Merekoer Kusti

Saime siis sellise toreda sõnumi:


..."Meil läheb kõik ilusti. Kusti on parim koer, keda endale tahta. Meel on rõõmus, isu hea ja tervis korras. Ka sõnakuulelikkusega on täitsa hästi. Ainult teiste koerte läheduses ei saa teda alati rihmast lahti lubada, sest ei ole kindel, et ta pärast enam oma peremehest huvitub. Kusti mängib üldiselt kõigiga hea meelega - mõni on lihtsalt natuke suur ja mõne jaoks on Kusti natuke suur. Haukumise on ta samuti selgeks saanud, aga õnneks kasutab ta seda oskust üsna vähe. Natuke on ta ka mööblit närinud, aga sellega arvestasime. Sel nädalavahetusel käisime mere ääres ja esimest korda ka vees. Seni on Kusti kõikidest veelompidest suure kaarega mööda käinud, ent palavus tegi oma töö ja vesi sai mitte ainult tuttavaks, aga ka väga heaks sõbraks."...


Lisan ka saadetud lühikese videokese Kusti mere naudingutest:

Ning paar pilti:

Nähtu põhjal ma järeldan, et Kusti on üks eriline elurõõmus tegelane. 

Mälestades Silvat

12. mai õhtul pidin siis lõpuks tunnistama, et Silva on nüüd teisel pool Vikerkaart. Paratamatus, millega ma  algul ei tahtnud leppida, kuid mida Silva ise (minu arusaamade kohaselt) teadis viimased 13 päeva ja ööd.

Päevapealt söögist loobumine, tagajalgadest keha enam üles ei aetud, pilk üdini tuhm, kohati värinad - vahel harva suutsin Silvat toitainetega rikastatud vett jooma meelitada.

Ma ei tea, kas oli õige otsus - et uinutav-surmav süst jäi tegemata. Silva häält ei teinud, ei oska seega ka tema võimalikke valukannatusi mõõta. 

Eks igal uue päeva algul gröönusid vaatama minnes olin eriliselt närvis, kuid siis hoidsin veidi Silva käppa ja päev läks edasi. Ka teised gröönud olid häiritud, eriti Ellard kes nii mitmelgi korral Silva koonu lakkus. Ja viimasel päeval kuulsin meie gröönusid korra lühidalt ulgumas-niutsumas, aga ei läinud mina sel hetkel asja uurima ja pärast hulgi tunde hiljem - siis leidsingi surnud koera.

Lühidalt ja kokkuvõtlikult siis Silva elust Leoskil. Viimastel aegadel oli Silva väärikas koer, kellest minu arust kiirgas elukogemust. Koos Pillega oleme tõdenud, et nii tarka (intelligentset) koera me ei ole veel näinud. Silva suutis haruldaselt hästi inimesi lugeda (tavaliselt öeldakse ju vastupidi), nende soove ja vajadusi aimata ning rahuldada. 

Silva-Torbiku saabumine meie ellu oli üks eriline ja tore aeg.

Tänu Silva olemasolule oli mul põhjust osaleda Eesti kelgukoerte üritustel. Sain minagi aimu - mida tähendab koeraga jooks, tõukeratta vedu, ratta vedu jne.

Ning ei pidanud ma eriti vaeva nägema, et Silva tütart Torbikut vedama õpetada.

Suhted teiste emastega olid algul tal ülihead - aga eks elu tegi korrektiive (eri karjad, vedelevad kondid) ja eks ühtteist juhtus ka sõprade vahel.

Silva jaoks olidki talved-suved kõige paremad ajad (sügisvihmade ajal ta vajus nagu kokku) ja rõõm oli näha tema taiplikku rakendijuhtimist. OK - veojõudu ta eriti enam ei rakendanud - aga seda kompenseeris ta meeskonna töös tegijana.

Ja põhipanus Silvalt - meie kenneli E-pesakonna ilmale toomine, kantseldamine jne. Seda ka oma tütrekese Torbiku (D-pesakond) pesakonna puhul.

Veel eelmise aasta sügisel suunas ta nii mõnegi meie koera koheselt õigele teele - kui see ei tabanud sügishooaja trennide alguses - kuidas ja kuhu minna rakendis.Ühesõnaga - Silvale võis kindel olla.

Hoolimata tõdemusest, et selliseid lahkumisi seisab meil edaspidi ees veel ja veel..., ei saa nendega vist harjuda. Silva puhul ma tunnetasin - et temaga koos veedetud-tegutsetud aega jäi ootamatult napiks ... millest on eriliselt kahju.