Külalised Saksamaalt

Veidike oleme see talv vastu võtnud külalisi, kes on huvitatud koertega kelgutamisest. Muidugi väikesi kahe-nelja liikmelisi seltskondi on oluliselt lihtsam vastu võtta ning neile ka esimese korra jaoks kelgutamise kogemust pakkuda. Suurte gruppide puhul võib logistika käest minna ja kõik ei tarvitse saada (ega tahta) piisavalt pikka sõidurõõmu.

Aga tore on saada tagasisidet külalistelt (ja muidugi asjalikke ettepanekuid). Kõigepealt siis mõned pildid ja lõpuks ka nende muljed.

Tere!

Veelkord suur aitäh kena kiire soidu eest!

Nagu lubatud, manuses ka moned pildid - meil vedas ilmaga, mis viga päixe käes lume sees möllata;-)

Teie aadress juba jagatud veel vähemalt paarile saxlasele: mu eesti keele opilastele, kes praegu Tartus praktikat teevad ja Enterprice Estonia esindajatele Hamburgis;-)

Mis meile meeldis: loke ja noiatee ja imemaitsvad kuklid koos sinna juurde jutuga kutsade päritolust ja kodukorrast ja nende igapäevaleivateenimisest! Igati armas ja hariv!
Samuti kelguvalik oli hea: suurem ja raskem rohkem algajatele, kes isegi suusaga hakkama ei saa ja teine kiirem tegusematele. Kahju ainult, et see kiire kelk töökorrast välja läx.
Ka see oli tore, et sai ise kohe koertega tegeleda ja "käed külge lüüa".

Ehk sellistele "päris" turistidele, kes suht v66rdunud loomadest ja maaelust, olex turvaline, kui keegi kontrollib, mis ja kus - n.-ö. "turvab" kuskil tee peal.
Ja kui veel koerajuhtimistuninstused ka veel piduliku autasustamise saatel näppu pistetax, olex "täismäng". :-))))

Samuti enam kogenenumatele voix ka pikemaid retki pakkuda. nii 1,5h-seid a la ilus loodus ja Grööni koera vastupidavus jne...


Suured tänud ja edu Teile!
Oli väga meeldiv kohtuda sümpaatsete inimestega, kes teevad asja, mis neile meeldib!


Anne Hainsoo
Heiko Wallauer
Lenna Hainsoo
Johann Peetre

Meditsiinitöötajad Tartust

Laupäeval kella poole kolme ajal saabusid meie kelgukoerte sõitu proovima Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajad. Seltskonnas oli nii üliõpilasi kui ka inimesi, kes on proffid neerusiirdajad! Tegemist oli tragi seltskonnaga, kes oma vaba aega sisustavad aktiivse tegevusega -näiteks süstamatkad, snowtuubi sõit jne.

Kõigepealt väike tutvumine.


Siis kelgu tutvustus ning nõupidamine - kuidas kõike kõige paremini teha. Rahvast ju omajagu, igatahes rohkem kui grööni koeri.

Valime täna sõidurajaks Pressi küla tee - aga sinna saamiseks tuleb vaeva näha - sest 200 meetrit maanteed teeotsani on kruusatatud ja seal me kardame sõita (meie üks kelk on juba natuke rikutud).

Aga siis läks sõiduks lahti. Meie pildimasinasse sattusid vähesed ja mis teha - ka fotoka tehnilised jne võimalused kvaliteetpilte ei jäädvustanud. Aga mis seal ikka, tähtis on ka sündmuse meeleolu.

Seekord olid sõidus 3 paari; Bamse-Daron tuntud headuses, Eirik-Esme tegid ka tööd, aga Elfie-Davise paar oli täna kriukatega. Elfie isegi suutis plehku panna traksidest... Aga Elfie vabanduseks oli äsjalõppenud jooksuaeg. Ja ilma kindla paariliseta Davis muutub ka muretuks lillelapseks. Siis said veel vastasuundatest kokku erinevate aedikute paarid Davise-Elfie ja Bamse-Daroni ning neil oli lühike arusaamatus üheaegse rajal viibimise teemal.

Meil olid täna abis ka kennelpiigad Kirke, Hanna ja Mona ning fotograafina Evelin. Pressi küla juures võttis Pille koos Eveliniga saabujad vastu ja suunas kelgu tagasiteele. Mona ja Kirke olid trassi keskel suure männi juures koos Eda Veerojaga tegutsemas. Ja mina koos Hannaga siis alguses koeri rakendamas ja starte lahti laskmas.

Aga iga asi saab ükskord otsa ja tüdrukud said siis lõpuks ennast ka teega kosutada.

Olime Eda Veerojaga kokku leppinud, et sellise suure rahvaarvu puhul nagu täna - võib äkki tekkida tüütu passimise hetk ja seepärast oleks mõistlik ka teistlaadset tegevust pakkuda. Aga siiski õnnestus ennem kelgutamine lõpetada ja siis sai terve seltskond räätsadega mägesid vallutada. Hakkas veidike juba hämarduma, kui siis oletatavasti veidi väsinud rahvas räätsamatkalt tagasi saabus.
Lõpuks tahtsin ühte grupipilti ka rahvast saada, aga kahjuks see nüüd kõige paremini ei õnnestunud.


Siis veel mõned ühised hetked koertega ja rahvas suundus uutele seiklustele ja mina suundusin koeri talitama.

