Selgus, et kickbike käsitlus nõuab siiski ettevaatlikust, kui kasutad vedajaks koeri. Demo värgil õnnestus mul koerte ette sattuda - järsk planeerimatu suuna ja kiiruse muudatuse vajadus ning kui jalgu seetõttu enam ratta peal ei saa kindlalt hoida, siis raskuskeskme kadumise tõttu lendab ratas tervikuna õhku - ettepoole.
Peale selle, et oleks peaaegu õnnetuse põhjustanud - olin ka mujal hädapätakas. Esimene asi platsil - algas just võistluste avamine-ülesrivistus - kui suutsin järsku Torbiku käest lasta. Torbik stressas täiega, pisike jalgadega vastupunnimine ning ainult rihm koos kaelarihmaga oligi mul peos vaid - aga Torbik suundus kuhugi... Õnneks järgmise inimgrupini, kes ta kinni püüdsid.
Ahjaa - Torbiku karvavahetus (suve keskel algas) ei ole senini täielikult lõppenud ning millegipärast on ta ka alakaaluline (käisime paar päeva tagasi vaktsineerimas - siis 25 kilo vaid). Nii et kõik asjad tulevad ta seljast-kaelast lupsti lahti.
Jamadega oli mul terve päev täidetud. Torbik oli lukus (ta küll hirmust ei värisenud, aga ei mingit koostöö valmidust), saaks vaid kuskil kindlas paigas koos Silvaga paigal olla - auto oli parim koht neile... Siiski-siiski - kui juhuse tõttu teiste koertega kokku sai, siis mängida tahtis küll. Aga mingit asjandust vedada... seda küll mitte.
Torbiku häda on see, et ma ei ole teda järjekindlalt sotsialiseerinud (harva kui ta oma aedikust või jalutusrajast erinevaid kohti-olukordi on näinud). Kui kutsika põlves ta ei osanud midagi stressata, siis nüüd uudsed kohad kuskil äratavad temas umbusku.
Aga minu stardini? on veel aega. Proovin erinevaid võimalusi koertele pakkuda, ehk kohanevad. Sisetunne ütleb, et Silva täna ei vea. Sisetunne ütleb, et Torbik täna ei vea. Sisetunne ütleb, et nad ka koos ei vea. Ja nii ma siis kaalun-katsetan kahte varianti - kas ainult Torbikuga rajale minna või siis Torbiku-Silvaga. Pärast paari tunnist stardi ootust ja eri variantide katsetust, olen juba ise apaatses seisundis. Koerad lebavad stardikoridori ligidases metsaäärekeses, neil on juba hea rahulik olla. Jälgivad starte, aga ei miskit elevust. "Mõnus" küpsetus. Jagan huvilistele-pealtvaatajatele intervuusid - et oleme küll täna stardis, aga tõenäoliselt stardijoont ei läbi. Täielik mõttekramp. Peaks loobuma, aga ei suuda ümber orienteeruda. Ja äkki siiski mingi valemiga saame minema? Kui ei proovi, siis ei saagi teada.
Häda veel selles, et kahe koeraga - ja samas üksi - võistlustele tulla on suur jama. Vähemalt minusugusele algajale - käsi-jalgu ei jagu. (ühed rihmad unustasingi platsile vedelema, kuni õhtul küsiti; kelle omad?). Nüüd ei teagi - aga selline mulje jääb - et võistluskohta mineku kohta on mingid reeglid või tavad; iga startija teab oma stardiaega ja ei passi stardikoridoris. Hüütakse võistleja nimi - siis tükk aega vaikust - siis ilmuvad kuskilt koerad-inimesed - sättides oma tulekut nii, et võimalikult vähe passimist oleks. Selline mulje jäi - mõnel juhul oli ajastus niivõrd hea, et näiteks mõned eurodog`de rakendid ei pidanud isegi stardijoonel seisatuma - nende stardiaeg oli alanud, võisid hooga edasi lennata. Ojaa - siin on ikkagi proffid tegutsemas.
Käsi-jalgu ei jagunud mul isegi fotoka autost toomiseks. Seepärast - mul lihtsalt ei ole pilte võistlustest ja kelgukoertest. Tegelikult ei oleks ma isegi stardijooneni jõudnud, kui Helle ei oleks oma aega raisanud (eks temalgi oli vaja omi võistlusettevalmistusi jne teha). Muretses kickbike, andis ja pani oma veoliini ratta külge, näitas sõiduvõtteid (ka firma esindaja reguleeris pidureid, õpetas riista) ja jne.
Lõpuks saabub minulegi tõehetk. Koertele on asi juba ammu selge (tagantjärgi meenutan, kuidas Silva kaastundlikult naeratas minu ponnistusi jälgides), täna ei ole see päev, et koos rajal lolli mängida. Peaks nagu startima - aga koerad vedelevad rohus edasi. Tirin, käsutan, veenan, panen koertega koonud kokku, otsin kontakti - ei miskit. Kaastundlikud stardilähetajad proovivad mind aidata - et mina olgu tõukeratta küljes ja nemad suunavad koeri üle joone. Ei miskit. Ka vastupidine variant - mina koertega ees - ei õnnestu.
