Kelgurada tegemas

Pikemat aega on olnud kavatsus rajada meie maja tagusele mäele kelgukoertele omaette ringrada. Jaanuari algul käidi isegi motosaanidega suuskadega ette aetud rada sõtkumas. Kuid oh häda  - kuigi iga nädalavahetus sai proovitud suuskadega ja hiljem ka koertega rajal - siis igakord avanes selline ühtlane lumeväli, kus kunagist rajaaset raske leida. 

Tsiteerides klassik karupoeg Puhhi:

"Mida enam sajab lund,
tidili-pomm,
seda enam ajab lund,
tidili-pomm
seda enam ajab lund
tidili-pomm
kuuse alla hange."

Aga kui ei proovi, siis ei teagi, kas rada teha õnnestub. Koertel oli see töö raske (eriti kui ise kelku juhtisin) ja eks nad suusajälgede teejuhtivuses ka veidi kahtlesid.

Järgnev pilt kujutaks nagu tasast ala, aga tegemist on kaarja laskumisega paremale. Peab aga kurtma - arvatavasti meie kelgukoertega sõita tahtvatele külalistele isegi raja valmimisel see ei sobiks. Hooga alla kimades pöörakutel vajab kelgu juhtimine siiski kogemust ja osavust. Eks meilgi tegi kelk algul hoopis suurema kaare, kui rada milles koerad liikusid.

Aga tore oli ikkagi, sest raja katsetuste käigus alustasime sel hooajal esimest korda 3 või 4 koeraga kelgutamist.