Niipalju ehk juurde, et Athena osales ka õppenäitusel. Kohtunikuks Mairi. Ja vahel on eriti hea meel, kui tunnustatud koerakasvataja hindab ka meie koera ülihästi. Athena saavutas väärika teise koha emaste seas.
Peale ürituse lõppu, suundusime veel loode poole. Läksime Liviale külla. Ning siis järgmine päev kihutasime juba Aegviidu poole. Seal toimusid rakendisportlaste karikavõistlused.
Rahvast ja koeri oli kohal minu hinnangul ootamatult palju. Tõsi küll, väga paljud olid ka lihtsalt asja vaatamas-tutvumas.
Ei oskagi ütelda, et mis imelik katsetuse vaim mulle sisse lõi, aga panin ennast koos Silvaga kirja koerakrossi võistlusele.Tegelikult leidsin, et kuidas ma saan midagi rääkida koerakrossist, kui ei ole asja proovinud.
Kui tavaliselt ikka minnakse võistlema, et mingi tulemus saavutada, siis minu optimistlikumaks unistuseks oli see 4 km rada läbida (ilma katkestamata). Minusugune mees parimais aastates ja veel kaalukas mees ja ...mees, kellele kunagi jooksmine ei ole meeldinud - ei saanud nüüd küll kellelegi konkurentsi pakkuda. Aga tähtis on ju osavõtt.
Aga tore oli. Viimati vahest 25 aastat tagasi kandsin numbrimärki. Number 13-t ei antud, sain numbri 7. Saan stardis ilma Silva poolse puiklemiseta isegi minema. Tatsan siis edasi, algul on selline lai kruusatee. Kohati suundub Silva metsapoolsele teeservale, eks siis mina poolviltu järel. Aga kui rada kitsamaks läheb metsade vahel, siis on minu ja Silva vahel juba tugevalt pingul rihm. Aga ega ma erilisi kiiruslikke omadusi näidata ei suuda, hingeldan. Harjumatu asi. Kirun juba, et miks ma ikka mingeid jooksutossusid kaasa ei võtnud. Saabastega trampimine ei ole kõige lõbusam. Kuskil poolel maal möödub meist siis esimene koer-sportlane. Ja kohe ka järgmine paar. Nad oleks ehk kaugenud kohe, aga mingi paarkümmend sekundit saan nende järel siiski sörkida. Rada kahe konkurent koera vahel jäi kitsaks... Aga siis said nad minema ja mina jätkasin sõrkjooksu. Tegelikult minu jaoks oli tegemist siiski kohutava kiirusega. Kas nüüd ka Silvale? Seda ma ei tea, Silva olla Rootsis just jooksukrossiga tegelenud. Igatahes on Silva minuga meie õhtustel jalutuskäikudel siiski suuremat kiirust näidanud (ma siiski olen 2-3 jooksutreeningut ennem teinud, ükskord jooksin isegi 2 km järjest). Arvatavasti mul mingi kiirusjooksu nupuke veel leidmata. Aga olgem ausad, ega ma midagi kiiremini ka ei jõuaks.
Enne finišit on sildike - 900 meetrit veel. Aga on ka suuremad tõusud. Seisatun lõpuks veidi hingetõmbeks, ei taha rahvahulkade ette saabuda tuikudes. Samas teen veidi isegi viimastel meetritel kiiremat sammu. Olen läbi kui läti raha, aga rahuloev, suutsin endale midagi tõestada.
Pärast siis tuigun uurima enda aega. Mind lohutatakse, et mul ei olnudki kõige kehvem aeg. Olen sellest veidi imestunud, teatan seda ka Pillele. Siiski selgub, et olin kiirem eelmise aasta viimasest ajast. Ja ega vist sellegi üle ei tasunud eriti uhkeldada, eelmine aasta olnud ka rada raskem.
Tegelikult on rakendisport juba kujunenud tõsiseks spordialaks (isegi olümpiaalaks soovitakse saada). Lisaks minusugustele hobiinimestele (Saksamaal näiteks koerakross juba sisuliselt massiharrastus)tegelevad alaga ka tõsised tippsportlased. Pillele jättis sügava mulje krossijooksu võitja Lauri Reppo start, nagu pildilt näha on juba algus maksimum kiirendusega.
Nüüd on aega ka teiste alade võistlusi jälgida. Koer-koerad, koerajuht ja siis igasugu ratastel riistad; jalgrattad, kärud, tõukerattad, jalgratas - mis tehtud tõukerattaks (kett maha võetud).
Võistluste tulemusi saab silmata rakendisportlaste kodukal.
Ning koerteks; siberi huskyd, alaska malamuudid, samojeedid, lääne-siberi laika, dobermann. Meie kuldsed Roosi ja Athena olid lihtsalt pealtvaatajad. Ka Torbik oli meil siiski lihtne pealtvaataja ja samas pealtvaadatav. Üpris tihti tunti meie gröönude vastu huvi, keegi ju sellist tõugu ei teadnud.
Ning lõpuks 10 pealine alaska huskyde rakendi demo sõit. Juba see ette rakendamine oli omaette vaatepilt. Rakendi üks ots oli dziibi küljes, teine ots aga pingule seotud elektriposti külge.Iga koera lisarakendamisega suurenes lärm. Nagu oleks oodata mingit plahvatust. Igatahes mina ei oleks julgenud olla esiotsa lahtipäästja. Igatahes pooleldi pidur peal (pärast oli kruusatee veidi üleäestatud) liikumine rakendamiskohast stardi kohta oli juba muljetavaldav ja siis kui nad said vabalt minekule.... Oijee... Raketirakend.
Aga ühtteist õppisime veel sel päeval. Näiteks ei teadnud me sellist elementaarset asja, et kui veokoer ei tegele vedamistööga, siis kinnitatakse koera paigalhoidmiseks rihm kaelarihma külge. Rakmete külge aga vedamistööks vaid.
Ja siis ma sain tänu Sulevi ärgitusele (kennel Aptorhome) ka veidi proovida Silvat ja Torbikut tõukeratta ette rakendatuna. Minu elu esimene vedamisrakend seega... Hästi läks, hästi vedasid, kuni teepealt leidsid porilombi, millest aga oli vaja janu kustutada. Kuidagi siis pöörasin otsa ringi ja tagasi, aga pidin ka kohe lõpetama, sest olin koertega jõudnud tihedalt rahvastatud-koerastatud summa. Eks vedamine ole üks asi, peab ka juhtimist õppima kuidagimööda.
Kahjuks meie selle nädalavahetuse pildid said veidi kehva kvaliteediga. Mingi fotoka seadistuse kala.
Aga eks teisedki tegid pilte. Esmajoones hindan muidugi Mariini pilte, lisaks oli sealt tore leida ka meie koeri (eriti Torbik) kõrgkvaliteetsete piltidena.
Ürituse taustast jne saab lugeda sellest Koertekoja teemast. Siin on ka viiteid teistele toredatele fotoalbumitele sellest päevast.
No comments:
Post a Comment