Testsõidud

Valmistume tasapisi huviliste vastuvõtuks, kes tahaks kelgukoertega sõita. Ning kõige parem on meie poolt pakutavat kelgusõitu testida huviliste peal. Tegutsedes omas mullis ei saa ju teada, mis tegelikult teistele inimestele on tähtis - mida on vaja muuta.

Meie miinimumprogramm siis (olulisi täiendusi veel tuleb, seni ei ole jõudnud):

Kõigepealt proovin anda lühikese ülevaate grööni koertest. Siis kelgust, kelgusõidust, käsklustest (Go, vasak, parem, siia, stopp) jne.

Kelgusõidu soovijad võivad ka ise käed külge lüüa - kui on vaja koeri kelgu ette rakendada.


Tavaliselt sõidab Pille autoga raja teise otsa (kokku algrada 1,5 km), et vajadusel aidata rakendit ümber pöörata. Tõsi küll, kuna kelgu ees on vaid 2 koera, siis vajadust selleks ei ole. Aga sõitja kindlustunne on ka tähtis. Ja siis saadamegi rakendi teele. Algus on enamikel juhtudel suhteliselt kiire (ja see ehk veidi eelnevalt heidutab), aga ehk juba mõne sekundi tagant on inimene kohanenud. Teel on ka väikseid künkaid, seetõttu kiiruse säilitamiseks on vaja inimese kaasabi (jalaga kelgule hoo lükkamine).

Kokkuvõttes - ei meenu, et senini oleks mõnda sõitu olnud, kus ka koerakauged inimesed ei oleks hakkama saanud. Pigem soovinuks nad, et sõidukiirus oleks veel suurem olnud.



Peale sõitu on veel võimalik koertega suhelda ja nendega ka poseerida.

Pildid siinses blogis on tehtud nädal aega tagasi, siis kui meil olid külas Eda Veeroja turismi eriala praktikandid. Karin Telkinen lubas lahkesti oma pilte ka siin blogis kasutada.