Sest et ilma Jaketa poleks meie kenneli esiema Roosit ja vaevalt me oleks mingi teise koeraga nii laiaulatuslikult koerandusega tegelema hakanud.
Aga Jake juubel oli muidugi esmajoones tähtis Monikale, kelle juurde maale me 30.06.2010. a siis teiste koerakasvatajate ja koeraomanikega kogunesime.
Jake ise suhtus toimuvasse stoilise rahuga.
Aga see eest teistel külla kogunenud kuldsetel oli tegemist küllaga - kes mängis teistega või niisama vahel lebotas - või siis jälgis pingsa tähelepanekuga inimeste tegemisi söögilauas.
Aga see eest teistel külla kogunenud kuldsetel oli tegemist küllaga - kes mängis teistega või niisama vahel lebotas - või siis jälgis pingsa tähelepanekuga inimeste tegemisi söögilauas. 
Inimestest külalised aga vaatasid koeri ja jagasid uudiseid. Üldiselt siiski koerakasvatajate omavahelised uudised levivad suuliselt ja neid kirja ei panda - eriti mingisse blogisse ja seetõttu ma neid ei saa ka jagada. 
Monika juhtimisel tutvusime tema talutaguse lillelise aasaga. Tõeline koerteparadiis. Kuskil olla ka tiik, sinna me siiski ei jõudnud. Ka talul endal oli suur-suur aiaga piiratud aed, kus koertel mõnus vabalt elada. Ning inimestel on siin hea grillida ning selle kõrval näituseks veini nautida. 
Aga veidi omadest koertest. Sotsialiserimise huvides võtsime kaasa oma aedikukoerakese - gröönu Davise, kes algul käis saba jalge vahel - aga kohanes üpris ruttu ja jälgis pingsalt võimalusi - leidmaks kukkuvaid toidupalakesi. Igatahes kohe alguses tahtis ta kohaliku kompostikastiga 1:0 teha. 
Kaasa oli ka Fimuri, temal oli lusti laialt - sai tirida saaki. 
Aga Roosi saagi tirimisest huvitatud ei olnud, tema eelistas seda tallel hoida.
Aga õhtutunnid möödusid kiirelt ning aeg oli meil koju tagasi suunduda. Monika organiseeris aga eelnevalt tolleks hetkeks kohale jäänud seltskonna ühisele pildile.
No comments:
Post a Comment