Ootamatult tekkis vaba aeg oma hobiga tegelemiseks. Võtsime koerad ja läksime siis suurele teele jalutama, kartmata et mõni auto meid häiriks. Kohati oli tee päris hea, tuul oli puhunud ülearuse lume minema. Aga sealsamas edasi leidsime selle lume juba kuhjatuna teel.
Panime Silva ja Torbiku ühele veel vene aegadest pärit ja pööningul tolmunud lastekelgu ette. Ja kelgule istus Kirke. Ise jooksin Roosi-Athenaga siis ees ja Kirke kelgutas gröönudega järel. Ja Pille tegi pilte, niipalju kui talvise ja tuisuse õhtupooliku valgusolud lubasid.
Kelk oli isegi juhitav esisuusa kaudu ja isegi mingid plastist pidurilaadse oli küljes.
Väga tore oli, meie koerad olid tublid vedajad. Ei saa kelkimata jätta, et unistus kelgukoertest oli meil käes.
Iseasi, et 2 koerast minu kaalulise vedamiseks jääb siiski vist väheseks. Panime siis ka Roosi ja Athena kelgu ette. Ka vedasid. Lõpuks hüppasin isegi kõhuli kelgule ja kõu-kõu-kõu.... (minu veo alustamiskäsklus, tuletus "go"-st ja kõust). Isegi paksus lumes liikusime edasi.
Muidugi, ega siis kõik ka libedalt ei läinud. Roosi tundus veidi solvununa, sest ei olnud juhtkoer. See on muidugi minu suva oletus, raske on ikka koerte tegutsemismotiividele panna inimlikke silte ja selgitusi. Ja Athena kippus vahel seisatuma, sest tee kõrval põõsaste vahel oli midagi huvitavat vist. Aga ei tasunud pahandada, kuldsed ei ole ju kelgukoerad.
Aga sättisime erisoovides koerad oma kohtadele ja edasi. Kaks kilomeetrit kelgutamist möödus märkamatult.
Teisipäeval helistan Hellele (kennel Hellekantri kelgukoerte kasvataja) ja saan siis teada, et unistused see talv kuskil Kirke juhitava gröönude kelguga võistlustel esineda on siiski ennatlikud. Torbik peab saama enne aasta vanaks, et vedada suusatajat enda järel. Ja alles pooleteise aastaselt lubataks noort koera kelgurakendisse. Aga need piirangud on võistlustel. Treenida-õpetada ikka võib (Torbik hakkas rakmetega jalutuskäikudel käima 5 kuuselt). Muidugi, tähtis oli teada, et Torbiku treeningutega ei tohhi ülepingutada. Siiski noore koera liigesed.
Samas saime tänaõhtusel koertega jalutusel Pressi külla tunda, mida tähendab väga-väga-väga innukate grõõnude järel lohisemine. Kelku sellel pimedal käimisel siiski ei olnud. Aga see külavahetee oli ka puhtaks sahatatud ning paljastunud oli jäätunud teepõhi. Üksina kõndides oleks pidevalt pikali lennanud. Aga pingul veorihm gröönude järel hoidis mind püsti. Vähe sellest, minu küljes rippus veel kättpidi ka Pille.
Ja eriti tugevaks vedamiseks läks tagasitee. Peaks vist käskluse "tasa" õpetamisele mõtlema...
Lohiseme siis pimeduses koerte järel. Aga silm on harjunud pimedusega ja tegelikult ka pimeduses annab lumi heledat valgustust. Järsku hakkab eesmine vabalt kulgev Roosi-Athena eessalk haukuma. Selgitust leidis hobusesõnnikulõhn meie pimedal teekonnal. Vastu tuli Pressi küla elanik; hobuse ja saaniga. Kui ma ei oleks gröönudega astunud teepealt kõrvale lumehange, siis oleks minust saanud üks lohisev kelk. Ikka väga tugev jõud on gröönudel.
No comments:
Post a Comment