Mingi hetk - on Torbikul hoopis traksid üle pea ja hiilib metsasügavuse poole. Kangestun õudusest. Aga Silva on paigal ja peale minu mõningast roomamist põõsa all - suvatseb Torbik usaldada ennast minu käeulatusse. Minu ühes eelnevas võistlusstenaariumi kujutluses oli ka variant, kuidas koerad kaovad kuhugi Kõrvemaa laante sügavustesse või Tallinna maantee liikluskeeristesse. Nii et - väga edukas päev oli hoopis. Koertega ju midagi hullu ei juhtunud. See, et minu ego kannatas, misseal ikkagi. Elame üle.
Aga egas midagi. Võistlused ka lõppesid ja algasid muud tegevused. Näiteks mitte kelgukoerte tegevuste demod. Sügava mulje jättis mulle saksa lambakoerte töö näitamine (omajagu aastaid küll koertega tegeletud, aga ei olnud ennem varrukatööd näinud). Päris lahe oli see, et ka publiku hulgast leiti siis kelgukoerte juhid, kellele usaldati varrukamehe töö. See võib olla ikka päris põnev - kui mingit tundmatut relva (aga ründav sakslane seda ju on) pead tõrjuma-käsitlema.
Tõestuseks, et ma ei käinud saksa lambakoerte mingil IPO üritusel, vaid ikka rakendispordi üritusel - on mul vaid mõni pildike ka põhjamaistest kelgukoertest.
Tegelikult oli minu arust võistlejaid üllatavalt palju (tulemuse said kirja vist 46 tegijat) - tõsi küll
eestlaste osa oli seal vist ainult 12 nime (andmed pärid rakendisport.ee kodukalt). Seega Lätis-Leedus on asi päris populaarne. Kuuldavasti nii mõnigi läti-leedu jalgrattur olla ikka tegev jalgratta sportlane, kellele siis on usaldatud võistluseks väljaõpetatud kiire kelgukoer. Tegemist on ikka spordialaga, kus on võimalik ennast teostada.
Nojah - viinamarjad on hapud, aga ikkagi - kas minusugusel tugitoolist püsti tõusnul ikka asja on sportlaste hulka... Eriti ilma treeninguta (ja füüsilise võimekuseta), väljaõppinud koerteta, tehnikata ja põhiline - eesmärgita. Elame-näeme. Sammhaaval saab ehk selgust. (eelistaks esialgu Kapa-Kohila küla meistrivõistlusi, aga kes neid siis teeb...)
Aga päev ei olnud veel otsas. Läksin auto juurde ja tegin siis valmis mõlema koera jaoks veoliini otsa käivad kummiosad. Siis tõstsin tagaistmelt välja kaastatoodud laste maastikuratta (Kirke on sellest välja kasvanud...), rakendasin koerad ette ja peale mõningasi ponnistusi läbisin tühja stardivärava ja suundusin rajale. Tegelikult peale 100 meetrit oli kõik tore (nii nagu meie rakendi parimatel aegadel), eurodog`de kiirust muidugi ei olnud ja pedaale ka eriti sõtkuda ei saanud (muidu koertest kimanuks ettepoole) - aga arvestades eelnenut põrumist - olin rahulolu ise. Aga - seda lõbu kauaks ei olnud. Silva otsustas järjekordselt, et temale sobib mingi muu tempo. Ja nii me kulgesime; ees Torbik, siis mina rattaga ja tagantpoolt üpris pidurdades Silva. Muidugi - üks jama - ühtsest veoliinist lähtusid mul üle meetri pikkused konkreetse koera liinid - nad ei olnud kõrvuti. Ja mida edasi, seda vaevarikkamaks sõit läks (kuni meie tegevus enam sõitu ei meenutanud...). Mingi hetk oli teel porilombid - paar minutit toimus seal joogivarude täiendamine. Ja siis tulid mäed. Tükki neli korda erinevatel mägedel valgusin ma ratta otsast maha ja veeretasin ennast vaevaliselt ülesmäge. Allamäge oli samas tore (õnneks mul laskumiste kartust ei ole - ikkagi mägede poeg...). Nojah - mingi hetk vaatan - mingi julla ripub leikstangi küljes. Ja mingi hetk hiljem on ta kadunud - leidsin siiski maast üles. Kae - käsipiduri hoob. Egas midagi, et mitte koertele otsa sõita - läks edaspidi käiku ainult üks pidur.
