Lumelaud ja koerad

Laupäeval olime gröönudega Vaskna järvel külalistele kelgusõite tegemas. Olud olid kehvad, kaldaääres said jalad märjaks, sest sulavesi oli kogunenud. Ka koerad ei tahtnud eriti sõita. Palav. Ning juba tüütavaks muutunud tuttav järvejää. Ja.... Lõpuks tõin välja oma pisikesed vähekogenud emastepaari, kes ennäe imet kimasid edasi-tagasi ilma eriliste probleemideta (kuni nemadki väsisid). Aga enne seda õnnestus läbi viia paar lumelauasõitjavedu koerte paari järel Vaskna järve jääl. Minu arust väga vinge. Laudur oli ülimalt osav, reguleeris kätega ise järelvedamisrihma (lasi lõdvemaks vajadusel või lühendas rihma veopinge alla). Pöördedki tulid hästi välja ja ei ühtegi kukkumist. Kiirust oli ka omajagu, kas nüüd niipalju kui mäest laskumisel, aga....

Olin vaimustuses. Ise olen sõitnud gröönu paari taga jalgratta või suuskadega ja kui mäest alla jäisel rajal, siis päris ekstreem. Samas senini ei olnud ma kuulnud lumelauduri veost. Senini olen unistanud, et kuidas rulataja või rulluisutaja vedu katsetada (näide: https://www.youtube.com/watch?v=D5peZwBEa-Q). Aga lumelauduri vedu ei tulnud isegi pähe. Internetis vastavatele piltidele ja videodele ei olnud senini sattunud. Nüüd siis uurisin Interneti avarusi. Ja mõne video ka leidsin. Näiteks Soomest, Ivalo ligidalt, kus on kelgukoerasõite pakkuv ekstreem huskyde ettevõte: http://www.extremehuskies.com/frontpage/

Video ise:

Mujalt:
                 

Lisaks lumelauduri veole, on veel üks huvitav harrastus: koer kimab mäest alla ning lumelaudur jälitab või sõidab kõrval (seda siis ilma veorihmata).

Veel üks näide:

Ning loomulikult on koeri endid paigutatud lumelauale, iseseisvaks sõiduks. Näiteks:

Meenutusi aastast 2016

Kirjanikel olla tähtis, et ei ühtki päeva ilma reata. "Blogijatel" arvatavasti tähtis, et aastas vähemalt 1 postitus. OK - seda nüüd nappidel 2016. a viimastel tundidel teengi.

Valisin mõned sündmused, mida mööduvast aastast meenutada. 

Täna tegime pilte oma 15 päevastest Jenny kutsikatest. 

Ühel ilusal märtsiilmelisel novembripäeval tähistasime koos oma külalistega kennel Skylinedog mõttelist 10 aasta juubelt (Roosil olid kutsikad, pesakond A).

Suvel saabus meie seltsi pisike mopsike Mammu.

Käisime sellel aastal ka üks kord näitusel. Retriiverite erinäitus toimus ju naaberkülas - Haanjamehe" turismitalus, Kohtunik Mary Neil, UK. Läks ülihästi, Athenast sai veterantšempion, Marta (Meiepere Timshel) sai samuti ülitähtsa roseti (SP 1 SKJun Sert VSP Jun) ning ka Jenniferil läks suurepäraselt.

Ning talv möödus gröönudega külalisi sõidutades. 

Ohh - oleks kirjutada veel palju (eriti külalised Kaliforniast, Tallinnast või kasvõi naaberkülast, aga...) veel kirjutada ning pilte üles panna, aga... 

Haaran pokaali pidulauas - Head vana aasta lõppu, ning...

Suitsusaun

Kuna 2014. a sai Võrumaa suitsusaun UNESCO kultuuripärandiks, siis oli ülitähtis mitte unustada igaaastast  vana traditsiooni - käia vana aasta õhtul saunas. Seekord olime siis Mati ja Marise suitsusaunas. Ja nagu ikka igal sealsel saunaskäigul , osales tervislikel protseduuridel ka pererahva taks Dixie. Enamik aega tahtis ta miskipärast veeta leiliruumis (siiski põrandatasemel). Ka eesruum ja vahetevahel õueskäik oli tipp-topp tema jaoks, vaid jääauku ta ei proovi.

