Polly nimi on tõupaberite järgi GULDFYND'S BELLA LUI. Nagu Guldfynd`si nimi juba viitab, on Polly pärit kennel Guldfynd`sist (Bella Lui on Itaalia mäetipp). Kutsikaid sündisid 19.06.2009.a, pesakonnas oli 3 isast ja 2 emast. Isaks EST CH Kingsize Fawn English Bombardino ja emaks EST JCH EST CH Fortunaviola Lady.
Omalajal kui Pille ja Livia arutasid meie kuldse retriiveri kutsika Satu saatmist Liviale, siis lepiti kokku, et vastukaubaks saame siis Polly.
Kõhklusi siiski oli. Peame ise ennast praegu hobilisteks koerakasvatajateks, kuid kui meie kodus olevate koerte arv tõuseks viieni ja tõugude arv kolmeni - siis oleksime ehk juba pisikese kenneli mõõtudes. (muidugi - tähtis pole kvantiteet, vaid kvaliteet).
Oleme Pillega vahetevahel arutanud, et millised on meie lemmik koeratõud. Pille on tihti nimetanud mopse - et kunagi kindlasti ta tahaks nendega tegeleda. Aga vahetevahel saavad ähmased visioonid olevikus teoks.
Kirke oli muidugi õhinal mopsi kutsika tahtja. Lubas tema eest hoolitseda, ja tõsi on - seda ta teeb. Piiras oma voodi meie koerteaiaga ja pani Polly asemega ööseks enda kõrvale. Varem me ei olnud ostnud mingeid erilisi luksus koerteasemeid - aga Polly sai. Lisaks sai Pollyle muretsetud mikroskoopilised traksid (võrreldes kelgukoerte omadega) ja peab ütlema, et need sobivad talle.
Ise suhtusin mopsidesse neutraalselt (pigem positiivselt siiski), et ühed naljakad tegelased on - aga et mis nendega peale hakata? Mopsid on seltsikoerad, et mis seltsiline nüüd minusugune karvane poisslaps neile on.
Aga peab ütlema, et eksisin. Polly on üks igavesti lahe tegelane. Puurib oma uudishimuliku ja uuriva pilguga näkku, järgmine hetk keel limpsib ammendamatu energiaga nägu. Või siis see müstiline liikumisviis - seisab, vaatab sulle otsa ja siis taganeb vudinal tagurpidi. Mingi hetk hiljem siis Polly pisikesed hambad närivad naljakalt mul varbaid või lutsivad-näksivad näppu. Hea tuju garanteeritud.
Aga mida siis meie teised koerad sellisest tillukesest olendist arvavad?
Kelgukoerte puhul tundsin veidi kõhedust. Sellel aastal oli vist Leedu ühel näitusel õnnetus, kus üks kelgukoer hammustas pisikese seltsikoera surnuks. Aga tutvustus läks üle ootuste hästi, grööni koerad olid väga uudishimulikud - mis imelik olend nende hoovil.
Silva nuusutas Polly üle ja jäi rahule.
Muidu sõbralikul ja nuusutaval Torbikul aga vana viga siiski lõi välja (nagu kuldsete kutsikate puhul) - aga ikkagi tahaks Pollyle käpa peale panna (seetõttu hoian siiski vahel Torbiku kaelarihmast kinni).
Polly tunnetab - et nende koerte suhtes peab näitama alandlikkust üles ja heidab selili.
Aga kuldsete vastu Pollyl ei ole pisematki aukartust - on ta ju pärit kuldsete karjast. Meie kuldsed nuusutasid ja uudishimutsesid veidi Pollyga, aga siis saabus ükskõiksus. Liialt pisike tegelane neile.
Muidugi Polly sest ei hooli, et temast ei hoolita. Ja seetõttu on ta pidevalt toas olles kuldsete seljas. Roosile see siiski eriti ei meeldi, vahetevahel laseb ta lahti tumeda lõrina; "Jäta mind rahule" - aga Polly paneb saba tirides edasi. Athena leiab lihtsama lahenduse, ronib trepimademele lamama - ehk siis seal Polly teda ei sega. Polly on küll pisike ja trepiastmed on kõrged, aga varsti on Polly uuesti Athena juures. Poeb siis karvadesse ja jääb magama - või siis ... proovib karvade vahelt leida tissi - missiis et sealt midagi ei tule....
No comments:
Post a Comment