Väimelas - nii ja naamoodi.

Kunagi olime registreerinud posu oma kenneli koeri Väimela rahvuslikule näitusele. Ikkagi pea koduõue tuuakse ju üritus kohale.

Aga teadvustasime - et näitus kohe-kohe käes - alles möödunud pühapäeval. Olime näituseks ettevalmistamatud. Eriti gröönudega olid lood kehvad, samas mops Polly pärast me ei muretsenud - oma elurõõmsa-energilisusega suudab ta näituseringis ka kogemusteta händleri õigesti liikuma panna. Aga Bamse oli suvi läbi aedikus vaid rasva talletanud talvehooajaks - ja oli isegi minu jaoks ülekaaluline. Lisaks ei olnud ma leidnud põhjust, et harjutada temaga liikumist kaelarihma kaudu - et veokoeral peaks traksi veost ehk piisama. Ning kaasa võetavad kutsikad - olid ka metsiku mustangi staatuses. Davist olime siiski paaril korral rahva sekka vedinud, aga Esme oli selles suhtes suisa vaeslaps.

Harjutasime siis mõnel järgijäänud õhtupoolikul liikumist. Mina Bamsega, Pille gröönu kutsikatega. Eks se üks kividel-kändudel koperdamine oli. Bamse rebis edasi mööda teed - et rahuldada oma rännuhimu. Kutsikatel käisid eri näituseelemendid vahelduva edukuse-edutusega. Kui Davis oli seismises hea, siis liikumises kontaktitu ning omatahetsi liikuv. Esme liikumise kontakt oli tore, aga eks ta vahel hüples - ning seismises oli püsimatu. Aga mõni teinepäev oli neil kõik vastupidi. Ning kõigil koertel muidugi nina maas, aedikust võõrad põnevad lõhnad ju igalpool. Lisaks ei kasutanud me väljaõppes maiust - usutavasti oleks siis areng kindlam olnud (aga meile eriti ei meeldi näituseringis koera sööta ja aega oli napilt, et katsetada eri asju).

Aga mis siis ikka. Laupäeval olime isegi tükk aega enne ringide algust kohal. Päev oli palav, koeri meil palju kaasas, needki raskesti käsitletavad kohati (kutsikatel õnnestus algul isegi kaelarihmadest vabaneda). Õnneks lisaks minule-Pillele-Kirkele lisandus näituseplatsil abijõud - gröönu kutsikate fänn club - Hanna ja Mona ning Mona isa. Ning kui Livia ja Alo kohale jõudsid koos Satuga - siis läks meie elu päris muretuks.

Niisiis - 3 ringis oli kohtunikuks proua Maret Kärdi. (hindas lisaks meie gröönudele ka kuldseid, seega oli hea laagris olla ühes kohas).

Kuna Davisel ja Esmel oli näitusedebüüt, siis enamik pilte tollest päevast ongi jäädvustatud neist.

Pille siis ringis Davisega. Ütleks, et suht hästi läks. Liikumine, seismine.

Esme händleriks näituseringis hakkas Mona. Muidugi kuskil pool tundi sai ka näituseliikumisi talle ja Davisele õpetatud - ka Monal oli näitusedebüüt. Tublilt esines. Jäime rahule.

Tundus et ka kohtunik jäi rahule, pealegi ringis ette tulevad vimkad on siiski kutsikatele andestavad. Igatahes - kutsikaid hinnati väga perspektiivseteks ning kurvastada tuleb vaid selle üle, et selliseid samasuguseid perspektiivseid kutsikaid on meil aedik täis. Kas me ikka jõuame ja suudame neid demoda ka näitustel?

Ahjaa - Davise ja Esme puhul ei olnud tegemist isegi veel kutsikatega, vaid beebidega (said just 5 kuuseks) - kellel pärastisele võistlustele veel asja ei ole.

Igatahes Davisel ja Esmel läks ülihästi. Eriauhinnad mõlemale.

Ja kuna keegi peab kasvõi karvajagu näitsutel parem olema, siis seekord langes tõu parema beebi auhind Davisele.

Seega meie teada oli Väimela näitus nüüd esmakoht - kus Eesti näitustel demoti eesti päraseid grööni koeri.

Edasi aga meil niivõrd hästi enam ei läinud. Bamse ei olnud siiski veel näitusekõlbulik - liialt palju rasva. Kohtuniku hinnangul olid grööni koera kohta Bamsel liialt madalad jalad ja pikk kere. Bamset näitas Pille ja minu arust sai ta väga hästi hakkama, eriti kuna eelnevatel päevadel ta ei olnud üldse Bamsega liikunud (kuna Pille oli üksvahe jalarebendi pärast suisa liikumisvõimetu ja enam-vähem alles nüüd oli paranenud, siis kartsime et Bamse jõud võib liiast olla). Paaril korral leiutas Bamse uue triki (millega me varem ei olnud kokku puutunud), istus seisakust suisa maha.

Arvestades asjaolusid, siis hinne väga hea oli siiski väga hea.

Aga Polly puhul olime sügavalt mööda pannud. Isegi algajatel näitusehuvilistel sellist eksimust ei tule - nimelt õnnestus meil Polly registreerida noorteklassi, aga nagu näituseringis järsku selgus - oli Polly veel juuniori eas (paar kuud mööda). Ka kohtunik proua Natalia Sedõhh (Venemaa) kurvastas selle asjolu selgumise puhul, juunioride näitamine oli juba möödas aga samas Polly olevat hetkel kohal viibinud mopside seas väga konkurentsivõimeline olnud.

Aga siiski ühtteist väga rõõmustavat ka oli. Nimelt kohtunik siiski kirjeldas Pollyt ning Polly näitamisega oli ametis Kirke. Tema näitusedebüüt (aastaid tagasi kuldsete erinäituse eelses matchshows siiski ta oli ka ringis), mis läks ülihästi.

Livia ja Satu etteaste oli muidugi kindlalt suurepärane, kohaks juunior emaste kolmas. Suve hooaja hakul oli Livia Satu hulgalistele näitustele kirja pannud, nüüdseks sertide tagaajamise vajadus oli juba möödanik - aga samas - miks ka mitte oma aega veeta edasi näituseringides. Seepärast on Satud ootamas ridamisi veel näitusi ja eks näis - kuidas neil läheb - sest et päevad pole vennad ja kohtunike eelistused on erinevad. Igatahes - Livia arvates oli Satu oma karvahülgamise lõppstaadiumis ja eks edaspidi ole huvitav näha, mida arvatakse rohkema karvalisest Satust.

Aga ega näitus seisne vaid koera ringidest. Põhimine aeg läheb ikka passimisele.

Siin on siis gröönde huvilised Mona ja Hanna koos Kirkega einestamas. Kuna palav ilm oli, siis koerad said pidevalt juua.

Sellises palavas roiutavas päevas oli suur oht, et koerad võivad unarusse jääda. Aga teades Alo kindlat kätt autorooli taga, siis polnud kahtlustki - et ka koerterihmad on kindlalt koeri paigal hoidmas. Alo võttis ette ja minu teada esmakordselt katsetas ka koera juhtimist näituseringis. Tõsi küll, hetkeks tühjaks jäänud ringis. Aga asi seegi.

Igasugu kogemusi sai sel päeval. Seega tore päev oli.