Lumeilves, K-Klubi ja koerad

K-Klubi on juba üle 10 aasta koos käiv sõpuskond, kellele meeldib kaarte (saskut) mängida , õlut juua ja saunatada. Kuid vahel tehakse ka midagi muud lisaks. Ja juba teist talve järjest kogunesime Lumeilvese matkaks. Lumeilves peaks olema statuudi nimetus - naine või mees - kes 2 päeva jooksul käib talvel Eesti 20 kõrgema tipu otsas. Ja need tipud asuvad Haanjamaal.

Niisiis kell 9 hommik 19. november 2007.a. ja Uue-Saaluse. Külma on kuskil 6 kraadi ja lund on ka kõvasti, kohati isegi üle poole sääre.

Ja sel aastal võtavad klubiretkest osa ka Roosi ja tema tütar Athena ja poeg Lasse.

Ka Marise ja Mati taks Dixie oleks tahtnud osa võtta, aga ta veel nõnda noor ja ega lumeoludki kõige soodsamad tema jaoks ei olnud.

Ja nagu ikka, võtavad matkal (jahil) juhtohjad enda kätte (jalga) meie koerad.

Tee äärde jäi Kavadi järv, siin oli veel jäävaba vett, mida kasutasid laululuiged.





Kohati oli meie teel mõni mägi päris kõva tõusuga - nagu Vällamägi. Nii et isegi koerad tegid peatuse.





Aga tipus olid nad enamik aega kuskil, nii et pildile ei õnnestunud neid kõiki 3 korraga õieti saada

Matka algus möödus meil Pillega veidike pinges. Roosi ja Athena viib Pille iga päev jalutama ja tavaliselt on see ilma rihmata, eks nad siis ka hulguvad veidike. Ka seenel käia ei ole nendega häda, kaovad ehk vahel kuni 10-ks minutiks, kuid alati tagasi. Kuid täna oli Athena väga iseseisev ja pidime vahel mitu korda tagasi minema (eriti jama kui mäkke üles tagasi), sest koera lihtsalt ei olnud. Aga alati ta ilmus rahulolevalt ja lõõtsutavalt, temal oli oma ajagraafik meie jälgimiseks. Eks meilgi see kadumise hirm oli juurde mõeldud, aga võibolla oli ikka ka põhjust - 10-d talud ja sealsed koerad ja metsalõhnad-jäljed. Ahvatlusi kui palju.

Aga peale paari tundi ka koerad olid ammendanud oma uudishimu iseseisvateks retkedeks ja saatsid siis meid pidevamalt.

Aga Pille Lasse oli tõeline unistuste matkakoer, kuhugi ta kaduma ei jäänud ja soostus ka mõne vallutatud mäetipu ühispildile jääma.

Kuid ega meil ainult tipud teele ei jäänud, vahel tuli ületada kopratamme ja igasugu rägastikke. Päeva lõpuks suutsid mõned meist isegi jala kuhugi vette poetada. Lisaks oli maa värske lume all üprid porine ja pehme.

Aga vahel oli lust käia mööda mingit taludevahelist teed.

Ja kuskil peale ühte olime ennast läbi metsase nõlva murdnud Suure Munamäe tippu.

Koerad jäid välja, aga inimesed tegid poole tunnise tee ja pirukate söömingu torni kohvikus. Aga eks koeradki said kohe varsti puhkust. Naised ja koerad lahkusid meeste matkakambast
ja läksid suitsusauna küdema.

Täpselt nüüd enam ei teagi, kui mitu tippu siis sel päeval ära sai võetud. 17 äkki?


Võibolla oleks ehk 2 tippu veel võetud, aga juba 2 viimast mäge sai vallutatud pimedas (kella 17 paiku jõudsime tsivilisatsiooni). Hea, et ilmus välja poolkuu ja lumi peegeldas valgust, muidu ehk oleksime seal rägastikus tänaseni konnanud. Aga samas, mis meil oli põhjust karta? Koerad näitasid matkal, et neil on jäljetöö käpas ja meid oleks seega kindlasti üles leitud.