K-pesakond

Allolevatel piltidel on 16 tundi vanad grööni koera kutsikad - kombinatsioonist; Tinka’s Uno Bamse (Bamse) x Racystar World of Fame (Torbik). 

Veidike eellugu; Umbes aasta tagasi otsustasime, et Torbik ja Bamse võiksid kutsikad saada. Grööni koertele omaselt nende kinnijäämisega mingeid probleeme ei tekkinud. Hetkega. Ja pikalt.

Kui neli pidevalt edukat pulmapäeva möödus, siis otsustasin - aitab küll ja panin Torbiku eraldi. Aga ohh imet - Torbik jäi tühjaks.

Selle aasta 1. aprillis otsustasime (ja ka koerad olid tarmukalt nõus...), et prooviks veelkord Torbiku ja Bamse ühendusest kutsikaid saada. Lasime siis neil koos olla 8 päeva, alles siis pidev pulmahuvi (ja tegutsemine) lakkas.

Nüüd tagantjärgi võin oletada, et grööni koerad on võimelised omavahel paarituma ka enne niinimetatud õiget aega (ainult - et siis võivad tühjaks jääda). Muidugi - selline pikaaegne paaritamine tekitas meis veidi segadust - millal siis see õige poegimise päev saabub. Väike paanikaosakond isegi käivitus...

Asjale lisab segadust veel see, et Torbik kujunes isegi võhiku jaoks silmnähtavalt paksukõhuliseks kuskil alles viimase 8 päevaga enne poegimist. (Samas - mingid Torbiku käitumiskombed olid erilised juba 3-4 nädala järel peale paaritumist - ainult et eelistasime seda mitte tunnistada enda jaoks, üks kord olime juba eksinud).

Kummaline on veel see, et 3 aastat tagasi sai Torbik Bamsega 5 isast kutsikat, siis nüüd 5 emast kutsikat.

Nagu ikka, siis emme Torbik ei suuda hetkekski kutsikaid silmapiirilt kaduda lasta.

Aga veidike ka poegimisest. Õiget poegimise aega (61 päeva tavaliselt peale paaritumist) me täpselt ei teadnud, ise oletasin et pühapäeval (9. juuni) peaks juba valves olema. Aga ei midagi. See-eest 10. juuni hommikul oli Torbiku aedikus mitmed värskelt kaevatud (üks üpris hiiglaslik) koopaaugud maa sees. Selge. Õhtul võtsime Torbiku aedikust ja viisime majja.

Aga ohh häda. Torbikut ei saanudki omaette jätta - kui ta pidi üksi olema, siis tegi kurba aediku? igatsus?ulgu.

Kuna Torbikul on (võrreldes enamiku teiste gröönudega)  tegeliklt väga ilus ulg (meie arvates alt), siis iseenesest see meid ei häirinud - aga samas juures tahtsin ikka olla. Mingil hetkel avastasin, et Torbik - kes  voodisse seni kordagi ei ole sattunud (aediku koerad satuvad harva tuppa, veelvähem voodisse), oli minu valvediivanile pikali heitnud. Egas midagi, heitsin Torbiku kõrvale. Ja Torbik rahunes.

Kell 11 õhtul hakkas Torbikul silmnähtavalt raske. Hingamine vahel nagu lõõtspillil. Lugematuid kordi alustas sabaaluse juures lakkumispüüdlusi. Aga - ei midagi. Nagu oleks ümar kõht takistuseks - et sinna ulatuda. Ja nii ma muudkui passisin - kas äkki ometigi seekord - tuleb ilmale keegi. Aga ei midagi. Ja nagu ikka - 2.38 esimese tütrekese ootamatu ilmale tulek. Ja siis läks konveier käima - kuni 5 tütart ilma peal, kõik traksilt koheselt tissi otsimas. Viimane musta karva vähese valgega kutsikas siis  kell 5.40. Esimene - oli must-valge ja ruudukujuliste laikudega, nagu Torbik. Teine oli pruun-valge laiguline. Kolmas - pea üleni must. Neljas - suhteliselt valge, ühel küljel siiski rohkem musta.