Kutsikad on käes

Liginemas on 29. jaanuari hommik. Aga Roosi olukorras ei ole muutusi. Käime mitu korda väljas, koer käib mööda aiaäärt ja otsib midagi. Tuppa jõudes, alustab ta edasi-tagasi käimist. Nagu oleks vangikongis. Mingi hetk märkan, et siin ja seal on mingid läbipaistva vedeliku piisad. Huvitav, kas need siis on looteveed? Paar-kolm korda Roosi teeb mingit imelikku häälitsust. Väited - selline huvitav väljend poegiva koera tõmbluste kohta. Aga midagi on toimunud ja jään ootama, et ligema tunni jooksul siis ehk...(esimene pesakond alustas teekonda maailma pool 4 hommikul). Roosi on hädas, ta on paksem kui esimene pesakonna ajal ja ta ei ulatu kuidagi oma tagaotsa juurde näkitsema-lakkuma. Aga võibolla hoopis mina olen hädas ja sellest arusaav Roosi, lakub seetõttu minu käsi. Pillet ma üles ajama ei hakka, viimati kutsub veel kiirabi. Teda on vaja väljapuhanuna, mitte aga närvipuntrana. "Õnneks" koerte kiirabi ei ole olemas.

Ja nagu ikka, algavad olulised sündmused siin ilmas suht märkamatult. Mingi hetk (3.45) on Roosi püsti ning minu magamismadratsile on valgunud midagi uudset. Esimene hetk olen mina vähemalt ähmis, siis meenutades eelmist korda torkan näpu "kilesse", miski "rotipoja" taoline lootekotis, kes veel mõni aeg tagasi tundus laip olevat, hakkab hoopis liigutama. Hüüan nii et maja kajab; "Pille, esimene on olemas. Tule kohe ruttu alla..." Aga veel ennem on kohal Roosi, kes hakkab lakkuma ja nosima seda lootekoti-päramiste-misiganes ollust. Siis võetakse lakkumisega koheselt ette ka poeg, kes ka tragilt juba vigiseb. Saabub Pille ja võtab konveieril asendi sisse - kuivatab poegi, hoiab neid kui vaja, sõlmib paelu, lohutab Roosit, jagab infot - mida siis logiraamatusse kirjutan jne. Roosi jaoks aga, pole meid edaspidi vist üldse vaja. Nüüd ta juba ulatub oma koonuga sabaalla, mingi nakitsemine ning päramistest-nabanöörist vabastatud poeg on juba roomamas-vigisema-otsimas tissi. Kuigi kogenud koerakasvatajad ei soovita üle 1-2 päramise koeral lasta ära süüa, siis meie Roosi pani pea terve pesakonna päramised praktiliselt nahka.

Kui juba 3 poega käes, siis sokutame need Roosi külje alla, ehk saavad ka mõne suutäie juba. Vähemalt minu arvates on küll juba kuulda väikest lutsimist, lurinat.

Esimene poeg oli just seda karva (tumekuldne), mida paaritusest lootsime. Pärast selgus, et siiski kõige heledam. Aga kõik kutsikad on hästi elujõulised, tragid. Võibolla on neid liialt palju, ja seetõttu ei suuda me eristada veel väetimaid, kes hakkama ei saaks.

Aga Roosi poegib muudkui iga poole tunni tagant poegi. Kuhu siis emased kutsikad jäävad? Seda Roosigi vist mõtlema jäi ja tegi meie jaoks piinarikka pausi - 1 tund ja 15 minutit ja ometigi siis esimene emane.

Teen mingi hetk 20 minutilise kiiruinaku, vaja tööle minna. Aga pool 7 jälle üles, ka Kirke ärkab. Läheb suureks sebimiseks. Mingi hetk lähen vaatan Roosit, 6 kutsikat tema ees rivis, äärmine millegipärast tumedam. Kutsun Pille, selgub et Roosi oli iseseisvalt graafikust kiiremini ühe kutsika meie mittekohalolu kasutades toonud ilmale.

Lähme siis pool 8 Kirkega Võrru - mina tööle, Kirke kooli. Pille jääb veel 3 kutsika ilmale tulekut vaatama.

Lõppseis; 6 poissi, 3 tüdrukut. (minu ennustus läks täppi).

Aga lisaks siis veel sünniajad:
1. 3.45 - isane
2. 4.14 - isane
3. 4.45 - isane
4. 6.02 - emane
5. 6.40 - isane
6. 7.00 - isane
7. 7.20 - emane
8. 7.35 - isane
9. 8.10 - emane

Muidugi, täielikku rahu me siiski veel ei saa. Pille helistab mulle järgi ja saadab mind loomaarstilt mingeid ninna pandavaid tilke ostma. Et Roosil siiski mingi asi veel kõhus? Aga tilgad pidi miskit asja kiirendama.

Tore oli siis minusugusel poisslapsel kirjeldada protsessi, millest eriti ei jaga. Ning eks tänane blogikirjutis on samuti veidi hilinenud - 2 ööd on magamata ja alles nüüd leidsin aja sündmusi tagantjärgi kirja panna.