Saunalavaalune:

Keris:

Jääauk ilma koerata:

Kuskil Soomes olla ka veel üks koer, kes armastab saunas käia. Äkki oleks vaja luua Saunakoerte Ühing? 

Nojah - vaevalt nüüd Dixie nii imelike küsimuste üle mõtiskleb, tema vist arutleb selle üle - milline eesruumis hinge tõmbav saunaline küll laseks omi higiseid jalgu tal limpsida.

Kevadõied kutsikatega

Meie pisifirma Ulgumaa koduleht Facebookis on viimastel aegadel üliküllastunud kuldse retriiveri kutsikapiltidest. Ja osalt seetõttu meie kenneli Skylinedog blogi on jäänud unarusse. 

Kutsikaid on tore pildistada, kevadises looduses on tore ka igasugu õitemeresid pildistada. Aga kui prooviks kutsikaid ja õisi korraga pildistada?

Igatahes ette sai võetud meie Leoski talumaja 50 meetri raadiuses olevad õied ja loomulikult kutsikad Leopold, Lucia ja Loretta.

Muidugi äsja sai muru niidetud ja mõnegi taimeliigi õieke võis jääda terade vahele. Aga õnneks - õunapuu õisi me veel murutraktoriga ei hävita. 

Seega - Leopold Õunapuu; 

Leopold paradiiisis - noore õunapuu õite seas.

Loretta Meelespea;

Loretta murtud süda...;

Loretta Võilill;

Jälle Lorettta Võilill;

Lucia Varsakabi;

Lucia Meelespea;

Lucia Toomingas;

Lucia Tulp;

Lucia Tiigiveefänn;

Kirke,kutsikad ja tiigisild;

Igasugu õisi oli veel, näiteks võõrasema - aga kuna tänane õhtupoolik oli rekordiliselt palav - siis piirdusime eelpool pildistatutega.

Skylinedog kennelis on sündinud L - pesakond

24. märtsil sündis meie kennelis kuldse retriiveri pesakond – kaks tüdrukut ja üks poiss.

Kutsikate ema Skylinedog Rose Athena on meie Athena, Roosi tütar, meie esimese, A- pesakonna kasvandik. Athena on hästi tasakaaluka ja rahuliku loomuga, tugeva luustiku ja rikkaliku kasukaga heledamat tüüpi koer. Rohkem infot Athena kohta: http://www.kuldne.ee/koerad/emased/skylinedog-rose-athena/

Kutsikate isa Stanroph Snow Storm on Inglismaalt Stanrophi kennelist (http://www.stanroph.com/) Eestisse toodud koer Sammy. Praegu elab ta Eestis kennelis Soft Soul (http://www.kennelsoftsoul.ee/kennel.html). Sammy on rõõmsa temperamendiga ning väga heade proportsioonidega koer, kes on juba andnud silmapaistvalt häid järglasi. Rohkem infot Sammy kohta: http://www.kuldne.ee/koerad/isased/stanroph-snow-storm/

Pesakonna mõlemad vanemad on pärit tervetest liinidest ning väga heade tervise näitajatega.
Meie kenneli eesmärgiks on enesekindlad rõõmsa sõbraliku loomuga, heade tõuomadustega ja terved koerad. Loodame sellest kombinatsioonist just sellised koerad kasvatada.

Kutsikaid on kokku kolm. Athena kui jumalanna nime kandja kutsikatele oleme kõigile pannud pühakute nimed. Palun saage tuttavaks: Leopold, Lucia ja Loretta.

Leopold:

Loretta:

Lucia:

Rohkem pilte kutsikate kohta;

Kutsikad 3 päeva vanused

https://plus.google.com/photos/111577825011440189391/albums/6002084610030808881

Kutsikad 12 päeva vanused

https://plus.google.com/photos/111577825011440189391/albums/6002084610030808881

Kutsikad kolmenädalased

https://plus.google.com/photos/111577825011440189391/albums/6002087261645424577

Jalutuskäigud kutsikatega

Laupäeval oli imeilus oktoobrikuu sügisilm. Mona oli meil külas - ja tekkis hea võimalus kõik viis grööni koera kutsikat pikemale matkale vedida. Saatjateks Athena ja Jennifer. Igatahes kutsikad olid õnnelikud. 

Ning suuremalt teelt nurmedele jõudes, saime nad vabalt kolama lasta.