Hugot vaatamas

Kuna Hugo elab Võrus, oli meil õnne teda kohata. Toredaid pilte Hugo kasvamisest olime ennemgi saanud, kuid silmast-silma poisi nägemine oli ikka midagi muud. Väga tore.

Hugo on üks väga-väga elav marakratt - meid nähes kappas müdinal ligi, nuuskis õhinal meie jalgu ja siis tahtis juba nägu limpsida. Ja siis oli tal kohe vaja ette võtta üks teine tuur teise suunda ja siis jälle tagasi meie juurde ja siis jälle... Ühesõnaga - tema pildistamine oli tõeline "piin" - no ei seisa paigal.



Siiski-siiski - eks temalgi mõni lemmikkoht (ehk siis diivan) ja sealt juba õnnestus teda tabada.

Midagi halba tema tegemistest me ei kuulnud, omandab vahelduva eduga koeraelu oskusi ja üleüldse kõik osapooled tundusid väga rahulolevad.

Gustavi uudised

Marrit kirjutab mopsipoiss Gustavi käekäigust:

"... Õnneks on uudised väga head, meil läheb suurepäraselt. Juba ligemale nädal aega ei tee Kusti enam öösiti tuppa. Tõsi, selle nimel tuleb ka vara ärgata. Aga kui arvestada, et õhtune jalutuskäik jääb 21.00 ümber, siis hommikul 6.00ni vastu pidada on tubli tulemus. Eile oli üllatus, et ka päeval üksi olles, ei olnud ta tuppa teinud. See on siis umbes kella 7.30st kuni 13.30ni. Muul ajal juhtub ikka tuppa ka tegemisi, aga juba on märgata arengut. Õues Kustile praeguste külmadega väga ei meeldi. Teeb oma asjad ära, natuke nuusutab ja hakkab siis jalgu korda-mööda üles tõstma - külm. Ei kiusagi teda pikalt, läheme siis ikka sooja tagasi.

Teised koerad ja nendega mängimine on aga vägagi meeltmööda. Kui veel natuke soojem oli, siis kohtus ja mängis ta teistega hea meelega. Suur sõbranna võiks olla meie maja mopsitüdruk, aga tema on väga riiakas - kardab kõiki teisi koeri. Ehk kunagi harjub ja võtab omaks, aga praegu on küll Kusti olnud tagaajaja rollis ja palju sõbranna käest riielda saanud. :) ....

Kusti sööks kõik ära, mis kätte antakse. Erilised lemmikud on puuviljad/köögiviljad - pomelo, pirn, õun, kurk, porgand. Aga eraldi olen keetnud ka kanamaksa ja kanasüdant.

Iseloomu poolest hakkab välja lööma ka väikeseid krutskeid. Vahest tundub, et keelatud kohal on magnet küljes. Keela ilusti või kurjemalt, ikka leiab ta tee tagasi just teleka alla, kuhu minema ei peaks. Aga pärast riidlemist leiab ta ikka osavalt koha süles ja rahuneb. Ja mis seal salata, ka riidleja meel rahuneb. :)...."

Kokkuvõttes - igakord pole pilti vajagi - jutu järgi juba selge pilt!

Mõned pildid Hugost

Siin on mõned pildid meie selle pesakonna kõige suuremast kutsikast Heraklesest ehk Hugost.

Esimesel pildil - Hugo - emme suhkrupall! (perenaise Marta kommentaari järgi on ta pildil küll väike ja nunnu, aga tegelikult juba nagu LÕVI!)


Teisel pildil on näha, kuidas Huugo magades jalad seinale viskab :)

Hectori tee kaugesse Põhjalasse

Ranto kirjutab pisikese jutu - kuidas Hector sai Norra peresse:

"Aega läks aga nüüd Hector omas kodus, kõik väga rõõmsad ja rahul, et unistus on täitunud. Sõit Põhja läks ladusalt neljapäeval Antslast Tallinna, siis laevas kajutis paar tundi, Helsinkis rongi ja reede hommikul olime Rovaniemis. Sõitsime veel ca 500km autoga ja koju ta jõudis parajalt väsinuna. Hetkel Hector eriti pikalt väljas olla ei taha, ilmselt on süüdi stabiilselt külm ilm 33-38 kraadi. Teeb oma asjad ära ka kappab tagasi ukse juurde. Lisasin mausesse paar pilti kus kogu pere ilusti peal ja üks pilt ka Hectori pesast. Pildil NR 2 paremalt vasakule: Edel, Ragnar, Morgan, Roland, Orlando ja Roy"


Tänud Rantole ja tema perele, et Hector terve ja rõõmsana oma kaugesse kodusse jõudis.

Henry

Veebruari algusest on meid jälle aktiivsemalt informeeritud H-pesakonna tegemistest uutes kodudes - seda nii sõnas kui pildis. Tore!

Hephaisthosest on saanud Henry. Ja veidike juttu ka tema asjatamistest ning loomulikult pildid.

..."Henry on ilusti oma uue kodu omaks võtnud ja enamus hädasid oskab juba õue teha, ainult öösel ei pea veel vastu. Madinat ja mürglit ja mänguasjade jagamist on neil Mattiasega nüüd kõvasti:) Henry lemmik mänguasi on pikkade kätega ahv, mille Mattias esimesel päeval oma mänguasjakorvist talle loovutas. Vahest tahab ta ka Mattiase sülle istuda ja lemmikmäng on Mattiase eest palliga ära jooksmine:)"...

Kaie