Livia õu on täis kuldseid: nii suuri kui väikesi. Kolm uustulnukat meie autost kohanesid koheselt ümbritseva meluga. Hakkas üks pidev mäng teiste koertega, või siis konnati ümbruskonnas (aga mitte eriti kaugel), lürbiti kausist ehedat maalehma piima, järati kohalike koerte toiduks ettepandud toorliha tükke, pätsati suurtelt koertelt juba läbinärituid konte, näriti igasugu ilupõõsaid. Kindlasti veel oli tegemisi, kõike ei jõua kirja panna. Lapsed ja meesseltskond jäi siis seda tegevust vaatama ja kommenteerima.
Naised - aga kui tulevased ametlikud koerte omanikud suundusid tuppa ja nende jaoks hakkas paberitöö. Vormistati omandipabereid, vaadati tõutunnistusi jne. Millegipärast on levinud rahva seas arvamus, et tõukoerad on toredad küll, aga veel toredamad nad oleks, kui nendega ei kaasneks pabereid. Tõukoertekasvatajate seas on levinud nali; et paberid on hästi hirmsad asjad, need peab lukustama lauasahtlisse, sest et muidu tulevad nad sealt öösiti välja ja hammustavad.
On mis on, eks need paberid ikka vaeva nõuavad:
Lõpuks teeme ka ühise pildi; Camilla pere, Alo Ceciliaga (ehk "Satu"`ga) ning Castori omanikud.
No comments:
Post a Comment