Sügistreening

Oma koerte arengu ajaloo huvides teen ühe meenutuse toredast pühapäevast Nohipalu Valgjärve äärsetel metsaradadel. Nimelt toimus seal sügistreening kelgukoertele, eestvedajaks klubi Baltosport (nendel ka vastavast üritusest oma kirjeldus: http://baltosport.ee/?p=1704.). Seal ka pildid toimunust.

Ise pilte ei teinud, fotokat ei teadnud kaasa võtta. See eest oli kaasas meie kelgukoerte treenimiseks  muretsetud uus sõiduriist - tõukeratas. Ja muidugi gröönud: Bamse ja Daron. Kohe peab mainima, et proffidel (kennel Hellekantri) oli kaasas pisem tõukeratas ja seda proovides selgus, et tõukeratastelgi vahe sees (meie oma liialt suur - seega raske ning ka seista tuli seal liialt kõrgel, seetõttu jalal vaeva tõukamiseks rohkem).

Aga esmalt oli tore näha vanu tuttavaid:  kennel Hellekantri meeskonda ning kennelit Back to Work + Elfie (meie kennelist neile antud grööni koera kutsikas).

Elfiet sotsialiseeriti hoolsasti (tutvustati teisi koeri, inimesi), sest et mingi kramp tal oli võõraste koertega. Kuid siis nägin ma tõeliselt sõnatuks tegevat pilti: Elfie nägi Bamset-Daronit ning ei ole kahtlust - koerad tundsid   koheselt üksteist ära (mis siis - et peale loovutamist, pea kaks aastat üksteist nähtud ei olnud). Ja mis peaasi, kõik kolm koera olid sellises vaikses liigutavas seisundis - nagu oleks kokku saanud pere, kes on üksteist kaotanud ja siis ootamatult pärast igavikulist vahet uuesti kokkusaanud. Seetõttu oli veidi kahju  vaadata, kui Elfie pidi Bamse-Daroni juurest lahkuma.

Jah - ma olin lugenud, et grööni koertel pidi olema haruldaselt hea mälu. Nii see ongi. Ning lisaks veendusin veelkord, et koertel on ka tunded, mis nii väga inimtunnetest ei erinegi.

Elfiest veel niipalju, et näha oli, et ta oli saanud treeningutel tõsist mahvi ja võrreldes oma poolvennakese Daroniga. Ta oli ikka tükkmaad lihaselisem ja kõhnem. Aga vilksamisi korra siiski nägin ka teda tagumises paaris korralikult tööd tegemas - siis kui Steveni 7-line kärurakend meist mööda kihutas.

Aga tore oli vaadata ka seda, et sügistreeningule oli minu arust ootamatult palju inimesi saabunud - üle Eesti - ligidalt ja kaugelt (Rapla, Pärnu, Rakvere jne)- alaska malamuutidega ja siberi huskydega.

Esialgsed jutud räägitud ja siis läks treeninguks lahti. Võimalus oli siinsetel liivastel ja tasastel metsateedel sõita 9 km-st ja 18 km-st ringi. Ise valisin siiski 9-se. Tõukeratast olin veel loetud korrad jõudnud eelnevalt kasutada ja vähimgi kogemus puudus, et kuidas on sõita pikemat maad (seni olin ainult 3 km pikkuseid 2 koeraga sõite vahel teinud). Seega meie poolt siis suhteliselt treenimata seltskond suundus rajale. Ja eks ma olin ka üks hädapätakas, kuidagimoodi õnnestus mul ratas nii kokkupanna, et esimesed 2 km tegelesin tehniliste seisakutega. Aga pole halba ilma heata, seetõttu mul õnnestus koeri harjutada teiste treenijate-matkajate koertega. Pidevalt möödusin kellestki ja siis lasin jälle ette... Loodan, et teised ei pannud seda pahaks (eriti esimene kord, kui pidin omi koeri ikka eemale kiskuma liialdasest uudishimutsemisest või ... ). Aga edaspidi läksid möödumised järjest paremaks.

Aga siis selgus, et meie meeskonnas olen ise kõige nõrgem lüli. Kaks koera pidid ju vedama hinnanguliselt 120 kg (mina, minu riided, tõukeratas) ja pidin õigeks ikka ka koeri aidata - jalaga oli vaja hoogu anda pikkadel vaevumärgatavatel tõusudel.  Jalgsi jalutades oleks arvanud, et tegemist sileda maaga, aga kui on pead tööd tegema, siis oli kohe tunda, et tegemist on hoopis pika-pika lauge tõusuga, mis otsa ei saa. Ja mis parata, lihtsalt mul ei olnud erilist jaksu, et muudkui hopp-hopp lenneldes edasi kimada. Viimastel kilomeetritel Daron väsis juba tõsisemalt, aga samas Bamse leidis, et temagi peab edasiliikumiseks kogu aeg tööd tegema - ning koerad liikusid ees juba mõistliku ühtlase paarina..

Aga teiste treeningutest ei oska suurt midagi rääkida, kõik läbisid oma kavandatud teekonna - algajad said kogemusi ja proffid kasvatasid muskleid. Selgus, et nii mõnigi nn algaja oli ise koos oma koeraga (-dega) tubli meeskond ja seepärast veendi neid, et vaja oleks ka võistlustel käia. Usun, et eesti rakendisportlaste seni suht väikesearvuline (aga samas väga tubli) seltskond saab arvukat kaaskonda edaspidi. Võibolla isegi meie grööni koerte näol, sest jaanuaris tuleb võistlus (Jälg 2013) pea meie koduõue - Otepääle.



.