Esimene Tartu näituse päev

Viimati olime oma koertega näitusel eelmise aasta augustis. Päris pikk vahe. Igatahes Liviale tundus see juba imelik ning ta soovitas tungivalt siiski ka näituste vastu huvi tunda.

Ja tõesti, miks ka mitte. Tartu näituste regamine oli küll juba lõppjärgus ning osalustasu üüratu - aga samas üks kord aastas võib ikka ju osaleda. Kogemuste saamise mõttes ja eks ennast peab ka niisama näitama.


Athena oli poegimisest ammu kosunud (kutsikad juba 8 kuud), suvine karvavahetus ka unustatud nähtus, egas midagi - lähme proovime. Ja meie suureks rõõmuks olid Athena kutsika Nestori (Skylinedog St. Castor) omanikest Heigost ja Reginast;





.......saanud suured näitusehuvilised. Ja seda ilma meie erilise pealekäimiseta, sest ega siis hobisid saa vägisi kellelegi pähe määrida.


Tõsi küll, Nestor oli parimas pubeka eas ja näitusering oli tema jaoks üks tore koht, kus metsiku mustangina ringi hüpelda:





Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Meie kõigi õnneks oli kohal ka Heini kaugelt Kajaanist. Heini on ju Athena isa Wilsoni ehk Daily Rays Royal Sun Rise omanik. See et ka Heini saabub Eestisse ja just Tartu näitusele oli meie jaoks rõõmus üllatus (selgus peale koerte näitusele regamist). Heini oli nimelt siin oma händlerioskusi tööna rakendamas - kennel Majik`i tippkoera Roy ehk siis Royal Salute Du Pays De Boheme näitajana veteranklassis.


Igatahes Heini mõne sekundiga taltsutas Nestori ja tegi temast EAH saaja ja tõu parima kutsika tiitli omanikuks;





Igatahes - kohtunikul jagus kiitust ja vaimustust Nestorile ka eraldi suulise loenguna. Ja muidugi juhtis ta ka tähelepanu mõningastele asjaoludele, millele edaspidi tähelepanu pöörata (kiire kasvu tõttu ei olnud üks käpp kõige ideaalsem).


Aga siis tuli aeg Athenal koos Heiniga ringi minna. Jälle olime üllatunud, kuidas Heini tegi Athenast ühe toreda erksa koerakese. Tõsi küll, ühtteist jäi täna veel väheseks siin ringis.
"Ainult" hinne "väga hea" - mitte aga "suurepärane". Kohtunikuks oli täna siis proua Anne Tove Strande Norrast, kes jagas suurepäraseid vaid üksiti ja sedagi rohkem isastele. Tegelikult, eks igal kohtunikul on ju oma hindeskaala ja tüübieelistus. Seekord Athena tugevus ei olnud soosituim omadus. Lisaks olid ka Athenal ka mõningased vead - midagi olla häda jooksus, kuskilt kohast võinuks kõhnem olla. Aga muidu kõik very.... Niisiis, hoolimata kõigest - meie hindasime kohtuniku suurepäraseks.


Aga lisaks oli näitusel veel koos Liviaga ju ka Satu ehk Skylinedog St. Cecilia - tõsi küll - ainult turistina. Aga usun, et Satul oleks lööki olnud ka näituseringis;

Egas midagi; lõpuks hõivasime näituse tühja peaplatsi ja jäädvustasime Athena ning tema kutsikad Nestori ja Satu (kahju, et Milla puudus) koos ühele pildile;

Kui juba jutt koerte veresugulusele läks, siis on kuidagi kujunenud, et ka ühise liini koerte omanikud ning kasvatajad suhtlevad tihedamini. Näitust vaatamas oli ka Wilsoni kasvataja Helena Varjamo (kennel Daily Rays), kes siis jagas omi kogemusi meilegi.


Ja muidugi oli kohal ka Monika (Athena vanaisa Jake omanik). Temal aga aega ei olnud jutuajamisteks, sest oli hõivatud ringisekretäri pingelisest paberitega tööst;





Monika abi olime saanud juba varem. Athena selle nädalavahetuse suurepärase kasuka trimmijaks oli ju Monika. Tõsi küll - eks ta nende meie A-pesakonna Tartu koertega (+ Athena) hädas ole pidevalt - jääkarude trimmimine ei ole kõige kergem töö.


Meie jaoks näitusepäeva siis lõpetasid mõningased lõppvõistlused, Nestor ja Heini kõigi tõugude parima kutsika valimistel kuhugi küll ei jõudnud, see eest veteranide lõppvõistlus pakkus tõelist kaasaelamist. Heini ja Roy saavutasid parima veterankoera tiitli;