Gröönimaa - aga on üks karmimaid paiku siin ilmas - lumi, jää, külm meri, metsagi pole seal.
Mis neil ühist?
Meie grööni koera kutsikas Emma leiab Rivieras endale kodu.
Tõsi küll, mitte Monaco ligidases uhkes rannikuhotellis. Vaid Riviera Alpides - 1700 meetri kõrgusel, Casterino linnakese ligidal asuvas mägihotellis, mille omanikeks on Philipp ja Audrey.
Philipp ja Audrey on tegude inimesed - võtsid ette ja lendasid Riiasse, rentisid auto ja lõunaks olid meil - Leoskil.
Pillel oli muidugi eelnevalt pikem meilide vahetus (inglise keeles) ja saime kõik olulise info omavahel vahetatud. Aga ikkagi kartsime, et võibolla mõned nüansid jäävad selgusetuks. Ja seepärast olid meil abiks Triinu ja Manu, kes elavad Vastseliinas ja oskavad prantsuse keelt. Manu oskab seda seetõttu, et ta ongi prantslane. Niisiis pilt seltskonnast; keskel Philipp ja Audrey, üksteise seljataga Triinu ja Manu (lisaks ka nende pisipere).
Philipp ja Audrey veetsid koertega tutvudes, pabereid ajades ja oma kodumaast jutustades mõned napid tunnid, kuni olid sunnitud Riiga tagasi pöörduma, et jõuda lennukile.Piltide tegemine meil ununes, nii et viimasel äramineku hetkel saime vaid paar jäädvustust. Emmat me enam pildil ei näe, sest et ta on juba puuri pakitud:
Küll aga saime mõned pildid Emma uuest kodust.Casterino orust vaade mägedele. Lumi pidi seal olema 6 kuud aastast. Ja tunnise? autosõidu kaugusel on Vahemeri, või siis Itaalia:
Muidugi - eks meidki kutsuti külla - sealsesse mägihotelli. Võibolla tõesti lähme kunagi Emmat vaatama.
Aga vaevalt Emmal nüüd Võrumaa vastu igatsus tekib. Kaugel Prantsusmaal ootab teda juba kaaslane, 5 aastane suur ja võimas grööni koer Yukon.
Aga mitte ainult koerad ei ole talle seltsiks, ka indiaani hobused.
Tundub, et Audreyl ja Philippil on üleüldse eriline huvi algupäraste loomade kasvatamise vastu. Indiaani hobused, grööni koerad.Ahjaa - mõni indiaani hobune meenutab oma värvide poolest kõige pesuehtsamat grööni koera:
No comments:
Post a Comment