Baltic Winter Cup 2011

“Baltic winter cup 2011” on ametlik IFSS (International Federation of Sleddog Sports) võistlus. Ja lõpuks jõudsime meiegi sinna, muidugi alles viimasele etapile Toris.

Sinna jõudmine oli aga väga suure küsimärgi all, nimelt otsustas meie Dacia teel olles krigisema ja vigisema ja vinguma ja... hakata. Hirm puges rindu - autos lisaks minule veel Pille ja Kirke ning Bamse-Daron. Ja asukoht kuskil Vändra metsades, kus vana karu maha lasti. 30-ga veeresime Vändrasse, seal bentsuka juures olevas väikses remonttöökojas saime asjas selguse - rattalaager (muidugi kahtlustus oli olemas, aga ju alles sügisel sai ju vahetatud...). Aga peale selguse, abi me rohkem ei saanud - laagrit lihtsalt netu. Ja veeresime siis edasi - veel 30 km (ja kiirus 30 km/h) Võlli külla. Kuigi pea 45 minutise hilinemisega võistluste algusest. Aga Ain Reppo ootas hilinejaid ja meie saabudes läksidki suusatajad rajale. Ja ega meilgi enam passida ei olnud. Kirke kelgu taha ja minek 7 km pikkusele ringile.


Kelgutamist oli igasugu koertega ja sõitjaid oli lisaks eestlaste ka Leedust-Lätist.

Lõpuks jõudis ka Kirke tagasi - lõbusana ja väsinuna. Pidi kõvasti tööd tegema, koerad loivasid rohkem palava päikese käes ja kiirus oli väike. Nii väike, et Bamsegi tundis vahetevahel raja äärte vastu huvi. Aga mis siin imestada, plusskraadid ja kohati vajusid koerte käpad raja äärtes sügavale lumme (raja ettevalmistamisega oli siiski kõvasti vaeva nähtud - tugev ja paks põhi oli olemas, aga eks soojus ikka kurja tegi).

Kurta ju võib, aga tingimused olid kõigile võrdsed ja ega meie koerad just parimas vormis ei olnud. Muidugi just 12. märtsil aastast sünnipäeva pidav Daron oli imeliku olekuga. Nii pikk reis autos (esmakordselt), hunnitult palju võõraid koeri (jälle ei olnud näinud) - ühesõnaga - Daron oli "lukus". Ei enne ja mis kõige hullem - peale sõitu ei suutnud vett ka juua. Ärevus (aga mitte kartlikkus).

Vahepeal siis toimus söögipaus ja kella neljast läks jälle võistlemiseks. Minipulling 50 m ja 50 kg koera kohta. Taas oli heas hoos Bamse - kes läbis kaks sõitu ühtlase mõnusa kiirusega - panemata tähelegi raskust selja taga (ilmselgelt tema jaoks kerge). Ainuke häda, et mina esimeses stardis Bamset teele saates jäin magama - esimesena ootasin starti ja ei tabanud käe langetamist - siis hüüti, et start - siis mõtlesin - et kas loobuda - aga saatsin siiski Bamse rajale.


Koeri oli rajal igasuguseid - aga selle võistluse lemmikuks oli meil perekond Matsi samojeedi koer.

Aga võitja koer ei jäänudki meie fotosilma sisse (ju nii kiire), tegemist olla olnud lõunanaabrite piirivalves kasutusel oleva x?tõusegu üpris suurekasvulise tegijaga. Aga mis meid eriti hämmastas, oli koera finiš - stardi algus oli ka kiire, aga lõpp oli raketlik, sest finišis ootas teda varrukas - mida siis veel hüppega haarati (kelk pea samuti lennus). Selle võistluse puhul siiski jäin ennast kiruma, et Bamsele võiduvõimalust ei andnud (teises sõidus olla Bamse kiirem olnud) - aga kokkuvõttes teine rakettkoera taga.

Aga siis läks jälle koerte-inimeste sõitudeks (kuigi osad loobusid, sest ei arvestanud teise sõiduga jne). Kuna meil suurt midagi teha ei olnud, siis saatsime ka Kirke uuesti rajale (seekord 2 km-le ja kuna juba õhtu käes, siis rada oli tükk maad mõnusamalt jäisem ja seega kiirem). Aga kõigepealt läksid rajale suusatajad. Lõunanaabritel omavahel olla esimesest sõidust kana kitkuda omavahel - et kes kiirem. Aga selget selgust esimesest sõidust nad ei saanud seetõttu, et rajal kokkusaanud võõrad koerad tahtsid omavahel kitkuda.

Seni kui teised startisid, poosetasime meie niisama.


Siin on Pille lemmik paar.


Aga lõpuks sai Kirkegi rajale ja koerad olid ikka tükk maad tegijamad - isegi kiirust oli (Daron oli ka enesekindlaks saanud, juba haugatas vahel tähtsalt).

Aga osad suusatajad läksid veel kolmaski kord rajale ja seetõttu lõpetasime juba päris hämarapoolsel tunnil. Siseruumides (Rakendispordi keskus, kennel Mutimuudid) oli laual edukamaid ootamas karikaterivi. Osad kolme etapi üldvõitjatele (neid andsid edasi Leedu-Läti rakendisportlaste pealikud), osad aga tänase päeva osalejatele - autasustaja meie pealik Ain.

Enamik osalejaid siis istus lauda, sõid ja jõid ja tervitasid autasude saajaid. Ja muidugi - eks enamik kohalejäänuid said ka tunnustatud.

Kõrgete autasude saajate hulgas olid tegijad ka eestlased - eriti minu arust naistepool - näiteks Mariin, Ülle, Stiina.

Aga mis kõige toredam, mingi valemiga saavutas Kirke (koos Bamse-Daroniga) tänasel võistlusel kolmanda koha põhjamaiste 2-liste kelgukoerte rakendite seas. Tubli Kirke. Ja lisaks karikas ka Bamsele - II koht minipullingus.

Aga oli ka uudiseid; kohe-kohe aprillis on algamas Baltic Cup. Kevad ja sügisperioodil - 5 etappi (Leedu, Läti, Venemaa, Poola, Eesti) - jooksjatele, kärudele, jalgratturitele jne. 3 parimat tulemust täispunktidena ning ülejäänud siis poolte punktidena - et siis enne uut Baltic Winter Cupi võitjad selguks.

Võibolla pidanuksime veel tänase päevani Võlli külas istuma - kui meile ei oleks appi tulnud Alan - kes tuli Tartust meile järgi ja viis elusolendid südaööks nende Haanjamaa kodukesse.

Aga homme lähen Dacia ja kelgu järgi - kohalik Tori meistrimees pidi auto korda tegema. Aitäh juba ette Ainile, kes asjatas - et auto remonti jõuaks.