Laupäeval oli Tallinnas kuldsete retriiverite erinäitus, kus käis vaatlejana Pille. Mina ei käinud, aga proovin ühtteist piltide ja juttude põhjal toimunust kommenteerida.
Isaste kohtunik Kim Ellis - kennel Tenfield. Sealt on pärit ka Heili koer Alvin ehk siis Tenfild Tori. Ja Alvini ja Roosi ühendusest on siis siin ilmas meie kenneli F-pesakonna koerad. Ka Pille on koos Heiliga Tenfildi kennelit külastanud.
Pildil aga hindab Kim Monika Danat, kellest sai siis tõu parim veteran.
Emaste kohtunikuks oli Val Treskaskis, kennel Steval. Pildil näitab Livia Satu`d (Skylinedig St. Cecilia).
Inglismaa seltskonnas oli ka Elaine Bond, kennel Trebell - kelle pool viibimist Pille alati hea sõnaga meenutab.
Kui nii mõnelgi näitusel vahel tundub, et võrdsete koerte puhul antakse koha eelistus heledatele kuldsetele ning tumedamad peavad oma koha eest päikese ees enim võitlema, siis inglaste hinnang selle nahka ei lähe. Niisiis meie Roosi sugulane - Cayring Eliza Everard (Ritzilyn Jimmy Mac ´+ Guldfynd's Alter Ego - kes oli AVA 1 (27 koera).
Viimastel aegadel piilume alati näitustel Stanroph Snow Stormi. Tore koer.
Castoril näitusel kõige paremini ei läinud. Kirjelduslehes kirja pandus siiski midagi eriti hullu ei olnud. Arvatavasti tõesti ei olnud ta lihaste poolest kõige paremas vormis, aga mis teha kui peremees peab tööasju ajama Soomes. Niisiis kodukoer, kes elab näitusekauget elu. Üks asi siiski kirjelduslehes läks veidi viltu - nii nagu arvukas osalejate seltskond ka ise tõdes - Castori hambad ei olnud "viltused".
Heigo muidugi ise ei söendanud näituseringi minna. Aga appi tuli Leena Edula (kennel Fairy Sunrise). Pille sõnul näitamine oli ülihea. Aitäh.
Üks asi vist mõjutas veel Castori hinnet - trimmingut ma ei oska hinnata, aga pilte põrnitsedes tundub - et kaelale oli vist liialt palju karvu jäänud, mis teatud asendist teevad selle niiöelda lühikeseks-paksuks.
Aga siin saavad kokku vend ja õde ehk siis Nestor (Skylinedog St. Castor) ning Satu.
Castoril näitusel kõige paremini ei läinud. Kirjelduslehes kirja pandus siiski midagi eriti hullu ei olnud. Arvatavasti tõesti ei olnud ta lihaste poolest kõige paremas vormis, aga mis teha kui peremees peab tööasju ajama Soomes. Niisiis kodukoer, kes elab näitusekauget elu. Üks asi siiski kirjelduslehes läks veidi viltu - nii nagu arvukas osalejate seltskond ka ise tõdes - Castori hambad ei olnud "viltused".Heigo muidugi ise ei söendanud näituseringi minna. Aga appi tuli Leena Edula (kennel Fairy Sunrise). Pille sõnul näitamine oli ülihea. Aitäh.
Üks asi vist mõjutas veel Castori hinnet - trimmingut ma ei oska hinnata, aga pilte põrnitsedes tundub - et kaelale oli vist liialt palju karvu jäänud, mis teatud asendist teevad selle niiöelda lühikeseks-paksuks.
Ahjaa - leidsin Pille albumist ühe pildikese, mis mulle meeldib. Koerad oskavad puhata!
Eks tedagi siis väljaspool näituseringi väntsutati näituseasendisse. Usun et Flindil on perspektiivi ka näituseringis.
Aga Satul läks suurepäraselt - hinne suurepärane, kuid sel päeval ta siiski asetust ei saanud. Sellegipoolest lõppes tema kirjeldus lausega: väga kvaliteetne emane. Aga kõik päevad pole vennad ja seetõttu pühendan ma Satule eraldi blogijutu.
Aga põhjust on veel meie koertest rääkida. Turistkoerana oli näitusemeluga tutvumas ka Flint.
Eks tedagi siis väljaspool näituseringi väntsutati näituseasendisse. Usun et Flindil on perspektiivi ka näituseringis.
No comments:
Post a Comment