Tavaliselt kelgukoerte üritused Eestis toimuvad ikka seal, kus on aktiivsed kelgukoerte kennelid (ehk siis Lääne-Eestis). Aga vahetevahel tulevad kelgukoerte üritused suisa meie koduõue - ehk siis teist sügist järjest Baltospordi (http://baltosport.ee/) rahvas organiseeris Meenikunno maastikukaitseala metsaradadel sügistreeningu.
Meil endil seekord sügisestest võistlustest osalemise ambitsioone ei ole (koerte treenimistki ei ole alustanud... kahjuks...). Aga - võimalus kutsikaid sotsialiseerida, teisi tegijaid näha - viis laupäeva lõunaks meiegi seltskonna kohale. Ihmistest siis Mona ja Aulis - kutsikatest Khaos ja Khaleesi ning suure koera eeskuju näitamas meie lillelaps Davis.
Ja nii siis said meie kutsikad elus esmakordselt hulgi uusi kogemusi. Võõrad koerad, kaelarihm, metsateel liikumine jne.
Kui algul sai mindud kutsikas rihma otsas, siis mõne aja pärast lisasime järjest vabadust neile.
Lõpuks kimasid kutsid iseseisvalt. Vahetevahel Khaleesi liikus isegi kõige ees ja ega Khaoski maha jääda ei tahtnud..
Tegelikult jäin väga rahule, sihikindel karjas ning piki teed liikumine oli kutsikatele koheselt omane. Ja kui lõpuks isegi väsiti, siis jonni ei jäetud - sibati ikka edasi (miskit 5 - 6 km sai jalutatud).
Aga eks pärast mingi hetk oli väsimuski neil suur.
Aga laagripaigas uudistamist niivõrd palju, et oli jälle vaja sibada sinna-tänna.
Mona Khaleesi ja Khaosega Valgjärve ääres.
Aga ega siis me siinsetel radadel üksi ei olnud. Tublid baltosportlased tegid oma koertega (9 km ringil) treeningut. Alloleval pildil on kennel Hellekantri 6-ne siberi huskyde rakend maandumas peale edukat lendamist siinsetel metsaradadel.
Kahjuks peab tõdema nagu ikka, et mõni asi jäi ettevalmistamata - fotoka aku sai ootamatult tühjaks ja pilte teistest inimestest-koertest ja sündmustest lihtsalt rohkem ei ole...
Niipalju ehk veel, et pärast maandusime osa seltskonnaga RMK Praali metsamajas. Seltskondlik jutt, saun. Suur-suur välilauake täitus igasugu kohapeal grillitud lihasaadustega ning muu kaasavõetud joogi- ja toiduhõrgutistega. Kutsikatel oli võimalus siis vähegi ripakile jäetud toidusaadusi pihta panna, aga eks said nad ka heldekäelistelt inimestelt lisaks igasugu lahedaid lihapalakesi.
Ja üleüldse - ilmaga vedas - vaid öösel lendas peale paduvihm ja nii ma evakueerisin oma koertekarja autosse. Enne äraminekut (kuskil 10 paiku) oli kutsikatel võimalus tutvuda veel toaeluga. Ning väljas ketti pandud teiste kelgukoertega - kellega nad siiski hoidsid aupakliku distantsi. Kindlast oli neil väga põnev. Usun, et ka Davis jäi väljasõiduga rahule - kuigi ta enamik aega oli kinni pandud ja tahtis häälekalt jutustada: tulge minu juurde, laske mind vabalt ringi laperdada, andke mulle ka .... (ausõna - oma aedikus on Davis väga vaikne koerake).
Aga egas ainult kutsikad ei õppinud - ka meie Monaga saime kindlasti jälle hulgi uusi teadmisi kelgukoerandusest.
