Hommikul siis vaatasin Torbikut. Tema elu esimene lumi. Tundus kuidagi ärevil olevat. Ka Silva oli silmnähtavalt elevil. Kappasid nagu meeletud mööda meie hoovi. Et äkki on möödas nende jaoks tobedad ajad, mingi vihm ja siis veel vahelduseks vihma ja kui vihm otsa saab, siis tuleb vahelduseks jälle vihma.
Vihm vihmaks, aga meie ja meie majapidamise õu ja toapörandad olid väga õnnetud porilaadungitest. Gröönud olid küll väljas, aga kuldsed tahavad ju toas meie seltsis olla. Igavene jama nende tuppa saamisega.
Õhtul proovisin Torbiku jaoks ajaloolise hetke ka jäädvustada. Nojah, ega pildid nüüd küll ei õnnestunud.
Nagu näha, eriti palju seda lund nüüd gröönudel ei olnud nuusutada-limpsida.
Aga eks iga päev tuli veidi juurde. Ja laupäeval vaatan siis aknast välja, Kirke ja koerad on "kelgutamise" aktsioonis. Kirke oli üles otsinud meie suure alumiiniumist lumelükkamissaha, sidunud kõik 4 koera selle käepideme külge ja kelgutas siis koerte järel. Tõsi küll, ega eriti palju üle 10 meetri ei õnnestunud. Siis koerad seisatusid nõutult, või tahtsid neljas ilmakaares omi asju ajada. Ja siis oli Kirkel veel meelitusleib ka koerte koonude ees. Tekkisid mingid pinged koerte vahel. Lõpetasime siis selle ürituse. Viimasena jäi saha ette Torbik, meelitame teda siis edasi. Liigub ja siis seisatub - et mis imelik asi tema taga koliseb. Pikk talv on ees, eks ehk järgmine päev katsetame edasi.
Aga pühapäeval on väljas üleeestiline purgaa. Tegemisi palju, ei hakka täna katsetama. Vaja on koerteaediku 1 etapp lõpetada. Õhtuhämaruses sõlmime koos Pillega aeda. Kuidagimoodi on meil ümber kunagisest laudast järgi jäänud vundamendimüüride ümber püsti aetud traataed. Et sellisesse avarasse aedikusse gröönud kindlalt? sulgeda, oli veel viimased 10 meetrit maaalust võrku vaja kinnitada maapealse võrkaia külge. Eks me siis tuisus seda tegimegi. Ja gröönude kuudi ukseauk sai ka villateki ette.
Ja kuna eile me igapäevasele õhtusele koertejalutamisele ei jõudnud, siis pidime tingimata tänasesse tuisku sukelduma. Aga oli juba üpris pime ja taskulampe meil ka kaasas ei olnud. Oht oli, et eksime pimeduses (eelmine aasta kuldsetega veidi eksisime teelt põllule). Aga gröönud olid täna hämmastavalt innukad vedajad, pea pidevalt oli rihm pingul, vaid mõnel korral nuusiti tee kõrvalt. Tegelikult teed enam ei olnud, oli üks lumeväli, erineva paksusega - mõnes kohas oli paksemalt lund kokku tuisatud, nii et raske oli põlvini lumes läbi sumada. Aga Silva ja Torbiku vedamisinnukus siiski tekitas meis kindluse, et me ei eksi teelt. Silva teadis kuhu minna. Torbik vahest veel nii kindel ei olnud. Minnes oli korraks Pille koos Torbikuga ees minemas, aga siis pööras mitmelgi korral Torbik pead, et mis värk - kas edasi? Aga kui Silva oli ees, siis panid nad nagu õmblusmasinad.
Roosi ja Athena sumasid meist veidi eespool. Mitmelgi korral näen juba ööpimeduses, et teepeal on midagi mustavat. Aga kas Roosi või Athena olid heitnud maha ja puresid omi käppi lumest puhtaks. Aga ega nemadki ei olnud õnnetud, et selline koerailm jalutuseks. Eks nemadki välioludega sõbrad.
Olgu või väljas koerailm.
No comments:
Post a Comment