Haanja maraton

Laupäeval toimus järjekordne Haanja suusamaraton, kus ka osalesime. Muidugi mitte suustajatena, vaid kelgutajatena. Ja see kelgutaminegi seisnes sõidus koerterakendiga. Aga lisaks meile olid kohal kennel Mutimuudi koerterakend (16 koera, enamikus alaska huskyd, aga ka kaks alaska malamuuti). Ain ja Kersti Reppo saabusid meile juba eelneva öö hakul. Nägin siis otseselt, et koerte välilaagri tegevus (kett õue peale, koerad vaheldumisi sinna kinni-lahti, söötmine jne) ei ole niisama lihtsalt 5 minutit. Kuna treileris paiknev koertekuudindus paiknes koheselt meie gröönude aediku kõrval, siis viimased said kultuurišoki ja mölisesid sellest oma koertekeeles. Ning aktiivsemad ja osavamad leiutasid aedikust väljapääsuks uued kõrgused.

Aga laupäeva hommikul ootas meid veel üks katsumus, väravast väljapääs oli suht järsk ning libe. Ja tavalised sõiduautod välja tõmmata ei suutnud. Seega olime juba tõsiselt hädas, et ei saagi Haanjasse õigeaegselt. Aga tänu maratoni organisaatorile Urmas Veerojale sai kõik korda, sest kohale kutsutud Janek oma džiibiga tõmbas koertetreileri teele ning siis 9 paiku olime juba Haanja suusastaadionil.

Niisiis selle maratoni omapäraks oli jahimehe toimetamine Mutimuudi rakendiga võistlejate rivi ette. Jahiks siiski ei läinud, jahipüssist tehti stardipauk ja üle tuhande võistleja tuiskasid raskele katsumusele Haanjamaa radadel.

Vabanenud suusastaadioni ringil hakkas aga huvilistele sõite tegema koerterakend, Kagu-Eestis siis esmakordselt niivõrd niivõrd paljude koertega.

Meie kelk-tõukekelk ning Bamse-Daron ja Davis-Elfie olid huviliste jaoks veidi eemal - lasketiiru trahviringil.

Huvi tunti, mõned söendasid ka sõitu tellida. Aga õnneks mingit järjekorda ei moodustanud (koerad ei oleks ehk tambile vastu pannud). Ilm oli rõske, tuuline, soojendavat päikest ka polnud - ja kui finišisse saabusid esimesed lõpetajad, siis korjasime laagri kokku ja suundusime kodu - rikkamana uuest huvitavast kogemusest.