Võistlus nagu ikka toimus (03.03.2012.a) Tori ligidases Võlli külas - Ain Reppo kelguradadel. Raja pikkuseks 6,5 km ja seda siis pidi 2 korda läbi sõitma (sõitude vahel 2-3 tundi).
Juba eelmise päeva õhtul paistis Torisse minek üpris kahtlane - sadas paksu märga lund ja kui tee jäänuks lahtiajamata, siis Matilt laenatud järelhaagisega me kodunt kaugele ei oleks saanud. Muidugi - hommikul enne kella 6 selgus, et tee on vaba ja siis hakkas meil pihta üks suur sahmerdamine ning kavandatud väljasõiduajast jäime poole tunniga miinustesse. Korra olime 3 koeraga katsetanud (2 korda 10 minutit) - kuidas on sõita kaanega järelkärus, kuid nüüd pidime valmistuma pikemaks sõiduks ning seetõttu ühtteist uudset pidime tegema - millega ennem kursis ei olnud (kärusse ketid, põhk, kelgud sinna kõrvale jne ja lõpuks koerad).
Kuigi olime enne järgi uurinud, et on teisigi ilma puuride-boksideta kelgukoerte vedusid järelhaagisega tehtud - jäi hinge kahtlus, et selline sõiduviis (ja esmakordselt osadele koertele) ei ole neile kõige meeldivam. Seetõttu pikal teel sai mitmel korral peatusi tehtud ja kuna ka sõidukiirust arendada ei julgenud, siis jõudsime võistluspaika ligi poolteist tundi hiljem võistluste algusajast (kell 10). Meie teine ekipaaž - kus Hanna isa juhtimisel sõitsid tulevased võistlejad Hanna, Mona ja Kirke oli muidugi varem kohal.
Kohapeal selgus, et võistluse esimese stardi lõpetamine seisis meie taga. Ja kui hüüti, et kus te olete - kohe starti, siis sattusime kogu oma seltskonnaga tõsisesse stressi. Õnneks kohtunik Ain, kes oli vanarahu ise suutis meie kaootiliselt sahmivat seltskonda õigele teele juhtida ning isegi meile kolmanda sõiduvahendi (läti seltskonnalt) orgunnida koheselt. Aga sellest hoolimata suutsime igasuguste otsusevalikute puhul ikka selle kõige ebamõistlikuma valida. Alates meie noorte võistlejate stardijärjekorda panekuga (enamikel võistlustel esimene start loosi kohaselt, seega pole siiski põhjust nuriseda), sõiduvahendite valikuga jne. Oleks õiged valikud teinud, siis kindlasti oleks päev teistsuguseks kujunenud...
Igatahes - tootsin siis kärust ja autost koeri-kelke-trakse jne välja, proovisin koeri rakendada jne, samaaegselt juba tormasid meie noored rajale. Hanna ja Mona olid elus esmakordselt sellisel üritusel - aga nüüd pidid nad pea ees tormama kuhugi tundmatusse, me ei jõudnud isegi neid õpetada - kuidas võistlusel erisituatsioonides tegutseda jne. Ja meie äparduste rada jätkus - alates stardist kuni raja esimese kolmandiku läbimiseni - kui kokku said rajal Bamse-Daron versus Davis-Bongo. Bongo on tugev karjala karukoer (jahikoer, kes on õpetatud ka kelku vedama) ning me olime kodustel radadel teda koos Davisega vist 3 korral koos harjutanud ja seda isegi suhteliselt edukalt. Samas meie teiste isaste gröönude ja Bongo vahel ei olnud just kõige soojemad suhted (Bongo ketis õuel, isased gröönud aedikus tundide kaupa olid harjutanud üksteise suhtes vaenulikkust).
Ja nii said need paarid siis võistlusrajal üksteisega kokku. Peab vaid kiitma Hannat ja Kirket - kes suutsid lõpuks olukorra lahendada, aga sinna kulus umbes 15 minutit, enne kui Kirke jätkas sõitu ja Hanna oli sunnitud katkestama.
