Kõigepealt kutsikas sai nimeks Torbik. Kuigi algul oli liikvel ka Sohvi nimi. Aga mis sa ikka teed, vaatad kutsile otsa; torbik mis torbik. Lisaks meenutab ta veel nahkhiirt, aga sellist vastavat nime ei leidnud.
Käime siis nendega iga päev Pressi külla jalutamas (4 km). August nii vihmane ei olnud, kohati isegi palav. Seetõttu ootasime hiliste õhtutundideni (ootasime ka naabrite loomakarja koju jõudmist karjamaadelt), et mitte esivanemate poolest liustikelt pärit koertele liiga teha. (ametlikke võistlusi ei tohi kelgukoertele 20-22 kraadist kõrgemaga teha).
Kui omalajal hakkasin gröönlaste pilte internetis vaatama, siis mingil määral mind häiris, et pidevalt piltidel oli neil keel suust väljas. Ja ega minul siis paremini ei ole läinud, proovisin nii kuud kui Silvat pildistada, aga hästi õnnestus vaid keel jäädvustada:
Niisiis Silva on mul kogu aeg rihmas, aga Torbik kimab vabalt kaasa. Ja loomulikult ka Roosi ja Athena teevad omi vabakäigulisi rännakuid. Eriti Athena, kes muudkui kihutab. Esimestel päevadel võtsin kohati isegi Torbiku sülle, et äkki liialt pikk rännak. Aga nüüd tundub sellest maast vähesekski jääma. Torbik liigub küll vabalt, aga teest põllule üle mõnekümne meetri ei liigu. Ikka emme ligiduses. Ja ega Silvalegi algul ei meeldinud kutsi kadumine.
Iseenesest meie jalutustee on selline mõnus kruusatee ja ega siin autosidki eriti tihti liigu. Küll aga lamba ja veise sõnnikut. Mida siis koerad huviga tahaks menetleda. Ning Silva on võimeline seismajäämata läbistama oma suud teepeal olevatest porilompidest.
Silva liigub rihma otsas enamjaolt kogu aeg vedavalt, vahel siiski tahab temagi teekõrvastest tihnikutest ja heinasülemitest midagi huvitavat leida. Aga ega me ei lase. Tahaks nagu vabadust anda, aga ei julge. Ja ega Silva ei protesti. Jätkab podisedes-hingeldades (ei oska sellele helile nime anda) teed. Midagi lõõtsutava siili sarnast. Muud häält ei kuule.
Silva esimest meloodilist haukumishäält kuulsime nädal peale meile saabumist; Auhh-auhh-auhh-auhhh. Ja ei ühtegi silpi rohkem.
Torbik on häälekam kuju. Jälle kirjeldamatud helid; niutsumise-haukumise-ulumise-kiuksumise jne mingi segu. Tegelikult on jama ka. Kui Torbik on paaril korral ilma emmeta koju jäänud, siis on ta võimeline tundide kaupa uluma.
Ka kuldsed on häälekamaks muutunud. Eriti Roosi, kes suisa uriseb tumeda mörinaga. Gröönlaste peale, kui need talle liialt liginevad. Silva hoiab viisakalt ja aupaklikult distantsi. Aga Torbik saab vaat et hoogu juurde ja muudkui kipub Roosit keelega limpsima. Ka Athena hakkab haukuma, kui gröönid tema kondile liialt liginevad. Athena ja Silva ja muidugi Torbik teevad vahel ka mängujookse. Aga Roosi kambas ei tegutse. Vaid Athenaga on Roosil need igapäevased karjajuhi karglemised.
Kui oleme ise pidevalt kodus, siis laseme gröönlased aedikust põhiaeda (kuldsete territooriumile). Vahetevahel Silva ja Torbik tulevad ligi ja limpsavad mul kätt. Kuldsetel sellist limpsimise kommet ei ole.
Mingi sõnakuulelikuse õppega ma gröönlaste puhul ei tegele. Siia, koht, seisa jt sellised käsklused ei ole meil käibes. Nojah, võbolla Silva ka teab mõnda rootsi keelset käsklust, aga mina ei tea rootsi keelseid käsklusi. Silva ikka põikleb kõrvale, kui millegipärast mul teda kiirelt vaja kätte saada. Igatahes Kirke ja Pille saavad ta kuidagi kergemini kätte. Kuni lõpuks avastasime, et Silva annab ennast väga hästi kätte siis, kui võtad jalutusrihma kätte.
Õhtune jalutuskäik on kõigi koerte jaoks päeva tipphetk. Võibolla isegi kaalub söötmiskorrad üle.
Torbik kui ka Silva saavad söögiks vaid toorliha-konti. Kutsikas on hästi ablas, kadedalt proovib ta haarata Silva ette pandud lihatükki, kuigi endal üks tükk juba suus. Ei mingit pipardamist erinevate lihatoodete peale; põhiliselt on ju kodusea magu, kops, põrn, kondid, pea, kõri, kõhuääred jne. Ka Rootsis olla nad saanud toorliha. Ja kutsikas kasvab mühinal. Karvkatte tal on suht lühikese võitu, mustad laigud hakkavad nagu hallikaks helenduma? Jalad on tal ebaproportsionaalselt? kõrgepoolsed. Ja kõhn ta ka ei ole, vahel kahtlen, et äkki annan liialt talle ette.
Paaril korral on Silva ja Roosi vahel ka toidupalakese pärast minikonfliktid olnud. Ükskord jättis üks töömees meile teadmata oma lõunasöögi kilekoti koertele käpaulatusse. Siis läks suisa lühikeseks purelemiseks, Roosi sai veidi kannatada. Aga tegelikkuses on haruldaselt kokkusobiv punt kujunenud. Kui mingit söögiga õrritamist ei ole, siis on nad suured sõbrad.
Millest siis veel kirjutada. Eks gröönlaste vabadusejanust. Oma pisiaediku puuväravaks mõeldud tokid-võred (ajutine ehitus, kiiruga kokku klopsitud) on nad suutnud vahel päris ära lõhkuda. Ja siis on nad ka aida alt läbi kaevanud.
Aga kaduma (hulkuma) nad ei lähe.
Silval õnnestus ükskord lahtisest väravast maja taha liikuda. Aga kohe tahtis ta tagasi, sest kutsikat ei olnud kaasas.
Esiaias on nüüd ka rohkem auke (kaevata neile meeldib), iga kättesaadud ja huvipakkuv asi hekseldatakse võimaluse korral pisiosadeks. Aga samas midagi ülemõistuse ka ei ole. Ka kuldsed saavad samalaadsete asjadega hakkama.
No comments:
Post a Comment