Artemisega tulid kokkusaama muidugi ka Roosi ja Athena. Kui Roosist oli ette teada, et ta ei ole teiste koertega eriline mängija (väljaarvatud muidugi teine perekoer Athena), siis üllatuseks ka Athena ja Artemis esimesel hetkel kokku saades, ei tormanud koheselt maadlema ning puntratantsu tegema. Võibolla võõras koht pärssis Athena mängulusti? Meie kodus on tihti käinud Athena vend Lasse ja õde Loora, külaliste autouksed avanevad ning koheselt on alati üks kõva andmine, mis vist sekundikski ei rauge.
Aga mõne aja pärast olid ka Artemis-Athena ühes eristamatus puntras. Ei saa siiski ütelda, et Artemis ja Athena olid kloonid. Artemis tundus kuidagi suurem olevat, kui Athena. Ning ka nägu-kolju-ilme – olid Artemisel ja Athenal siiski erinevad. Artemis sarnanes ses mõttes kõige rohkem oma venna Lassega. Lisaks suutis Athena ennast lühikese ajaga teha kinnikasvava tiigi poriga selgelt eristatavaks. Aga samas - ega me lasknudki Artemisel eriti omapäid olla. Eesmärk oli saada endale üks seisupilt Artemisest. Me ei tea, mida pererahvas meist mõtles, aga varsti olid nad küll meie koeri kinni hoidmas või siis Artemist kantseldamas. Artemis oli küll saanud hulgi eluks vajalikke õpetusi, mida ta ka vastuvaidlemata täitis. Kuid näituseseisakuks ei olnud teda treenitud, ning seega oli see tema jaoks liig mis liig. Presenteerime siis kahte "õnnestunud" fotot;
Tegelikult oli juba teist päeva üks kuum sügispäev. Ning koerad eelistasid teatud hetkest hoopis vaikselt siestat pidada; vahetevahel õues – kuid kõige paremad kohad olid ikka kunagine tall või toa jahe põrand.
Pidasime siis meiegi ühe kohvipausi, mis võinuks olla ehk tundide pikkune (koeraomanikud tahavad alati ju oma lemmikutest rääkida), aga pidime siiski lahkuma. Pealegi – talu vajab ju taastamist ja laseme siis pererahval tööd rügada. Varsti saab neil suitsusaun valmis…
No comments:
Post a Comment