Aga ei saa mainimata jätta, et Ilmaril oli kaasas oma venna poolt valmistatud koduvein. Parajalt mõrkja taustaga, kuid samas pigem magus kui hapu ning karge järelmaik oli intensiivselt hoomatav veel pikka aega. Kuid aitab veinist - koeranduslikus blogis ei saa keskenduda kõrvalteemadele - eriti kui ei valda vastavat sõnavara ega kogemust...Aga ma ei pretendeeri ka koeranduslike teemade jutustamise proffiks. Seega vaadates Ilmarit kutsikatega, siis koer koera tunneb (seda ikka heas tähenduses).
No comments:
Post a Comment