Peale Kõrvemaal käiku - oleme nii mõnelgi päeval Torbiku autosse võtnud (tahab juba ise tulla) ja sõitnud asjatoimetusi tegema. Siis saame uues ja võõras kohas talle ilmaelu näidata. Ja tundub, et see meeldib talle. Isegi - saab ilma Silvata hakkama.
Proovisin korra talle jälle ratast ja vedu näidata. Ei. Aia ääres pikali on parem.
Kolmapäeva õhtul aga;
tulime töölt - nagu ikka kuldsed kimasid elavalt eesaias ringi ja gröönud oma aias ringi. Eriti kaua ei jobutanud - Pille läks kuldsetega ees jalutama, mina paigutasin ratta aia taha ootama, jooksin ja võtsin Torbiku. Esimene hetk - jälle aia äärde pikali. Aga siis - läks ta liikvele. Sõitsime kuldsete järel. Aga siis käsutasin hoopis teisele teele - Vastseliina poole - aga ei. Teeäärsesse heina pikali. Pöörasime otsa ringi ja liikusime tavalist jalutusteed pidi kuldsetele järele. Ja Torbik võttis tempo üles. Minu asi oli vaid pedaale kiirelt sõtkuda, et järel püsiks. Hetkega saime kuldsetest mööda - ning ühe hooga edasi Pressi küla poole. Seal seisatus - ratas teistpidi ja tagasi. Ning peatamatult panime vastutulevatest kuldsetest mööda - kuni koduvärav uuesti käes.
4 km ja 10 minutit. Pole paha.
Tempo minusuguse olematu jalgratturi jaoks oli väga hea. Aga õnneks teepõhi tugeva kruusakattega (kuhugi liiva takerdumist ei ole). Ning need mõned mäed püstiseistes jalgratast vändates - olid isegi minusugusele talutavad. Vahva.
No comments:
Post a Comment