Pildid Jaanipäeval

Kutsikad said kahe nädalaseks ning kasvavad mühinal. Juba nende elu kolmandal päeval asusid nad elama suvisesse aedikusse, kus Torbikul on võimalus oma suva järgi vabalt omi tegevusi toimetada ning samas kutsikaid sööta, lakkuda, valvata jne. 

Aga pildistamise momendiks võtsime nad aidatrepile. Ka õuekoerad said siis neid uudistada-nuhutada.

Haruldaselt vaikne pesakond seekord. Püsivad rahulikult omal kohal, vaid üks pruuni-valge lapiline on paaril korral kaugemale seiklema läinud. Aga nüüd ei tohiks seiklused ohtlikud olla, silmad juba mitmendat päeva neil ees.

Lähiaegadel peab ikka ka neile nimed panema. Mingi esialgne nimede nimekiri on isegi koostatud (K tähega peavad nimed algama), aga igasugu nõuanded-ettepanekud on veel oodatud.

Sarnasus

Torbiku ja tema kutsikatega on kõik ülihästi. Kuna hetkel pilte neist ei ole teinud, siis mõtlesin, et eelneva olulise info illustratsiooniks saab kasutada vaid seni tehtud pilte. Ja kuna silmitud kutsikad mulle alati meenutavad - kosmonaute, astronaute, taikonaute jne, siis palusin Kirkel teha väike lõike ja kleepimise fotomontaaž.




Üks originaalpilt on pärit siis alljärgnevast kohast:
http://www.mrwallpaper.com/Astronaut-trouble-wallpaper/

Ahjaa - algul mõtlesin, et pildi võiks allkirjastada ka nii: "Afronaut- astronaut".

K-pesakond

Allolevatel piltidel on 16 tundi vanad grööni koera kutsikad - kombinatsioonist; Tinka’s Uno Bamse (Bamse) x Racystar World of Fame (Torbik). 

Veidike eellugu; Umbes aasta tagasi otsustasime, et Torbik ja Bamse võiksid kutsikad saada. Grööni koertele omaselt nende kinnijäämisega mingeid probleeme ei tekkinud. Hetkega. Ja pikalt.

Kui neli pidevalt edukat pulmapäeva möödus, siis otsustasin - aitab küll ja panin Torbiku eraldi. Aga ohh imet - Torbik jäi tühjaks.

Selle aasta 1. aprillis otsustasime (ja ka koerad olid tarmukalt nõus...), et prooviks veelkord Torbiku ja Bamse ühendusest kutsikaid saada. Lasime siis neil koos olla 8 päeva, alles siis pidev pulmahuvi (ja tegutsemine) lakkas.

Nüüd tagantjärgi võin oletada, et grööni koerad on võimelised omavahel paarituma ka enne niinimetatud õiget aega (ainult - et siis võivad tühjaks jääda). Muidugi - selline pikaaegne paaritamine tekitas meis veidi segadust - millal siis see õige poegimise päev saabub. Väike paanikaosakond isegi käivitus...

Asjale lisab segadust veel see, et Torbik kujunes isegi võhiku jaoks silmnähtavalt paksukõhuliseks kuskil alles viimase 8 päevaga enne poegimist. (Samas - mingid Torbiku käitumiskombed olid erilised juba 3-4 nädala järel peale paaritumist - ainult et eelistasime seda mitte tunnistada enda jaoks, üks kord olime juba eksinud).

Kummaline on veel see, et 3 aastat tagasi sai Torbik Bamsega 5 isast kutsikat, siis nüüd 5 emast kutsikat.

Nagu ikka, siis emme Torbik ei suuda hetkekski kutsikaid silmapiirilt kaduda lasta.

Aga veidike ka poegimisest. Õiget poegimise aega (61 päeva tavaliselt peale paaritumist) me täpselt ei teadnud, ise oletasin et pühapäeval (9. juuni) peaks juba valves olema. Aga ei midagi. See-eest 10. juuni hommikul oli Torbiku aedikus mitmed värskelt kaevatud (üks üpris hiiglaslik) koopaaugud maa sees. Selge. Õhtul võtsime Torbiku aedikust ja viisime majja.

Aga ohh häda. Torbikut ei saanudki omaette jätta - kui ta pidi üksi olema, siis tegi kurba aediku? igatsus?ulgu.

