päeval saavutas Mariin tubli 7 koha. 4-ste rakendi tulemused protokolli lehe lõpupoolest - Sp4NB - 7,5 k.

Kuna pilte ei ole ja muidu kommentaare ei tea, siis vaatasin - kas ka konkurendid midagi on kirjutanud ja kes nad üldse on?

Esimesel kohal niisiis soomlane Antti Mäkiaho kennelist McAhon. Tema tutvustuse leiab Soome koondise lehelt .

Teise kohal saavutas reedel rootsi kennel Amarox -i esindaja Pia Ångström (konto ka Facebook-s). Kui vaadata sellelt kodukalt resultaatide lehekülge, siis näha on, et tegemist on väga eduka sportlasega.

Kolmandal kohal on samuti rootslanna Marie Israelsson (konto ka Facebook-s), kes ka kirjutas oma kodukal sõidust. Nii nagu ma aru sain, siis kurtis ta, et tegemist on väga raske rajaga. Lisaks lumesadu. Probleeme olla olnud ka rakenditest möödasõiduga (vahetevahel tagant tulev kiirem sõitja ei saa hästi mööda eesliikuvast rakendist, kuna kas aeglasem rakend ei oska või ei saa kiiret möödasõitu võimaldada või koerad kohtudes võivad üksteisest ühtteist arvata...). Seetõttu näiteks teisel tänasel etapil stardivad esimestena kõige kiiremad koerad ja esimese päeva viimased siis lõpus.

Edasi siis sakslanna Iris Mauderer (konto ka Facebook-s) Husky-Kennel -st.

Viies koht Soomesse Susanna Bürkland-le. Tema tutvustuse leiab Soome koondise lehelt.

Kohe Mariini ees on Ulrike Ruckes Saksamaalt (konto ka Facebook-s), infot suurt ei leidnud.

Niisiis Mariini koht keskel, aga kätte saadud info kohaselt on enamikus tema ees minu arust tippsportlased, kes seotud tugevate siberi husky kennelitega ja keda toetavad ka sponsorid.

Aga seda nüüd ei tea, kas Mariini sõit õnnestus ülihästi või oli tal viperusi. Eks seda saame täna teada. 14.10. hakkab neljaste start, 7 minutit hiljem peab Mariinile ja tema koertele edu, jõudu ja õnne soovima.

Baltic Winter Cup 2011

“Baltic winter cup 2011” on ametlik IFSS (International Federation of Sleddog Sports) võistlus. Ja lõpuks jõudsime meiegi sinna, muidugi alles viimasele etapile Toris.

Sinna jõudmine oli aga väga suure küsimärgi all, nimelt otsustas meie Dacia teel olles krigisema ja vigisema ja vinguma ja... hakata. Hirm puges rindu - autos lisaks minule veel Pille ja Kirke ning Bamse-Daron. Ja asukoht kuskil Vändra metsades, kus vana karu maha lasti. 30-ga veeresime Vändrasse, seal bentsuka juures olevas väikses remonttöökojas saime asjas selguse - rattalaager (muidugi kahtlustus oli olemas, aga ju alles sügisel sai ju vahetatud...). Aga peale selguse, abi me rohkem ei saanud - laagrit lihtsalt netu. Ja veeresime siis edasi - veel 30 km (ja kiirus 30 km/h) Võlli külla. Kuigi pea 45 minutise hilinemisega võistluste algusest. Aga Ain Reppo ootas hilinejaid ja meie saabudes läksidki suusatajad rajale. Ja ega meilgi enam passida ei olnud. Kirke kelgu taha ja minek 7 km pikkusele ringile.


Kelgutamist oli igasugu koertega ja sõitjaid oli lisaks eestlaste ka Leedust-Lätist.

Lõpuks jõudis ka Kirke tagasi - lõbusana ja väsinuna. Pidi kõvasti tööd tegema, koerad loivasid rohkem palava päikese käes ja kiirus oli väike. Nii väike, et Bamsegi tundis vahetevahel raja äärte vastu huvi. Aga mis siin imestada, plusskraadid ja kohati vajusid koerte käpad raja äärtes sügavale lumme (raja ettevalmistamisega oli siiski kõvasti vaeva nähtud - tugev ja paks põhi oli olemas, aga eks soojus ikka kurja tegi).

