Esimesed turistid

Enne kui lähiminevikus toimunut siin blogis talletada, pean siiski eelmist pühapäeva meenutama. Sest et meie juures käis juba suurem seltskond Haanjamaal puhkajaid ka kelgukoerandusega tutvumas. 8 arsti, kes tuuril Haanjamaal. Käisid nii suitsusaunas, kalal ja rahvamuusikaõhtul, muu hulgas siis tutvumas ka koertesõiduga. Nüüd peab küll tõdema, et nii suure seltskonna jaoks jäi meil kelgukoeri väheseks. Ja sõiduvahendeid. Ja koerte jõudu ja treenitust. Noored nad meil veel ja ega 10 kuused koerad nüüd siis ka mingid erilised töötegijad saa olla (kohati alustatakse mujal süstemaatilise kelguveo õppega alles peale aastat). Aga pooleteist km pikkusel metsateel sai siis ühte kui teist tehtud - ausalt öeldes kadus isegi ülevaade kas kõik seltskonnast said kelgu või tõukekelguga sõita.

Kui sõitmist parajasti ei olnud, siis meie külalised said proovida liikumist jalgsi - 2 koera veorihmaga ees.

Aga paar-kolm inimest tegelesid ka tõsisemalt kelgutamisega.


Koeri oli meil väljas kolm paari, eks nad tegutsesid erinevalt. Vahetasime paare kelgu ees. Edasi-tagasi nühkimine ühel lõigul ka nüüd koertele kõige huvitavam ei olnud - motivatsioon kannatas. "Ega koerad siis hobused ole" - seda selgitas juba eelmine aasta mulle Helle. Aga siiski saime oma noorukesed panna uutesse olukordadesse, mille saadud kogemusi on ehk neil edaspidigi vaja.

Sellist talvist safarit meil siiski ei olnud, et puhkaja lebab kelgus - ja koerad veavad nagu kinos - piki arktilisi avarusi kuhugi kaugele. Eks ikka tuleb ise ka vaeva näha - kahe koeraga kelgutamine on siiski sportlik üritus - eriti meie küngastel.

Aga meie külaliste tagasiside üritusest olla olnud positiivne - ja see on peamine.