Kuna Torbikul on (võrreldes enamiku teiste gröönudega)  tegeliklt väga ilus ulg (meie arvates alt), siis iseenesest see meid ei häirinud - aga samas juures tahtsin ikka olla. Mingil hetkel avastasin, et Torbik - kes  voodisse seni kordagi ei ole sattunud (aediku koerad satuvad harva tuppa, veelvähem voodisse), oli minu valvediivanile pikali heitnud. Egas midagi, heitsin Torbiku kõrvale. Ja Torbik rahunes.

Kell 11 õhtul hakkas Torbikul silmnähtavalt raske. Hingamine vahel nagu lõõtspillil. Lugematuid kordi alustas sabaaluse juures lakkumispüüdlusi. Aga - ei midagi. Nagu oleks ümar kõht takistuseks - et sinna ulatuda. Ja nii ma muudkui passisin - kas äkki ometigi seekord - tuleb ilmale keegi. Aga ei midagi. Ja nagu ikka - 2.38 esimese tütrekese ootamatu ilmale tulek. Ja siis läks konveier käima - kuni 5 tütart ilma peal, kõik traksilt koheselt tissi otsimas. Viimane musta karva vähese valgega kutsikas siis  kell 5.40. Esimene - oli must-valge ja ruudukujuliste laikudega, nagu Torbik. Teine oli pruun-valge laiguline. Kolmas - pea üleni must. Neljas - suhteliselt valge, ühel küljel siiski rohkem musta.

Jennifer esimesel ametlikul näitusel - kutsikana.

Meenutusi siis minevikust. 1. juuni 2013. a,  Tallinn, Kalevi staadion, retriiverite erinäitus. Nädal aega  Jenniferi kasvatati ja õpetatati Ringokris kenneli tiimi poolt (tuhat tänu, Heilile, Tõnule ja Ingale!), kuni Jenniferi oli võimalik näituseseisakul millimeetri kaupa ehitada. Pillel suisa lust koera näidata..Kuldse retriiveri kutsikaid rivistas, reastas ja hindas kohtunikuna Eesti kuldsete kasvataja Ingrid Hein.

Ikka on heameel, kui oma koer tuleb tõu parimaks kutsikaks!

Aga päev sellega ei piirdunud. Tallinnas oli kohal Heini Wiik, kes aitas Soome kenneli Daily Rays koeri  näidata. Heini on Wilsoni (Daily Rays Sun Rice) omanik ja Wilson meie kenneli esimese pesakonna isa (Athena isa) ja üleüldse oli neid tore näha. Ning Heini oli ka tore näitaja ning lõpuks sai Jenniferist näituse parim kutsikas. Seega jälle 2 karikat.

Ja õhtul oli Jenniferi peatuspaigas kõva pidu ja nii ei saanudki Pille, Kirke ja Jennifer kodusesse Lõuna-Eestisse samal õhtul enam tagasi tagasi sõita.
.

Livia pool

Kui satume Põhja-Eestisse, siis oleme sagedased külalised Livia ja Alo pool..

.

Aga siin on Alo Satuga - neil on vist teineteisele midagi ütelda.

Ruilas veel täit suve ei olnud - kevad ja kutsikad hoopis.Valikut kõigile - kellele meeldivad kuldsed, kellele meeldivad mopsid.

Ja muidugi valitud veini koos hõrkude suupistetega (millegipärast mind siin seltskonnas ei ole...).

Jennifer koos vanaema ja vanavanaemaga - Solly ja Lexyga.

Lihtsalt idüll Keila joa juures.

Ning igapäev saab päev ka otsa - eriti hea kui mere ääres päikseloojanguga.

Jenniferi 1. näitus

Alles oli talv ja koheselt tuli suvi, kevad jäi nagu vahele... Ometigi leidsime, et meie Jenniferi tuleviku huvides on õige kiiretest kevadtöödest paus teha ja saata Pille koos noore kuldse kutsikaga õpireisile Vääna-Jõesuuse. Seal veetis Jennifer rohkem kui nädala - õppides Tõnu käe all näituseseisakuid ja näitusejookse. Abiks ja tarkusi jagamas ning trimmimas muidugi Heili. Ning perenaine Inga kannatliku meelega Jenny pahandusi koristamas ja ennetamas. Ja peretütar Triinu õpetas Jenniferi ujuma. Tänud meie poolt.

Aga kohe tuli siis ka esimene näitus - kutsikate ja veteranide šõunäitus, kus Tõnu juhtimisel sai Jennifer oma elu kaks esimest karikat. 

Aga veteranide seas oli tegija Roosi vend Carlo - oma tuntud headuses, isepäisuses ja väärikuses.

Heili (kennel Ringokris) ja Gudfynd`s Careful Casillas (Carlo).