Kurta ju võib, aga tingimused olid kõigile võrdsed ja ega meie koerad just parimas vormis ei olnud. Muidugi just 12. märtsil aastast sünnipäeva pidav Daron oli imeliku olekuga. Nii pikk reis autos (esmakordselt), hunnitult palju võõraid koeri (jälle ei olnud näinud) - ühesõnaga - Daron oli "lukus". Ei enne ja mis kõige hullem - peale sõitu ei suutnud vett ka juua. Ärevus (aga mitte kartlikkus).

Vahepeal siis toimus söögipaus ja kella neljast läks jälle võistlemiseks. Minipulling 50 m ja 50 kg koera kohta. Taas oli heas hoos Bamse - kes läbis kaks sõitu ühtlase mõnusa kiirusega - panemata tähelegi raskust selja taga (ilmselgelt tema jaoks kerge). Ainuke häda, et mina esimeses stardis Bamset teele saates jäin magama - esimesena ootasin starti ja ei tabanud käe langetamist - siis hüüti, et start - siis mõtlesin - et kas loobuda - aga saatsin siiski Bamse rajale.


Koeri oli rajal igasuguseid - aga selle võistluse lemmikuks oli meil perekond Matsi samojeedi koer.

Aga võitja koer ei jäänudki meie fotosilma sisse (ju nii kiire), tegemist olla olnud lõunanaabrite piirivalves kasutusel oleva x?tõusegu üpris suurekasvulise tegijaga. Aga mis meid eriti hämmastas, oli koera finiš - stardi algus oli ka kiire, aga lõpp oli raketlik, sest finišis ootas teda varrukas - mida siis veel hüppega haarati (kelk pea samuti lennus). Selle võistluse puhul siiski jäin ennast kiruma, et Bamsele võiduvõimalust ei andnud (teises sõidus olla Bamse kiirem olnud) - aga kokkuvõttes teine rakettkoera taga.

Aga siis läks jälle koerte-inimeste sõitudeks (kuigi osad loobusid, sest ei arvestanud teise sõiduga jne). Kuna meil suurt midagi teha ei olnud, siis saatsime ka Kirke uuesti rajale (seekord 2 km-le ja kuna juba õhtu käes, siis rada oli tükk maad mõnusamalt jäisem ja seega kiirem). Aga kõigepealt läksid rajale suusatajad. Lõunanaabritel omavahel olla esimesest sõidust kana kitkuda omavahel - et kes kiirem. Aga selget selgust esimesest sõidust nad ei saanud seetõttu, et rajal kokkusaanud võõrad koerad tahtsid omavahel kitkuda.

Seni kui teised startisid, poosetasime meie niisama.


Siin on Pille lemmik paar.


Aga lõpuks sai Kirkegi rajale ja koerad olid ikka tükk maad tegijamad - isegi kiirust oli (Daron oli ka enesekindlaks saanud, juba haugatas vahel tähtsalt).

Aga osad suusatajad läksid veel kolmaski kord rajale ja seetõttu lõpetasime juba päris hämarapoolsel tunnil. Siseruumides (Rakendispordi keskus, kennel Mutimuudid) oli laual edukamaid ootamas karikaterivi. Osad kolme etapi üldvõitjatele (neid andsid edasi Leedu-Läti rakendisportlaste pealikud), osad aga tänase päeva osalejatele - autasustaja meie pealik Ain.

Enamik osalejaid siis istus lauda, sõid ja jõid ja tervitasid autasude saajaid. Ja muidugi - eks enamik kohalejäänuid said ka tunnustatud.

Kõrgete autasude saajate hulgas olid tegijad ka eestlased - eriti minu arust naistepool - näiteks Mariin, Ülle, Stiina.

Aga mis kõige toredam, mingi valemiga saavutas Kirke (koos Bamse-Daroniga) tänasel võistlusel kolmanda koha põhjamaiste 2-liste kelgukoerte rakendite seas. Tubli Kirke. Ja lisaks karikas ka Bamsele - II koht minipullingus.

Aga oli ka uudiseid; kohe-kohe aprillis on algamas Baltic Cup. Kevad ja sügisperioodil - 5 etappi (Leedu, Läti, Venemaa, Poola, Eesti) - jooksjatele, kärudele, jalgratturitele jne. 3 parimat tulemust täispunktidena ning ülejäänud siis poolte punktidena - et siis enne uut Baltic Winter Cupi võitjad selguks.

