Aga esitan siis Liya lühikese loo kirjelduse:
"Olime paar päeva maal ja Flint käis kalal. Väikese aerupaadiga läksime ja üsna korralikult loksutas ka. Algul oli ta kerges segaduses, et mis nüüd saab, aga ei mingit paanikat. Mu eelmine koer poleks isegi surma ähvardusel mingisse paati astunud. Flint hakkas end üsna ruttu juba päris ülbelt tundma. Ronis üle istmete ja uuris, miks see vesi niiviisi mööda lainetab. Igaks juhuks hoidsin koguaeg rihma, et kui ta peaks otsustama ujuma minna siis saan paati tagasi tirida. Laine oli üsna tugev ja ujumisega oleks ta hätta ka võinud jääda. Paadis laperdavad kalad tundusid algul huvitavad, aga mõne aja pärast jätsid üsna külmaks. No võib-olla ta mõtles, et mida te siin jamate-sööge ka krõbuskeid. Õemees kellega ma kalal käisin oli ka üsna vaimustuses Flinti äärmisest rahust. Ei mingit paanikat uues olukorras. Saadan sulle ka mõned pildid sellest kalalkäigust, aga kõige paremaid võtteid ma muidugi teha ei saanud. Ülar seisis püsti ja vaatas võrke, Flint seisis tema jalgade juures ja imetles, mis tuleb. Minul kästi aerutada, sest muidu oleks paat kivide otsa triivinud. Fotika võtmiseks kohe üldse aega ei jäänud. Pildistaja paadis oleks ka pidanud olema."
No comments:
Post a Comment