Saabus siis meile üks tore jutt ja toredad pildid äsja aastaseks saanud Kustilt (Gustavi perelt);
..."Ma olen nüüd ühe aastane ja peab ütlema, et eluga vägagi rahul. Pererahvas on täitsa tore, kuigi vahel saan ma ikka riielda ka. Viimati siis, kui ühe külalise koti peale jalga tõstsin. Ega ma muidu enam tuppa ei tee, juba ammu, aga selle külalise juures käisime me suvel ja seal oli üks vahva sõber, kellele nüüd tervitusi tahtsin saata. Ja tegelikult tõstis too koerast sõber suvel ka minu perenaise peale jalga, nii et nüüd oleme nagu tasa või nii. Ükskord varem sain ka riielda. Siis ronisin põrandal istuva perepoja sülle ja tegin nii kurva näo pähe kui võimalik. Siis muidugi rahunes perenaine maha, see kurb nägu mõjub ikka alati. Vahest ma nagu ei teegi midagi, noh natuke ainult norin laua ääres või kraabin midagi, mida vist ei tohiks. Ei tea, õnneks on üldiselt ikka perenaine ja perepoeg rahulikud ja vahvad. Käime õues ja mängime. Eriti meeldib mulle perepojaga mängida, ta nagu jagab paremini seda asja. Teiste omasugustega muidugi ka, aga ei ole just väga palju sõpru, kes minuga pikalt mängida tahaks. Hiljaaegu hakkasime läbi käima ühe Eesti hagija kutsikaga. Noh ma õpetasin talle kohe mõned meesteteod, mille üle perenaine vist väga ei rõõmustanud.
Rõõmus olen ma igal juhul. Süüa meeldib mulle ka. Mulle kohe väga meeldib süüa. Ainult et ma ei saa kunagi nii palju, kui tahaks. Vahepeal, päris pikka aega, tegi perenaine mulle ise süüa. See maitses mulle kohe eriti, kuigi ausalt öeldes ma võin kõik ära süüa.
Magamisasemeks on mul kaks tükki lambanahka. Nendega saamislugu on ka ühe riiuga seotud. Muidugi ma pissisin selle peale ja muidugi sain riielda, aga oma tahtmise ma sain. Nüüd on mul kaks paraja suurusega naha tükki, millel mõnus magada. Ma oskan ka diivanile ja voodisse hüpata, aga alati kui ma seda oskust näitan, saan ma millegipärast kiitmise ja maiuse asemel pragada.
Võin öelda, et ma olen eluga rahul. Kui kunagi näeme, siis räägin pikemalt. Tervitage mamma Pollyt ka."
Kusti
No comments:
Post a Comment