Monal koos Eiriku-Esmega ei õnnestunud samuti sõit. Eiriku, Esme ja Davise jaoks oli esmakogemus näha korraga võõras kohas niivõrd palju kelgukoeri. Seetõttu olid koerad sügavas stressis - pikast sõidust pimedas kärus, seninägematutest tundmatutest koertest jne. Isegi rajaolud olid meie koertele tundmatus (kodus sõidame lahtiaetud vallateedel - mitte aga pikka tasast põllutrassi pidi). Ka Esme oli viimase kuu jooksul vähe saanud harjutada (jooksuaeg). Ühesõnaga - see Esme-Eiriku paar ei olnud meie poolt võistlusvormi timmitud ja seetõttu - mida rajal edasi, seda vähem nad liikuda tahtsid ja sõidu edasi punnitamine osutus mõttetuks. Peab vaid vabandama Mona ees, et oma koertega valmistasime talle pettumuse.
Kirkel õnnestus siis lõpuks sõit lõpetada ning mõne tunni pärast startis ta uuesti. Kirke sõnul esimene sõit olnuks väga hea (ilma suure ajakaotuseta), sest rada oli siis meie koertele sobilik (jäine ja seega kiire). Võinuks tulla tema rajarekord Talvekarikal, aga läks vastupidisesse rekordisse.... Teises sõidus läks tal ja ka koertel juba raskeks - sest päike juba mõjutas rada ja ka koeri... Me ei oska ega suuda sellistes tingimustes sõita - aga see on oma viga, et ei ole harjutanud. Sellest hoolimata läks teine sõit suhteliselt hästi - kuskil 30 minutit kopikatega, mis oli paremuselt kaheste kelkude (põhjamaiste kelgukoerte arvestuses) neljas aeg, siiski kolmandast kohast jäi kuskil 4 minutit veel puudu. Positiivset oli veel - Kirke sai harjutada rajal möödasõitu ja samas möödalaskmist teiste võistlejatega. Nagu aru sain siis Bamse-Daron käitusid rajal korralikult ning ei olnud võõraste koertega konfliktihuvilised. Kuid üks halb asi veel, Kirke tuli võistlusele veidi haigena. Aga igasugu võistlused viivad ikka selleni, et niisama koertega sõidust ei tule midagi välja - vaid peab ikka ka ise pingutama, et koerad liiguks kiiremini. Seniajani põeme kogu perega Kirke hilisemat tõsisemat haigeks jäämist.
Kahe koeraga kelgusõit on mõistlik vaid siis, kui terve ollakse. Ning võistlustel osalemine eeldab lisaks koerte treenimisele-õpetamisele ka kajuri enda füüsilist treenitust.
Võibolla tegime valesti, aga teise starti me Monat ei julgenud lasta, sest tema oli äsja haige olnud. Põhjuseks veel see, et me ei olnud ka enam Eiriku-Esme sõidutahtes veendunud ning vaim ei olnud enam selleks valmis, kui sõit jäänuks uuesti katki. Et parem karta, kui kahetseda... Nägime seda juba teises stardis - kui rajale läksid Bongo-Davis, Davis oli raja selgeks saanud ja teadis, et minema peab ikka stardisuunas tagasi.
Sahmerdades ja punetsedes me Pillega sisuliselt sellest päevast osa ei saanud - see tähendab näiteks teiste võistluse vaatamisest jne. Fotoka võtsime kahel korral taskust välja ja seetõttu on meil vaid mõned pildid.
Bamse:
Daron:
Kirke finiseerimas:
Meie tiim Bamse-Daroniga:
Meie teine autoseltskond (osaliselt) ja Bongo:
Meie igaaastastel Tori külastustel on ka meie ühed erilised lemmmikud - samojeedi koerad ja nende tiim:
Üks põhjusi, miks ma kuidagi ei tahtnud loobuda Torisse tulekust oli see, et Peterburi lähedalt saabusid kohale ka noored grööni koerad spordiklubist «СНЕЖНЫЕ ПСЫ» . Tegemist on Venemaa esimeste grööni koertega, koerad on muretsetud Poola kennelist Nordic Storm (koerte nimed: Vanir Nordic Storm ja Vargo Nordic Storm.).
No comments:
Post a Comment