Kolasime ka metsas ning korra-kaks kadusid kutsikad meie nähtavusest, kuid sellest polnud miskit. Hüüad; "tipp-tipp-tipp" (see on meil kogu kutsikakarja kokkuhüüu kutsung) - ning tulevatki viiekesi riburada nähtavale.

Hiljem sai ka suuri koeri treenitud ja ühtteist ekstremaalsetki tehtud (esmakordselt auto ees), aga kuna pilte sellel suuroperatsioonil aega teha ei olnud, siis see seiklus jääb esialgu enda mälestustesse.

Baltospordi sügistreeningul

Tavaliselt kelgukoerte üritused Eestis toimuvad ikka seal, kus on aktiivsed kelgukoerte kennelid (ehk siis Lääne-Eestis). Aga vahetevahel tulevad kelgukoerte üritused suisa meie koduõue - ehk siis teist sügist järjest Baltospordi (http://baltosport.ee/) rahvas organiseeris Meenikunno maastikukaitseala metsaradadel sügistreeningu.

Meil endil seekord sügisestest võistlustest osalemise ambitsioone ei ole (koerte treenimistki ei ole alustanud... kahjuks...). Aga - võimalus kutsikaid sotsialiseerida, teisi tegijaid näha - viis laupäeva lõunaks meiegi seltskonna kohale. Ihmistest siis Mona ja Aulis - kutsikatest Khaos ja Khaleesi ning suure koera eeskuju näitamas meie lillelaps Davis. 

Ja nii siis said meie kutsikad elus esmakordselt hulgi uusi kogemusi. Võõrad koerad, kaelarihm, metsateel liikumine jne. 

Kui algul sai mindud kutsikas rihma otsas, siis mõne aja pärast lisasime järjest vabadust neile.

Lõpuks kimasid kutsid iseseisvalt. Vahetevahel Khaleesi liikus isegi kõige ees ja ega Khaoski maha jääda ei tahtnud..

Tegelikult jäin väga rahule, sihikindel karjas ning piki teed liikumine oli kutsikatele koheselt omane. Ja kui lõpuks isegi väsiti, siis jonni ei jäetud - sibati ikka edasi (miskit 5 - 6 km sai jalutatud).

Aga eks pärast mingi hetk oli väsimuski neil suur.

Aga laagripaigas uudistamist niivõrd palju, et oli jälle vaja sibada sinna-tänna.

 Mona Khaleesi ja Khaosega Valgjärve ääres.

Aga ega siis me siinsetel radadel üksi ei olnud. Tublid baltosportlased tegid oma koertega (9 km ringil) treeningut. Alloleval pildil on kennel Hellekantri 6-ne siberi huskyde rakend maandumas peale edukat lendamist siinsetel metsaradadel.

Kahjuks peab tõdema nagu ikka, et mõni asi jäi ettevalmistamata - fotoka aku sai ootamatult tühjaks ja pilte teistest inimestest-koertest ja sündmustest lihtsalt rohkem ei ole...

Niipalju ehk veel, et pärast maandusime osa seltskonnaga RMK Praali metsamajas. Seltskondlik jutt, saun. Suur-suur välilauake täitus igasugu kohapeal grillitud lihasaadustega ning muu kaasavõetud joogi- ja toiduhõrgutistega. Kutsikatel oli võimalus siis vähegi ripakile jäetud toidusaadusi pihta panna, aga eks said nad ka heldekäelistelt inimestelt lisaks igasugu lahedaid lihapalakesi.

Ja üleüldse - ilmaga vedas - vaid öösel lendas peale paduvihm ja nii ma evakueerisin oma koertekarja autosse. Enne äraminekut (kuskil 10 paiku) oli kutsikatel võimalus tutvuda veel toaeluga. Ning väljas ketti pandud teiste kelgukoertega - kellega nad siiski hoidsid aupakliku distantsi. Kindlast oli neil väga põnev. Usun, et ka Davis jäi väljasõiduga rahule - kuigi ta enamik aega oli kinni pandud ja tahtis häälekalt jutustada: tulge minu juurde, laske mind vabalt ringi laperdada, andke mulle ka .... (ausõna - oma aedikus on Davis väga vaikne koerake).

Aga egas ainult kutsikad ei õppinud - ka meie Monaga saime kindlasti jälle hulgi uusi teadmisi kelgukoerandusest.