Õpime jalgrattaga sõitmist

19.september toimub Kõrvemaa matkakeskuses koerte rakendiveo võistlused - balti karika III etapp. Tükk aega ei ole kelgukoerte tegemistest osa võtnud, täiesti pealtvaatajaks ka ei tahtnud minna ja otsustasin, et prooviks osa võtta.

Aga kõigepealt vist peab rattaga veo selgeks õppima. Sai siis 4 korda proovitud.

Esimene kord; algus oli väga hää, Torbik kimas 3 km ühe jutiga. Kuni siis vastu tulid meie ülejäänud õhtused koerajalutajad-koerad. Ja oligi stopp - Torbik Silvast erinevasse suunda ei lähe.

Teine kord; Minu elu parim rakendivedu, Torbik kimas ühe hooga terve tee. Kiirus minu jaoks suur, ei jõua niipalju pedaale sõtkuda.

Mitu päeva hiljemgi, kui tuju kehvapoolne - meenutan seda sõitu ja hakkan omaette muhelema.

Kolmas kord; otsustasin, et tuleks poseerida koos Torbiku ja jalgrattaga. Sätin trakse, Torbikut, ratast, aiaväravat, veorihma, käsutan Torbiku ootama - et pilti teha. Ja siis soss... Torbik edasi ei liigu, sealsamas ligidal aedikus on Silva. Tõmban rihmast, no tule ometigi - ning naksti - traksid üle pea ja Torbik leegib minema. Õnneks teise aiavärava juurde, Silvast ei taha ta kaugele minna.

Siin see Torbik siis on, hetk enne traksidest vabanemist;

Neljas kord; sõidame Tartu - Pille venna juurde. Mina sportlane ei ole, ehk saaks Torbiku ja Priidu tandemist asja. Ei saanud. Saime Torbiku metsaveeres küll autost välja, aga siis leidis ta koheselt kraavipervel rohus lamamiskoha - mille juurde ta alati püüdles tagasi.

Kui ratast ei taha, äkki siis saab joostagi. Tühjagi, vaid Pillega ühel juhul mingil määral jooksis. Katastroof - Torbik on täiesti lukus - ei huvita teda isegi maiused. Kontakti ei suuda saavutada.

Nojah - selle õppe- ja treeningpagasiga otsustasin ma siis ikkagi "võistlema" minna - eelnevalt ainult koera ära rikkunud.

Muidugi - ei saa ütelda, et üksik (kas ainult Silva või Torbik) rakendiveo üritused oleks mul ka eelnevatel kordadel alati õnnestunud. No ei taha nad hästi üksinda liikuda. Nad on nagu sukk ja saabas - lahus olla ei taha.

Aga selle suve-sügise omapära on selles - et Silva boikoteerib tõsiselt vedu. Ja on ka põhjust. Suvel oli meil pisike traagiline sündmus. Ise meid kodus ei olnud aga oma lollusest ei tabanud õpetussõnu ütelda; kui gröönudele söögiks liha andmine, siis teised koerad (meie kuldsed) ei tohi pääseda gröönude aeda.

Pääsesid loomulikult ja siis läks andmiseks. Kannatajaks Silva. Seljal kaks tõsist haava, natuke ka kaela ja pealae pealt. Ei taha sest õieti kirjutadagi...

Aga järjekindel haavade loputamine-salvimine-mingi rohelise möksiga pihustamine + antibiootikumid. Silval sai ikka tõsiselt selg haavade ümbert puhtaks karvadest pügatud, lisaks kandis ta ka plastmasskraed - et haavu lakkuda ei saaks (aga Torbik lakkus ikkagi...).

Kuskil kuu aega siis Silvat me ei jalutanud ja eks Torbikuga käiminegi jäi unarusse. Lasime neil niisama mööda õue joosta; Torbik tormas, Silva lonkis-tuias niisama.

Tegelikult sõltumata intsidendist - Silva siiski vist suvistest mingite riistapuude ees liikumisest ei ole huvitatud. Torbik tahab kihutada, aga Silvale see tempo ei meeldi -ja seetõttu kohati liigub isegi rihm lõdvalt või isegi pidurina tagapool. Ebavõrdne paar.

Sügavalt kahju on mul sellest, et ei ole teada - kas mul kunagi veel õnnestub möödunud sügise-talve (kus suutsid isegi minusugust ligi 100 kilost vedada) Silva-Torbik veorakendi tööd edaspidi ka asjatundjatele näidata. Rakendivõistlustest me osa võtta ei saanud, sest Torbik ei olnud aastat täis.