Kõigi nende jamade peale - on koertel huvi otsesuunas (st mööda teed) liikumiseks vaibumas. Torbik püüdleb nii mõnelgi korral hoopis kõrvalmetsa lõhnadele (aga kuuletub siiski), Silva on lihtsalt tüdinenud ja arvatavasti ka väsinud. Kogen ka seda situatsiooni - kui veoliin kiilub rataste vahele ja siis tuleb tegeleda puzzle harutamisega.
Eelmine aasta jooksin ma siin 3,9 km-t (aeg 20 minutit) - tänane jalgratta rada peaks olema 4,2 km - aga orienteeruv moblalt võetud lõppaeg finisijoonel on tubli 29 minutit. Mitte ei saa aru, kuhu mu aeg kadus - kindlasti oli mul liikumiskiirus suurem? kui joostes. Võibolla suutsin raja esimeses kolmandikus mingi lisakilomeetri raja leida? Algul lähtusin teel olevatest jälgedest (kuskil olid ka vasakule lühemale rajale pööravad jäljed - panin siiski otsejoones edasi tugevamate jägedega rada pidi). Hiljem märkasin - et tee äärtes on punased suunamärgised, võrkaiad jne. See eelmise aastast juba mälus olev silt - finisini 900 m - läks küll ootamatult kiiresti - kuigi olin väegagi väsinud.
On mis on, vähemalt enda jaoks sain mingigi eneseusalduse tagasi. Et ideaaltingimustes on siiski ühtteist võimalik.
Kui jõudsin tagasi, siis oli alanud ka "musher party".
Nüüd ma sain kuulata teiste jutte võistlusest ja üleüldse kelgukoerandusest. Tegelikult kõige huvitavamad olidki juhtumised ebaõnnestumistest-raskustest. Selgus, et nii mõnigi teine oli mägedes ratta otsast maha roninud. Omaette kogemus olevat, kui tagantpoolt tulev rong möödub; pead koerad kinni pidama - et kiirem mööda lasta ja kaotad seega liikumisajas ning koerad kaotavad ka liikumishuvi - õnneks siiski möödunud rongi nad jälle tahavad mingi aeg taga ajada.
Lisaks sain teada - et ka teistel on oma kelgukoerte tegevuses olnud taandarenguid. Miski siin ilmas ei ole uus ja ainulaadne. Traksid koeral üle pea - ikka juhtub (mingi kett pidavat pandama trakse ja kaelarihma ühendama?), koer ei võta võõras kohas vedu ja kardab - aga omas kodus boss, vähesed kelgukoerte sotsialiseerimisvõimalused jne.
Muidugi - kui kennelis palju koeri, siis ehk ei ole tarvidustki ponnistada puntrasse sattunud koera ülestöötamisele (usun siiski, et põhiviga on minus - mitte koertes). Minul on vaid Silva ja Torbik - käega lüüa ma ei saa, kui tahan kasvõi hobi tasemel edasi tegutseda. Eksnäis.
Õnnestus ka veidi lõunanaabrite jutte kuulata. Häda selles, et minu ainuke võõrkeel (vene keel) ei ole enam "rahvaste vahelise sõpruse" keeleks. OK - mõnest lausest inglisest vahel saan aru, aga ise ei oska mitte mütsigi küsida. Põrnitsen siis Läti Ain Reppo (st - läti rakendisportlaste pealikuga oli tegemist) koera ja mõtlen, et küsiks; "Kas lätlaste koertel on samuti kuus varvast?"
Võibolla kui oleks seltskonda edasi jäänud (kell 22? algas saun), siis oleks ehk küsinudki. Aga õnneks? tuli mõistus koju, aeg oli koju sõita. Suitsud otsas, ööbimiseks laagri ehitamise peale ei olnud seni mõtelnud (ise veel ükskõik kuidas - aga koerad...), kodus sada tööd ootamas (aga kui oleks tulemuse kirja saanud, siis ei oleks neid töid olnud...) ja ausalt öeldes - ega eriti ei tahtnud enam järgmine päev uuesti pea 100 %-se tõenäosusega stardi ebaõnne taluda....
Samas - oli kahju lahkuda. Võistlus pidi pühapäeval käima nii, et ees parimad ajad ja siis kehvemate aegadega jälitajad. Põnev ju - ja saanuks rahulikult pealtvaataja olla. Ja kindlasti oleks saanud uusi kogemusi ja teistelt lugusid-õpetusi kuulnud - kuidas mõista kelgukoeri.
Selle eelnenud pika jutu selgituseks seda; Tegemist ei ole minu möödalaskmiste ja tegemata asjade õigustamisega.
Vaid; eesti keeles ei ole mina sattunud eriti lugema midagi kelgukoeranduse ebaõnnestumistest. Ma ei tea kelgukoerte õpetamisest suurt midagi, aga võibolla mõni algaja huviline satub seda oopust lugema ning teab vähemalt selle kirjutise põhjal - mis on vale tegutsemine.
No comments:
Post a Comment