Satu tähelend Räpina näitusel

10. juuli 2010. a Räpina - rahvuslik näitus. Kohtunik Svein Bjarne Helgesen - Norrast. Ning Livia oma koera Satuga (ehk Skylinedog St. Ceciliaga). Ja meie pealtvaatajana - lisaks turistiklassis osalemas meie nooruke gröönu Davis.

See päev oli tõesti väga tore - sest Livia saavutas Satuga juuniorkoerte seas pea kõik - mida võimalik oli. Et siis juba etteütlevalt - kõikide tõugude parimate juuniorkoerte seas 4-s koht. See on ikka väga vinge saavutus, arvestades et sellel võistlusel kõige suurem konkurents.

Aga alustaks siis algusest. Kui me kohale jõudsime suure hilinemisega, siis veel kuldsete näitusering ei olnud veel alanud. Aga see eest oli alanud lämmatav lõunane kuumus. Nii et, juba enne näituseringi olid kõik osalised üpris muserdatud kuumusest.

Ja kuna koertel käin kuumaregulatsioon keele kaudu, siis sellel päeval demosid kõik koerad vabatahtlikult omi hambaid ja muidugi ka keelt (viimane siiski näitusekirjeldustes ei eksisteeri).

Kohtunik kaugelt põhjamaisest kargest Norrast nautis suveilma ja mis siin kaunimat - kui jooksev kuldne retriiver. Ainult osalistel...

Vahetevahel sai seista ka - aga ega seegi ju lihtne tegevus ei ole händlerile: säti muudkui jalgu-pead-saba paika. Õnneks Satu on kuldne, kes laseb ennaste stoilise rahuga millimeetri kaupa ringis sättida. Aga ilma Livia suure tööta see ei olnuks võimalik.

Aga põhiliselt siiski see päev seisnes jooksmises. Iga koera väljalangemisele eelnes kõikide koerte ühine võrdlusjooks. Märkamatult suutis Livia Satuga joosta parimaks emaseks juuniorkoeraks. Tasuks siis Satu teine sert näitustelt. Aga siis oli veel ju võrdlus parima isasjuunioriga:

Ning ennäe - Satu sai kuldsete ringis parimaks juuniorkoeraks.

Jäime hoolimata pikast palavast jooksupäevast siis lõppvõistlust ootama. Päris huvitav oli igasugu parimate väljaselgitamisi jälgida. Aga kohati oli minu kohalolu Davisega arvatavasti vahetevahel pealtvaatajatele koormav. Sest et, ma õpetasin Davisele seltskonnaelu ja julgeks saanuna (mida aeg edasi, seda enam) otsustas Davis oma soovidest ja soovimatustest teatada valjuhäälse häälitsusega - nii et proovisin taanduda ülejäänud seltskonnast. Aga oma esimesed sammud päeva alguses tegi Davis üpris kõhklemisi ja alles poole päevaga sai tal saba rõngasse ja hääle ülesse. Aga üldiselt oli Davis suur lemmik rahvale - ikka ja jälle tuldi ligi ja huvituti - mis koeraga tegemist.

Aga lõpuks siis jälle Satu edenemine konkurentsis - märkamatult valik 7 hulka:

Siis veidi jälle jooksu (tõsi küll - lennukus jooksul veidi vähenes - ikkagi pingeline päev seljataga) ja seisu - ning Satu saavutas uhke neljanda koha kõikide juuniorkoerte seas.

Võibolla kohtunik kaugelt Gruusiast oli male-kabe fänn - sest et lõppjärjestuses oli koerte värvigamma - must-valge-must-valge.

Igatahes - tore päev. Mis lõppes Leoskil šampuse, põdraprae (toodi Alo ja Livia poolt), Ilmari suitsusauna ja mõne (sest järgmine päev ju uus näitus) veinipokaaliga.