Kuskil paar tundi kolasime ja midagi erilist ei juhtunud. Lahtisi koeri ringi ei laperdanud, kohe raja algusjärku jääva talu koer oli kenasti ketis ja vahetas vaid meie lärmava koertekarjaga viisakaid haugatusi.
Kisejärve matkarajast saab lugeda RMK koduleheküljelt. Kaart matkaraja kohta on siin.
Aga edasi siis meie pildid:
Siiski alljärgneva 3 pildi kohta jagan ka kommentaari: koertega oli tore liikuda ja isegi kitsal laudteel sai hakkama. Aga veidike läks asi käest siis, kui laudteed ümbritsesid soised või suisa vesised alad ja peatusid pildistamiseks. Siis koerad otsustasid suunduda sinna, kuhu ise astuda ei tahtnud.
Gröönud üle rinna vette minna ei soovinud, küll aga kuldsed retriiverid nautisid veerõõme.
Ahjaa - selles Kisejärvele vaatega kohas on rajatud ka RMK lõkkekoht.
Kahe matkakoera puhul (kui eest kaelarihma pidi ei ühenda) on oht metsaall sattuda niiöelda kahvlisse - koerad ees, siis puu ja mina taga ühte neist koertest õigele teele suunamas.
Selle pildi puhul peab mainima, et see koht Kisejärve ääres on eriliselt kobraste poolt laastatud. Ning kuna matkarada pidi seda rägastikku läbima, siis rajahooldajad pidid omakorda puid järkama.
Aga lõpuks jõudsime tagasi suurele teele.
Ja siin kogesime kõik midagi uut. Tee äärde jäid Nopri talu laudad koos lehmadega. Meie aediku gröönud, kes elus nii vähe on kogend - olid tõsiselt jahmunud. Mis või kes need on? Õudne! Tõsiselt pidin vaeva nägema, et kuidagi gröönudega edasi liikuda - need ei saanud omapäid ei edasi ega tagasi. Uudishimu ja hirm oli neid halvanud.
Kindlasti - kes siia Misso kanti satub - siis soovitaks lisaks Kisejärve matkarajale külastada ka meiereid. Või siis vastupidi.
No comments:
Post a Comment