Võibolla pidanuksime veel tänase päevani Võlli külas istuma - kui meile ei oleks appi tulnud Alan - kes tuli Tartust meile järgi ja viis elusolendid südaööks nende Haanjamaa kodukesse.

Aga homme lähen Dacia ja kelgu järgi - kohalik Tori meistrimees pidi auto korda tegema. Aitäh juba ette Ainile, kes asjatas - et auto remonti jõuaks.

Skylinedog St. Cecilia on nüüd Läti Võitja

Vaevu jõuan Livia ja Satu edukad näitusetulemused blogisse kanda, kui uued võiduteated laekuvad.

Äsja saime teada, et Satu sai täna Riias rahvusvahelisel näitusel (kohtunik Norrast, Per Kristian Anderson) oma järjekordse CASIBi ja sai ka tõu parimaks emaseks kuldsete seas.

Ja eks see tulemus on kindlasti väga hinnatav, sest kohal lisaks Eesti konkurentidele ka tippkoerad Soomest, Lätist jne. Kokku umbes 40 koera.

Satu on siis Läti tšempion (kui tõukatse ära teeb) nüüd! Au Liviale!

Skylinedog St. Cecilia järjekordne võit

6. märtsi 2011. a Tallinna rahvuslikul näitusel (kohtunik Irina Azen, Valgevene) läks Livial ja Satul jälle ülihästi - sert ja tõu parim. Satul läheb ikka ülihästi, iga teine näitus sert jne ja seda väga arvestatavas konkurentsis. Ega rohkem ei oskagi kommenteerida, eriti kui ise kohal ei olnud.

Haanja maraton

Laupäeval toimus järjekordne Haanja suusamaraton, kus ka osalesime. Muidugi mitte suustajatena, vaid kelgutajatena. Ja see kelgutaminegi seisnes sõidus koerterakendiga. Aga lisaks meile olid kohal kennel Mutimuudi koerterakend (16 koera, enamikus alaska huskyd, aga ka kaks alaska malamuuti). Ain ja Kersti Reppo saabusid meile juba eelneva öö hakul. Nägin siis otseselt, et koerte välilaagri tegevus (kett õue peale, koerad vaheldumisi sinna kinni-lahti, söötmine jne) ei ole niisama lihtsalt 5 minutit. Kuna treileris paiknev koertekuudindus paiknes koheselt meie gröönude aediku kõrval, siis viimased said kultuurišoki ja mölisesid sellest oma koertekeeles. Ning aktiivsemad ja osavamad leiutasid aedikust väljapääsuks uued kõrgused.

Aga laupäeva hommikul ootas meid veel üks katsumus, väravast väljapääs oli suht järsk ning libe. Ja tavalised sõiduautod välja tõmmata ei suutnud. Seega olime juba tõsiselt hädas, et ei saagi Haanjasse õigeaegselt. Aga tänu maratoni organisaatorile Urmas Veerojale sai kõik korda, sest kohale kutsutud Janek oma džiibiga tõmbas koertetreileri teele ning siis 9 paiku olime juba Haanja suusastaadionil.

Niisiis selle maratoni omapäraks oli jahimehe toimetamine Mutimuudi rakendiga võistlejate rivi ette. Jahiks siiski ei läinud, jahipüssist tehti stardipauk ja üle tuhande võistleja tuiskasid raskele katsumusele Haanjamaa radadel.

Vabanenud suusastaadioni ringil hakkas aga huvilistele sõite tegema koerterakend, Kagu-Eestis siis esmakordselt niivõrd niivõrd paljude koertega.

Meie kelk-tõukekelk ning Bamse-Daron ja Davis-Elfie olid huviliste jaoks veidi eemal - lasketiiru trahviringil.

Huvi tunti, mõned söendasid ka sõitu tellida. Aga õnneks mingit järjekorda ei moodustanud (koerad ei oleks ehk tambile vastu pannud). Ilm oli rõske, tuuline, soojendavat päikest ka polnud - ja kui finišisse saabusid esimesed lõpetajad, siis korjasime laagri kokku ja suundusime kodu - rikkamana uuest huvitavast kogemusest.